Kindralmajor Herem: ka koroonakriisist oleme seni tulnud välja võitjana

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaitseväe juhataja Martin Herem. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui su põhivaenlane on viirus, siis kõige kardetavama vaenlase oht idast justkui hägustub, nentis kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem aastat kokkuvõtvas intervjuus ajakirjale Sõdur, mille ERR avaldab täismahus. "Meil on õigus teha oma territooriumil kõike mida vaja, eriti siis, kui nii agressiivne tüüp meie kõrval elab," lisab Herem.

Õppusega Decisive Lancer pandi proovile maakaitseringkondade võime tegutseda reaalses kriisis. Millised esmased järeldused sellest saame teha?

Ma ei osalenud küll selle õppuse ettevalmistuses ega korraldamises, aga ülesande püstitasin mina.

Ütleme nii, et kui maakaitseringkond kujutab endast territoriaalse vastutusega sõjalist ja sõjalise juhtimise võimet, kes korraldab ja koordineerib riigikaitset oma territooriumil, siis see õppus näitas, et potentsiaali ülesande täitmiseks piisab.

Tegelikult on ka möödunud aastatel sama asjaga tegeldud: siis, kui tegutsesime veel kaitseringkondadega kaitseväe struktuuris (eksisteerisid 1998–2014, toim), mitte maakaitseringkondadega kaitseliidus (alates 2014. aastast). Vajalik teadmine on kaitseliidu malevates ja maakaitseringkondades tegelikult kõik olemas. Võimalik, et veidi soiku jäänud ja vana teadmine, aga inimestel on arusaam olemas, mida nad tegema peavad.

Tähtsaim on praegu seda võimet edasi harjutada ja arendada. Küsimus pole ainult rahas ja riistvaras, mingite asjade juurde ostmises või inimeste arvus, vaid ennekõike protseduuride ja meetodite väljaarendamises ja selgeksõppimises.

Mõned poliitikud on väitnud, justkui oleks omal ajal kaitseringkondade kaotamine ja jalaväebrigaadidega asendamine kuidagi kaitsevõimet nõrgendanud. Ometi esindab maakaitseringkondade tegevus ju sarnast territoriaalset jaotust. Kas need kaks asja on üldse omavahel võrreldavad?

Esiteks olid sel ajal eksisteerinud kaitseringkonnad paberi peal väikesed brigaadid, mille jaoks meil tegelikult ressurssi ei olnud. Ei olnud ei inimvara ega raha. Nüüd, kui oleme ringkonnad ringi teinud kaitseliidul põhinevaks, sellist tühimikku enam loomulikult ei ole. Ei ole enam reaalselt mitteeksisteerivaid struktuure, vaid on tegelikult eksisteeriv struktuur ja selle ülesanded on täidetavad.

Omaaegsetel kaitseringkondadel olid lahingupidamisele seatud ülesanded, mida nad poleks ressursi puudumise tõttu suutnud täita. Minu meelest tehti siiski suur viga, kui kaitseringkonnad muudeti kaitseliidul põhinevaks ja jäädi ootama ressurssi. Ei tehtud enam piisavalt arendustööd, mis puudutas inimeste oskusi, teadlikkust ja kohusetunnet, vahepeal jäi see üsna soiku. Kuid juba enne kui mina asusin kaitseväe juhatajaks, hakati selle arendusega uuesti tegelema.

Aga nüüd on meil ka parem arusaam, milleks maakaitse, mis põhineb kaitseliidu ettevalmistatud võimel, suuteline on. Maakaitseringkond peab olema ühenduslüli sõjalise riigikaitse ja kõigi tugistruktuuride vahel nii rahuajal, kriisis kui ka sõjas.

Millisena näete maakaitse arengut tulevikus? Milline roll on kaitseväel ja milline kaitseliidul tegeliku kriisi või sõja puhkemisel?

Kaitsevägi sisaldab ka seda osa kaitseliidust, mida kaitseliit valmistab rahuajal ette sõjaks. Maakaitseringkonnad on sõjalises mõttes kõigi oma malevate ja malevkondadega kaitseväe osad.

