Koolid ja ülikoolid suleti eelmise aasta kevadel peatselt pärast eriolukorra väljakuulutamist. Tudengid on tänu haridusasutuste toele ja abile nüüdseks tasapisi harjunud muutustega õppemeetodites ning koolides ja ülikoolides toimub õpe kas hübriidõppena või täiesti veebipõhiselt.

Rahvusvahelise tudengi vaatest

Kuigi otsus välismaale õppima minna langetatakse erinevatel põhjustel, leian mina isiklikult, et parimal moel saab maailma avastada, erinevate kultuuride kohta õppida ja justkui käsnana endasse uut ümbrust imada just ülikooli nimekirja immatrikuleeritud tudengina. Lisaks tudengistaatuse hüvedele - mida on omajagu, eriti Euroopas -, puudub töötamisega seonduvate piirangute surve.

Sellisel ristmikul avaldubki rahvusvaheliste tudengite eluolu tõeliselt. Kuna inimesed on sotsiaalsed olendid, tundub uude riiki kolimine tegelikkusest märksa hirmsamana, kui ees ei ole ootamas tuttavaid inimesi, kes kohaneda aitaksid.

Suhtlemine parandab elukvaliteeti ilmeksimatult ning seda saab teha tohutul määral erinevatel viisidel. Küll aga on kõik need suhtlusvõimalused praeguse ennenägematu olukorra tõttu näiliselt paksu melanhoolse ebakindlust täis pilve sisse mattunud.

Ootamatud liikumispiirangud ja avalike koosviibimiskohtade sulgemine tähendasid kõigi jaoks suletust oma koduseinte vahele ja internetikeskkonda. Rahvusvaheliste tudengite innukad plaanid õppida tundma Eestit ja selle kultuuri, reisides mööda riiki ja tutvudes uute inimestega, said piirangute valguses täieliku hävingu.

Parim ja lihtsaim viis enda jaoks võõral mullal uksi avada, saada võimalus reisida ning uusi kultuure kogeda, on kooli- ja ülikoolikeskkonnas inimestega suheldes. Veel üks samaväärne moodus oleks uues riigis töökoht leida.

Kahjuks kahanes osakoormusega ja tegelikult ka üleüldiselt töökohtade arv pandeemia tõttu drastiliselt. Ettevõtted ja ärid pidid oma tootmiskulusid kärpima ja seetõttu takerdus ka uute talentide värbamine.

Restoranid ei ole enam kõige tavapärasemad kohad, kus rahvusvaheline tudeng osakoormusega töö leiaks, kuna turistide puudumisel on paljud neist olnud sunnitud ajutiselt uksed sulgema või vähemaga läbi ajama. Kuulusin isegi nende paljude õnnetute sekka, kes ei leidnud pandeemia ajal töökohta.

Tulevased rahvusvahelised tudengid ja elukorraldus ühiselamutes

Ka doktorantide olukord pole olnud kuigi paljulubav. Tekkis ületamatuna näiv selgusetus käimasolevate teadusprojektide rahastuse jätkumise osas. Mõned Eesti ülikoolid hakkasid tagasi lükkama viiruse levikul rohkem kannatada saanud riikidest pärit potentsiaalsete tudengite vastuvõtuavaldusi. 

Väiksem hulk avaldusi ja tõsiasi, et paljud ettevõtted, kes tegid ülikoolidega koostööd, toimisid piiratud tööjõu ja tootmisvõimekusega, tähendas, et uusi projekte ei algatatud. Langes ka toetus käimasolevatele ja uuematele projektidele. 

Kandidaatidel, kes võeti esialgu vastu, polnud erilist põhjust rõõmustamiseks, kuna mitmel neist paluti sisseastumine aasta võrra edasi lükata, et viiruse teise lainega toimetulekut lihtsustada. Praegu näib, et üldhariduskoolid lähevad sama teed. 

Ühiselamud on samuti pidanud riiklikke regulatsioone järgima ning kehtestama reeglid, mis takistaksid kogunemisi ühiskasutatavates ruumides. Ka siin nappis põhjuseid rõõmu tunda: lõppude lõpuks puudusid nii kohad, kus sõpradega väljas käia saaks, kui ka võimalused seda teha rahvusvaheliste tudengite endi elukohtades.

Abikäed olid olemas

Eelnevale vastukaaluks tasub välja tuua, et keerulistest tingimustest võrsus ka mõndagi head. Igavuse ja sünge meeleolu leevendamiseks tuli olukorrale läheneda loominguliselt ning isiklikult taasavastasin oma kunagisi lemmikhobisid – lugemist ja kirjutamist. Terve rahvusvaheliste tudengite kogukonna nimel rääkides usun, et see võis kehtida enamiku kohta neist, kuigi mõningaste erisustega.

Sain läbikäimist tihendada sõprade ja pereliikmetega oma koduriigis, mida ma ehk poleks sellisel määral teinud, kui oleksin keskendunud siin uute kohtade avastamisele ja inimestega tutvumisele.

See näitlikustab, kui väikeseks maailm on kahanenud tänu laiale valikule tehnoloogilistele vahenditele, mis võimaldavad virtuaalselt viibida või kohtuda inimestega teises maailma otsas vaid nupuvajutusega.

Teisalt ei saa rahvusvahelised tudengid pandeemiast tingituna tõeliselt kogeda riiki, kus nad elavad. Esile tõuseb teatud duaalsus, kus me kuulume ühe jalaga ühte, teise jalaga teise ühiskonda, saamata kumbagi terviklikult kogeda. Loomulikult on olukord kehvem, kui asukohariigis puuduvad kohalikud sõbrad. Mind oli õnnistatud paari sõbraga kohapeal, tänu kellele tean Eesti kultuurist, ajaloost ja eluolust üpriski palju.

Kui aga lähedus kodustega süveneb, tuues endaga kaasa ka sooja kodusviibimise tunde, kipub sellega ununema, et üldse teise riiki kolitud sai. Kitsalt vaadatuna ei teeni see rahvusvahelise kogemuse saamise eesmärki sugugi.

Õnneks on Eesti digipädevus, tugevus ja oskus kiiresti muutuste keskmes kohaneda aidanud 2021. aastasse sujuvamalt liikuda. Ülikoolid on tõhusalt suutnud luua raamistiku veebiõppeks ja eksamite läbiviimiseks. Õpetajad ja õppejõud on töötanud ülekoormusega, et olla alati saadaval õppega seonduva selgitamiseks ning et pakkuda õpilastele vajadusel tuge.

Peaaegu kõik Eesti ülikoolid on võimaldanud tudengitele psühholoogilist nõustamist, et aidata leevendada üksildusest, depressioonist ja nii-öelda karantiinitüdimusest tekkinud vaimset pinget.

Paljude Eesti ülikoolide ja organisatsiooni Study in Estonia tudengisaadikute kogukond ulatas samuti rahvusvahelisele seltskonnale teretulnud abikäe, seda kas ürituste organiseerimise, sotsiaalmeedia platvormide vahendusel suhtlemise või ka mõlema kaudu.