Mullu sügisel korraldas Eesti Tallinnas virtuaalselt Kolme mere algatuse tippkohtumise ja selles algatuses osalemist mainis ka välisminister Eva-Maria Liimets riigikogu esinemises.

Trimarium

Kolme mere algatus selle praeguses vormis peaks olema mõeldud Põhi-Lõuna suunaliste infrastruktuuriprojektide elluviimiseks nii osalejariikide kui ka USA rahadega. Tegelikult ongi ameeriklased need, kelle tugev toetus ja ka mõningane ärgitamine kogu asja liikvele pani.

Vormiliselt oli küll algataja Poola president Andrzej Duda 2016. aastal. Ja ladina keeles võiks seda algatust kutsuda Trimariumiks. Selline ladinakeelne variant oleks antud kontekstis paslik, sest põhja-lõuna suunalist riikide kogumit on poolakad püüdnud kokku saada ka sõdadevahelises perioodil, siis nimetati algatust Intermarium elik "meredevaheline".

See kontseptsiooni ajalugu on üks põhjus, miks mitmed riigid ning poliitikud suhtusid president Duda algatusse algul jahedalt – Intermariumi lood olid veel meeles. Teine skepsise põhjus, mis oli ka mulle omane, oli Kesk-Ida-Euroopas uue riikidekogumi tekitamine, mis võiks minna vastuollu püüetega hoida Euroopa Liitu ühtsena. Elik jälle joone tõmbamine Lääne- ja Kesk- ning Ida-Euroopa vahele.

Kuna nüüd on asjad juba edasi arenenud ja pisut ka konkretiseerunud, siis arvan, et püüame antud olukorrast võimalikult pika kõrre tõmmata, kuid kogu aeg toonitades, et kõik Trimariumi raames teostatavad projektid peavad olema kooskõlas meie Euroopa Liidu liikmelisuse ning ühiste huvidega.

Kui ameeriklaste raha välja arvata, siis on huvitav näha, millise kübaratriki ning põhjendusega leitakse raha selle algatuse raames projektide teostamiseks, kui valdav enamus rahast on seotud juba rahvuslike ja/või euroliidu projektidega. Aga see selleks. Tegelikult tahtsin mõne sõnaga avada varasemat, Intermariumi nime kandnud algatust.

Intermarium

Esimese maailmasõja järel oli Poola liider Josef Pilsudski see, kes pakkus Poola, Ukraina, Leedu ja Valgevene baasil föderaalriigi loomist liikmete suveräänsuse kaitsmiseks eelkõige nõukogude Venemaa eest.

Sisuliselt olnuks tegemist omaaegse Poola-Leedu ühisvürstiriigi taasloomisega Balti ja Musta mere vahel. Poola rahvuslaste jaoks oli kahe mainitud mere vahelise territooriumi kontrollimine olnud rahvusliku identiteedi osa kogu aja pärast Poola jagamist 1795. aastal.

Seega tegi Poola taasiseseisvumise järel koheselt ettepaneku liiduks Leedule , Valgevenele ja ka Lätile, sihiga taastada Leedu Suurvürstiriik. Seda muidugi Poola juhtimisel. Teatav side oli ka Eestiga, nimelt oli mõte Läti, Eesti ning Valgevenega vormistada Poola-Leedu ühenduse valuuta- ja tolliliit. Kuna aga Valgevene ja Ukraina jäid bolševike küüsi, siis tol hetkel plaan luhtus.

Pilsudski katsetas ka mõttega muuta kavandatud föderatsioon laiemaks Ida-Euroopa Rahvaste Liigaks, kuhu oleks olnud kaasatud ka Georgia, Armeenia ja Aserbaidžaan Kaukasuse Föderaalriigi vormis. Paraku ei tundnud ükski riik sellise väljavaate vastu huvi ja asi hääbus.

Kui Pilsudski oli teist korda Poola de facto liider aastatel 1926 – 1935, hakkas ta ajama niinimetatud Prometheuse projekti, poolsalajast võrgustikku, mille eesmärk oli Nõukogude Liidu vastu võitlevate rahvaste koostöö. Seda projekti toetasid telgitagustes ka Prantsusmaa ja Briti luure.

Intermarium ujus aga pinnale uuesti siis, kui Poola välisminister oli kolonel Josef Beck, aastail 1932 – 1939. Beck oli saanud Pilsudskilt juhise tagada Poola julgeolek. Ta pakkus Intermariumi kui kolmandat jõukeset Saksamaa ja Venemaa vahel, hiljem arenes see mõte "Kolmanda Euroopa" kontseptsiooniks.

"Kolmas Euroopa" olnuks ründeallianss eesmärgiga kasvatada Poola mõju Vanas Maailmas. Tollal näitasid selle vastu üles vähemalt mingit huvi Ungari, Läti ja Eesti. Ülejäänud tegid näo, et pole midagi kuulnud.

Sõja ajal ja järel kujunes Intermarium üheks Kesk- ja Ida-Euroopa poliitemigrantide aruteluteemaks. Niinimetatud Kesk-Euroopa föderaalklubi, see on anti-kommunistliku Kesk-Euroopa föderalismi pooldajate ühenduse Rooma kontor hakkas isegi üllitama trükist nimega "Intermarium Bulletin". Teatud huvi tundis selle liikumise ja Intermariumi vastu ka USA luure.

Uuel ajastul elustas Intermariumi idee USA eramõttekeskus Stratfor. Umbes aastast 2012 on selle looja George Friedman promonud Intermariumi kui projekti, millega Poola eemalduks Euroopa Liidust ja moodustaks teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega eraldi ühenduse Venemaa ja Saksamaa vahele – elik vana Pilsudski idee.

Intermariumi kui sellist ei taaselustatud, selle asemele tuli Trimarium ehk Kolme mere algatus, kuid teadjamatel inimestel kahtlus siiski jäi. Kuigi praegu toonitatakse projekti keskendumist infrastruktuuri ja energiaühenduste arendamisele põhja-lõuna suunal, on Poolal siiski arvamus, et nemad on selles ühenduses juhtiv jõud.

Ja seda on Varssavile psühholoogiliselt väga vaja, et oma suurus ja majanduslik ning sõjaline potentsiaal kuidagi letile tõsta ja neist tulenevad võimalused realiseerida. Aeg näitab, kas õnnestub selle algatuse raames ka midagi saavutada või sumbub seegi asi sarnaselt omaaegse Intermariumiga.

Viited lugemishuvilistele

• Imagined Geographies of Central and Eastern Europe: The Concept of Intermarium | IFRI - Institut français des relations internationales
• More than independence | Eurozine
• Poland and the Success of its "Intermarium" Project - Modern Diplomacy
• Intermarium in the 21st Century | The Institute of World Politics (iwp.edu)