Kaitseliit valmistab lisaks ette ka mittesõjalist osa, mida kaitsevägi oma olukorrateadlikkusest, ohuhinnangust jms lähtudes saab kujundada ja ka mingil määral arendada. Aga me ei saa sinna enam väga palju füüsilist ressurssi ja inimvara panna, siinkohal peab ka ülejäänud riik, sh teised ministeeriumid õla alla panema, kelle ülesandeid nad täidavad või keda nende ülesanded toetavad.

Perspektiiviks on endiselt see, et kui me räägime territoriaalselt, konkreetsest keskkonnast kui maastikust, taristust, elanikkonnast või saadaolevatest ressurssidest, peaks maakaitseringkonnal olema hea ülevaade sellest, kuidas saab selles keskkonnas tegutseda ja mida sellest keskkonnast võtta.

Seda pole vaja üksnes selleks puhuks, kui Eesti riik, kaitsevägi ja kodanikud peaks sõtta sattuma. Ka näiteks need küsimused, kuhu liitlasi paigutada, kellega nad peaksid kohapeal rääkima; või läbikäimised omavalitsuste ja politseiga on suuresti maakaitseringkonna korraldada. Seal lihtsalt teatakse kohalikke olusid paremini.

Aga kui sõja ajal tabaks rakett näiteks peastaapi, kas siis maakaitseringkondade staabid suudaks ka ise sõda pidada?

Päris kindlasti. Pealegi, kui sõja korral tabaks rakett peastaapi ja seetõttu saaks põhijuhtimispunkt hävitatud, oleme midagi väga valesti teinud. Sõja ajal me ei hakka siit Filtri teelt / Juhkentalist asju juhtima, vaid paikneme kuskile maastikule või tõenäoliselt ikkagi taristusse mõnes asustatud punktis. Maakaitseringkonnad peavad loomulikult suutma sellist sõjalist tegevust korraldada juhiste järgi, lähtudes kaugematest eesmärkidest.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Covid-19 on sel aastal kaitseväele olnud tõeliseks katsumuseks. Kuidas me sellest lahingust välja tuleme, kilbiga või kilbil?

Praegu ikka kilbiga. Suures plaanis oleme jätkanud kavandatud väljaõppega, pärsitud on olnud pigem rahvusvaheline koostöö ja riikidevaheline liikumine. COVID-ist hoolimata oleme oma väljaõppe ikkagi ära teinud, näiteks üle 3000 osalejaga Kevadtormist või samast Decisive Lancerist rääkides. Loomulikult oleme pidanud õppusi muutma, pole saanud nii vabalt ja sellises ulatuses kõiki manöövreid või toiminguid teha kui oli esialgu planeeritud. Aga põhiasjad said tehtud ja see on tähtis.

Me pole kuidagi COVID-i otsa koperdanud, ühegi õppuse käigus ei ole tekkinud nakkuskoldeid. Selle taga on olnud kohusetunne, et peame asju edasi tegema, ning tarkus, et me pole viirust levitanud. Samuti on meil olnud tõenäoliselt ka üksjagu õnne. Seega ütlen, et me tuleme sellest lahingust raudselt kilbiga. Me ei ole ära jätnud midagi suurt ja tähtsat COVID-i hirmus ning see risk on ennast õigustanud.

Ära pole jäetud ka rahvusvahelisi tööasju. Kõige dramaatilisem oli ameeriklaste reaktiivsuurtükiväe õppus siin, keset mida me saime teada, et 12 ameeriklast on COVID-positiivsed. Me jätkasime õppusega, mis oli ka arusaadav, sest suurtükivägi laseb kilomeetrite kaugusele ja raadio teel viirus siiski ei levi. Aga meil oli ka vahetuid otsekontakte ja ikkagi suutsime vältida seda, et liitlased oleks meile viirust edasi andnud.

Kui õppus sai läbi, jäid need liitlased Eestisse seni, kuni haiged sõdurid olid terveks saanud. Ma usun, et see oli ka ameeriklastele positiivne üllatus, et me ei jätnud õppust seisma ja lubasime neil siia jääda, kuni nad terveks saavad.

Ja muidugi on Scoutspataljon, eFP ja veel mõned üksused käinud õppustel Lätis Adažis ja üks eFP kompanii ka Leedus. Me oleme täitnud oma väljaõppe eesmärgid ja pole ka oma oskustel lasknud rooste minna. Kui me oleks olnud tagasihoidlikud ja poleks mitte millegagi tegelenud, oleks ka oskustes olnud pooleteiseaastane auk sees, eeldusel, et COVID-19 pandeemia kestab vähemalt järgmise aasta. Praegu me ei kaotanud aga suurt midagi.

Edasi oleme valmis kogu aeg ülejäänud riiki toetama. Välihaigla on olnud kõige silmapaistvam toetus, kuid me oleme valmis saatma ka parameedikuid või sanitare toetuseks haiglatesse, tööjõuks kui vaja. See on ka üks põhjuseid, miks me ajateenijaid sees hoiame. Siis on meil terveid, organiseeritud ja väljaõpetatud kodanikke, kellega ülejäänud riiki toetada.

Muidugi peame vaatama, kui kaua me suudame sellist isolatsiooni säilitada. Päris kindlasti saadame ajateenijaid jõulupuhkustele ja tõenäoliselt peame taastama ka väljalubade süsteemi. Võrreldes kevadega, mil tunneli teises otsas oli suve tulekuga valgus paistmas ja saime kaks kuud inimesi kasarmuis hoida, ei ole praegu inimesi jaanipäevani sees hoida mõistlik. See ei tööta juba moraali seisukohast.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ajateenijad on olnud COVID-19 tõttu täiesti harjumatus olukorras. Kas me saame midagi ajateenijatele öelda, arvestades, et viirusoht pole kaugeltki möödas?

Ajateenijatele tahan kõigepealt rääkida sellest, kas nende liikumisvabaduse piiramine võib tunduda väga karmina. Peab ütlema, et selline liikumisvabadus on väga uus asi. Niivõrd rohke väljalubade andmine on viimase paari aasta trend. Varasematel aegadel (ma ütleks, et ilma COVID-i kriisitagi) ei käinud ajateenijad nii tihti kodus.

Aga ma kordan, et oleme ikkagi ressurss riigile, mis võib olla võitluses viirusega vajalik. Pealegi, kui maailm pöörab selliseks, et COVID tekitab erinevaid kriise igal pool, on sogases vees võimalik ka sõjaliste lahenduste kasutamine. Sellisel juhul on meid riiki kaitsma vaja. Me ei tohi pausi teha, sest meil on kogu aeg vaja väljaõpetatud üksusi. Igatahes tuleb vastu pidada.

Võib küll vaadata, et tegevväelased jalutavad väravast sisse ja välja ajal, kui ajateenijad sees istuvad. Aga tegelikult on ka tegevväelaste elu piiratud, ka nende liikumisele on piirangud seatud. Ei ole ju mõeldav, et rühma ülem tooks viiruse sisse tervele rühmale. Ka vastutustunne peab inimestel olemas olema.

Kaitseväeüksused käivad regulaarselt õppustel Lätis ja Leedus. Mis seis on Balti kaitsekoostööga üldiselt, kas siin on parandamisruumi?

Parandamisruumi on palju ja ka koostöö tempo pole piisavalt kiire.

Tuleb küll vaadata reaalse pilguga. Näiteks COVID-19 piirab Põhjadiviisi tegevust päris palju: kui sa käid koduriigis puhkusel või mingeid asju ajamas, pead sa pärast seda olema kuskil karantiinis ja liikumine üldse on keerulisem, eriti kui ma räägin Taanist. Aga Põhjadiviis areneb plaani kohaselt, olgugi mitte nii kiiresti kui ma seda näha tahaks.

Minu arvates on Balti riikides praegu parem arusaam mitte ainult sellest, et koostööd on vaja teha, vaid ka sellest, mida selle koostöö süvendamiseks tuleb teha. On palju räägitud ühishangetest, aga peaksime tegelema ühisvõimete loomisega. Mitte ainult hankimise, vaid selliste võimete arendamisega, mida saab vajaduse korral üle kolme Balti riigi ja Poola piiride kergesti kasutada.

Kui me sageli räägime kolmandas isikus NATO-st kui millestki kõikvõimsast, ei saa me alati aru, et oleme ise üks osa sellest. NATO on täpselt nii tugev kui jõuline on selle kõige nõrgem lüli. Ma ei oska küll täpselt öelda, millised me olime kolmekümnendatel, kuid praegu oleme raudselt sellises kohas, millest toona julgeti vaid unistada. Usaldus selle koostöö toimimiseks on praegu oluliselt suurem.

Kaitseväe juhataja Martin Herem. Autor/allikas: (mil.ee)

Kui me räägime vägede liigutamisest Euroopast siia ja Eesti sees, siis kas kaitsevägi on Eesti-sisese või ka üleeuroopalise taristu toimimise ja läbilaskevõimega rahul, kui siin on pudelikaelu, mida on vaja avada?

Ikka on. Ka Eesti sees, kui me räägime mehhaniseeritud üksuse liigutamisest, on pudelikael mitte tee või sild või lage väli, vaid see, kui kiiresti me suudame rasketehnikat liigutada ühest Eesti otsast teise, see tähendab peamiselt treilereid. Näiteks, kui palju neid meil endal on või kui palju tsiviilühiskonnast kohe saada on.

Ühendusteed mujalt Euroopast kuni Narvani välja vajavad muidugi täiendamist ja parandamist või siis alternatiivseid variante. Räägime jooksvatest sillameetritest, mis on siinsetele üksustele või NATO üksustele päris hästi ära kaardistatud. On teada ka, kui palju neid jooksvaid sillameetreid juurde oleks vaja ning sellega tegeletakse.

Selge on see, et kui su põhivaenlane on viirus, siis teise võimaliku ja kõige kardetavama vaenlase oht idast justkui hägustub. Ja ressursid ei lähe mitte selle ohu või riski vähendamisele, vaid hoopis mujale. Küsimus on selles, et riikide rahakotid jäävad viiruse tõttu õhemaks, ning ka seetõttu, et riigid üritavad majandust kuidagimoodi üleval hoida, et mitte lasta ettevõtteid pankrotti. See, et raha kulub sinna, mitte laskemoona ostmisele, on kõik arusaadav. Seda tulebki nüüd teha, lootuses, et ka võimalikul agressoril on vilets olukord.

Kuigi peab tunnistama, et ega ta vist praegu väga palju mujale ei vaata, vaid jätkab sama tuhinaga oma sõjaliste võimete arendamist, mis ei tekita usaldusväärsust.

Millised eeldused peaks olema täidetud, kui me räägime uute relvasüsteemide hankimisest, näiteks keskmaa-õhutõrjest või merekaitsest?

Kõiges peab olema selgus, mida selle süsteemiga tahame saavutada. Kui me räägime õhutõrjest, siis peame aru saama, mida see kaitsma hakkab – vägesid, elanikkonda, mingeid strateegilisi objekte… Ehk siis peame mõistma, mida vastane üleüldse rünnata tahab ja mida me selle kaitsega saavutame, olgu meil siis kolm või 30 raketti. Kas see paneb võimaliku vastase nii-öelda ümber mõtlema ja agressiooni mitte sooritama, kas see tõstab agressiooni hinda?

Ja edasi on puhas võimearenduse hankeprotsess. Kui millegi kasuks ära otsustame, siis peame ka vaatama, kuidas see meie süsteemi sobitub. Kui palju on selleks vaja inimesi? Kas meil on neid piisavalt? Mida nad oskavad ja kui palju vajame nende jaoks täiendavat väljaõpet? Kuidas sobitub see teiste süsteemidega laskemoona, kütuse, transpordivahendite või ükskõik mille muu poolest?

Kui nüüd on otsus tehtud, et just see on süsteem, mida arendame, siis peab olema ka arusaamine, mida selle ülalpidamiseks vaja on.

Hea näide on liikursuurtükk K9. Selleks, et suurtükid ei roostetaks ega vettiks kuskil, peab neil olema katus pea kohal. Kui me praegu ostaksime kohe 12 või 28 või ükskõik kui palju K9-id, siis nad oleksid kõik lageda taeva all. Paraku üks küsimus on rahas, teine selles, kui kiiresti suudetakse ehitada.

Nüüdseks oleme planeerinud niimoodi, et kui kuus K-9-t saabuvad, siis on meil kuus katusealust, kuhu nad panna. Siis teame, et saame teha järgmise aasta suvest esimese üksuse väljaõppe, mis tõenäoliselt on ülisuur eksperiment ja katsetamine. Me teeme selle järgmise aasta keskpaigast nelja relvaga ja aastaks 2022 on need neli relva tõenäoliselt ka lahinguvõimelised.

Samal ajal ehitame juurde taristut. Saame kogemusi, et kui meile saabuvad ülejäänud relvad, ükskõik kui palju, siis võime teha korraliku väljaõppe. Meil on vastav taristu, kus seda hooldada ja hoida. Me saame selle nii-öelda lõimida ülejäänud kaitsevõimesse. Alternatiiv olnuks see, et tooksime siia 24 toru. Kahe aasta pärast oleks meil nendest 24 torust kuus tükki lahinguvõimelised ja ülejäänud oleksid terve see aeg olnud tuule ja vihma käes, roostetamas. See ei oleks mõistlik.

Keskmaa-õhutõrjega on täpselt samasugune lugu. Millise efekti see annab, kui kiiresti saame selle enda süsteemidesse integreerida, inimesed välja õpetada... Mida me saaksime selle rahaga samal ajal teha, kui me paneksime selle mingisse muusse võimesse. Need on küsimused ja sealt tekivadki prioriteedid.

Peale selle on veel üks rollimängija – meie liitlased. Õhukaitse on minu arvates liitlaste üks kiiremini loodud võimeid siin piirkonnas, mis sisaldab nii maapealseid kui ka õhus lendavaid süsteeme. Neid asju saaksid liitlased teha kiiremini kui ükskõik milliseid vägesid või kaugtulevõimet siia liigutada.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas merekaitsest on põhjust rääkida?

Loomulikult on. Ma arvan, et võrreldes õhukaitsega on merekaitse meile mingis mahus jõukohane. Päris kindlasti, kui rääkida heidutusest, mitte ainult kaitsest, võimalusest tõsta agressiooni hinda vastuvõetamatule tasemele, siis meri on see koht, kuhu me praegusel ajal vaatama peaks. Me oleme üsna lähedal sellele, et ostame omale meremiine. Me parandame sensor- ja sidesüsteemide kaudu oma olukorra teadlikkust, mis toimub merel. Me teeme seda raudselt koostöös politsei- ja piirivalveametiga (PPA).

Näiteks Balti riikide mereseirepilt ongi juba üks ja me jagame seda pilti. Tõenäoliselt hangime lähiaastatel ka kineetilise võime, millega saame mõjutada mere peal sõitvaid laevu, mis võiksid ohustada meid või meie liitlasi.

Aga kui ma räägin arengu prioriteetidest, siis esmatähtis on olemasolevat võimet üleval hoida. Ka see nõuab väga palju raha. Ma ütlen igal pool, et kaitseväe tänapäeva transpordivahendite hooldus maksab aastas suurusjärgus 30 miljonit eurot. See on puhas remont ja hooldus. See on lihtsalt üks näide. Teiseks on laskemoon. Ma ei oskagi praegu peast öelda, mis see summa on, mis meil kulub selle peale, aga see on prioriteet. Olgu üksus suur või väike, aga see peab homme olema valmis sõdima hakkama.

Nüüd järgmine oluline võime on see, et me suudaks vastast ise palju valusamalt mõjutada pika maa pealt. Kas merel või maa peal, on iseküsimus. Praegu oleme vaadanud just nimelt laevatõrjevahendite poole, mis ulatuks kaugele ja see on ka regionaalse koostöö üks arendussuundasid.

Küsimus ei ole, kas me peaks Lätit kaitsma. Selliste vahenditega saab näiteks Kuramaalt kaitsta meie saari. Kui inimesed ütlevad, et Läti peab midagi ära tegema, siis Läti on kõik oma kavandatud asjad ära teinud. Nüüd on küsimus, kas me suudame üksteist ka kaitsta – seda kõike NATO raamistikus loomulikult.

Ma arvan, et me saame praeguste ressurssidega palju rohkem ära teha ka olukorrateadlikkuses: peame PPA-ga palju paremat koostööd tegema. See ei ole etteheide mitte PPA-le, vaid me ise peame olema palju arusaadavamad. Samuti ka nende hangitavate sidesüsteemide ja kahe uue väekaitse alusega, mis sobivad ka patrull-laevadeks.

Kui lähinaabritest rääkida, siis Rootsi suurendab kaitsekulutusi ligi 40 protsenti ja kahekordistab kutsealuste arvu. Kas meile jääb üle neile vaid jõudu soovida või on nendelt ka midagi õppida?

Rootsi ei ole mitte kunagi päris minetanud oma totaalkaitsevõimet, mis põhineb suuresti ka ajateenistusel. Just ajateenistus nii Eestis, Soomes kui ka Rootsis ja ilmselt ka Leedus ning kindlasti Norras annab sellise aluse, kus on väga palju riigikaitses või riigikaitse ettevalmistusesosalenud kodanikke, kellel on riigikaitsest arusaam ja kohusetunne. See annab alused asutuste ja ministeeriumite vaheliseks koostööks, mis ongi laiapindseks või totaalkaitseks vajalik. Rootsis ei ole see mitte kuskil mitte kunagi päris ära kadunud.

Nii et see on asi, millest meil õppida on. Teiseks peaksime õppima sellest, mida nad arendavad ja kui tõsiselt nad ümbritsevat olukorda võtavad. Riigina oleme aru saanud, sest kodanike toetus riigikaitsele-kaitseväele on väga suur. See, mida Rootsi teeb, võib-olla kinnitab meile veelgi, et oleme õigel teel.

Et oht, mis idast tuleneb, ei ole mingi kellegi väljamõeldud asi, vaid seda näevad samamoodi ka Rootsi ja Soome. Nad ei tunne ennast kuidagimoodi julgemana selle tõttu, et nad NATO-sse ei kuulu. Justkui nagu NATO liige olles võiksid sa eskaleerida olukorda ja olla ohuks Venemaale, paraku võid sa olla ka neutraalne selliste organisatsioonide suhtes, aga ikkagi oled ohustatud.

Kas Venemaa aktiivsuses või retoorikas on Eesti jaoks sel aastal mingeid muudatusi toimunud?

Laiemalt vaadates ei ole mingit muudatust. Valetamine ja propaganda – need on olnud kogu aeg. Kui veebruaris Venemaa ütles ja märtsis-aprillis kordas, et oleme rahulikumad ja ärgem tehkem õppusi piiri lähedal või lendame transponderid sisse lülitanud lennukitega, siis ilma transponderita lendavate lennukite osakaal Läänemere kohal on sellel aastal tõusnud.

Kui Venemaa esitab Washingtonis protesti selle kohta, et USA väed on Eestis tegemas harjutust kolme reaktiivsuurtükiväe laskeseadmega, ja ütleb, et see on agressiivne käitumine, hoides ise vaid mõnikümmend kilomeetrit meie piirist iga päev Smertš, Uragan või Iskander-süsteeme, mille kõigi laskeulatus on kümneid või sadu kilomeetreid, siis millest me räägime… Kui meie teeks midagi vähem, siis meid ei oleks enam olemas. Meil on õigus teha oma territooriumil kõike mida vaja, eriti siis, kui nii agressiivne tüüp meie kõrval elab.

Kui ta teeb meredessandi maabumisõppusi Soome lahe saartel laevadega, millel on mitmekümne kilomeetri ulatusega laskesüsteemid peal vaid mõnikümmend kilomeetrit meie piirist, siis minu meelest on silmakirjalik teha selliseid avaldusi kuskil Washingtonis. Meie ei ole teinud miiniveeskamise harjutusi, sest hangime miine seejärel, kui oleme näinud, et vastase laevastikud on agressiivselt käitumas.

Venemaa ei ole kunagi üles tunnistanud riigipiiri ületamisi Eestis, Rootsis või Taanis, ei õhus ega meres. Nad lihtsalt ignoreerivad fakti. See ei ole usaldusväärne käitumine. Hollandi sõjalaev ületas paar aastat tagasi Soome riigipiiri meritsi ja palus vabandust, et enam sedasi ei tee. Midagi enamat me ei tahakski, piisab ülestunnistusest. Samas, kui selline riigipiiri ületamine toimub sihilikult, mitte kogemata, siis me peame seda valuläve edasi nihutamiseks, muskli näitamiseks, mis ei ole mingitki moodi usaldusväärne. Kas see käitumine on muutunud? Ei, need näited on viimasest aastast.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: