Piret Kuusik: Eesti ja kolme mere algatus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piret Kuusik.
Piret Kuusik. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Eesti peab leidma tasakaalu Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel, kirjutab Piret Kuusik algselt Diplomaatias ilmunud ülevaates.

Algselt kevadel toimuma pidanud kolme mere algatuse tippkohtumine ja sellega kaasnev ärifoorum oleksid olnud Eesti selleaastases välispoliitikakalendris märgilise tähendusega. Plaanitud suursündmus oli koroonaaegadele vastavalt tagasihoidlikum. Nimelt, kohtumine toimus üle videosilla.

Mis on kolme mere algatus?

Kolme mere algatus on 2015. aastal Horvaatia ja Poola presidentide algatatud ja USA toetusel alguse saanud idee arendada ja luua Euroopa idapoolsel põhi-lõuna teljel transpordi-, energia- ja digiühendusi ja infrastruktuuri. Tänaseks on algatusega liitunud 12 riiki: Austria, Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. Projekti partneriteks on Euroopa Komisjon, Saksamaa ja USA.1

Tegemist on ambitsioonika projektiga, mille juhtiv põhimõte on otsekui Ameerika vana kooli diplomaatiaõpikust maha kirjutatud: tuua kokku mitu väikest ja keskmisega suurusega riiki, et siis koostöös kasvatada nende riikide mahtu ja võimsust.

Teada-tuntult on Euroopa idapoolne põhja-lõuna telg pikituid täis väiksemaid riike, kelle turud on liialt väiksed, et investorites piisavalt huvi tekitada. Kui aga need väikeriigid võtavad ette ühisprojekte, siis võtavad ka investeeringud jumet.

Ameerika maksumaksja roll on siin väga väike. USA välisminister Mike Pompeo on teatanud, et USA valitsus paneb seemnerahaks kuni miljard dollarit.2 USA mahtudes ja skaalal on see väike summa. Lisaks oodatakse panuseid ka liitunud riikidelt, kellest Poola, Rumeenia, Eesti, Läti ja Ungari on juba lubanud oma rahalise panuse anda. Kokku loodetakse koguda 3–5 miljardit eurot. Kogutud raha haldab kolme mere investeerimisfond, mida juhib nõukogu, lähtudes majandusliku tasuvuse põhimõttest.

Tegemist on hetkel veel ideega, mille raamistik on vaikselt kuju võtmas – investeerimisfond on loodud, ministrid suhtlevad ja teevad plaane ning eesseisva tippkohtumise eesmärgiks on muuta koostöö praktilisemaks ja detailsemaks.

Mitteametlikult olen kuulnud projekti nimena ka new Marshall plan for Europe ehk uus Marshalli plaan Euroopale, mis viitab majanduslikule toele, mida USA Teise maailmasõja järel osutas Euroopale.

Väljapakutud projekte, mida investeerimisfond võiks rahastada, on mitmeid, osa neist tekitavad ka küsimusi. Suur rõhk on energiaühenduste loomisel põhja-lõuna teljel, et Ida- ja Kesk-Euroopa riike ajaloolistest sidemetest Venemaaga lahti ühendada. Näiteks, LNG terminali loomine Krki saarel Horvaatias, millest suunduvad gaasitorud Ungarisse ja Slovakkiasse.3 Eesti huvi on arendada digiühendusi, nagu näiteks digitaalse kiirtee loomine, et suurendada andmete jagamist.

Samas on pakutud projektide seas ettevõtmisi, mis on juba töös ja mida toetab Euroopa Komisjon. Näiteks gaasiühenduse loomine Poola ja Leedu vahele. Täpselt samamoodi on Eesti esitanud prioriteetprojektidena Rail Balticu ja Balti elektrivõrkude sünkroniseerimise, millele on juba Euroopa Komisjon oma toetuse andnud. Seega, mis rolli siin kolme mere algatus ja sellest tulenevad investeeringud mängivad, on küsitav.

Euroopa Liit ja Saksamaa

Euroopas asudes kerkib oluline küsimus: kas ja kuidas suhestub kolme mere algatus Euroopa Liiduga? See küsimus on kolme mere ideekavandi nõrgim osa, näidates, kui suurt rolli on projekti arendamisel mänginud USA, millega on omakorda kaasnenud Euroopa partnerite üpriski leige suhtumine ja vähene kaasatus projekti algstaadiumis.

Põrkume siin arvestatava probleemi otsa. Nii Eesti kui ka teiste osalejariikide riiklikud investeeringud on juba paljuski seotud Euroopa Liidu projektidega. See tähendab, et uute projektide jaoks rahaliste vahendite leidmine ja garantiide pakkumine on keeruline.

Lisaks on täna Euroopa Liidu projektide juures üha enam põhimõtteid, mida liikmesriigid järgivad. Põhjala-Balti seisukohast on oluline, et ehitatud infrastruktuur võimaldaks sõjatehnikat regioonis liigutada. Kas investorid on valmis lisakulutusi tegema, et neid standardeid täita?

Euroopa Liidu roll riigiüleste infrastruktuuriprojektide vedamisel on suur ja kolmandatel osapooltel on üsna keeruline sellele mänguplatsile siseneda. See, et Washington ei ole seda ette näinud, on osalt üllatav, osutades vahest USA vähesele arusaamale sellest, kuidas Euroopa Liidus toimetatakse.

Euroopa Liidu ja Saksamaa mittekaasamine põhjustas Lääne-Euroopas projekti algstaadiumis negatiivset vastukaja, kolme mere algatust nähti kui Euroopa Liidu ja Saksamaa vastast projekti. President Donald Trumpi isiklik toetus teravdas arvamusi Lääne-Euroopas veelgi. Saksamaa osalus on siiani küsimärgi all Poola vastuseisu tõttu ja nii ei osalegi ta projektis ametlikult, kuid tal on partneri staatus ja Saksamaa president võtab osa ka eesseisvast tippkohtumisest.4

Saksamaa väljajätmine tõstab esile veel läbiarutamata küsimuse: kas ja kui palju Eesti üldse sooviks otseühendusi alla Lõuna-Euroopasse? Eesti jaoks on nii julgeoleku- kui ka majanduskaalutlustel oluline, et oleksime heas ühenduses Saksamaaga ja sealt edasi Lääne-Euroopaga.

12 riiki

Kolme mere algatusest osavõtvate riikide nimekiri kompab igasuguste Euroopat jagavate mõttekaartide piire. Kellel on olnud võimalus kuulata Edward Lucast rääkimas Ida-Euroopa olemusest, saab aru, millele viitan.5

Austria osalemine ei luba seda otse Ida-Euroopa projektiks nimetada. Seetõttu kõlavad USA saadiku Poolas Georgette Mosbacheri viited Nõukogude ajaloole kummaliselt.6 Ehk kolme mere algatus annab omamoodi sellele pidevale identiteediotsingule uue värvingu. Kuid kui vaadata neid riike koos, siis on tõesti tänaste standardite järgi tegemist naljaka kooslusega. Tsiteerides ühte diplomaati: "Mida on meil [= Eestil] ühist Bulgaariaga?"

Võib-olla tiba erudeeritud küsimus, kuid selles on iva. Need riigid ei jaga tihti Euroopa Liidus sarnaseid huve ja pigem toimetavad oma regionaalsetes kooslustes nagu Balti riigid, Visegradi grupp ning Bulgaaria ja Rumeenia tandem. Austria on grupi ebatavaline liige.

Kolme mere algatus on ka kõrvalepõige Eesti Euroopa-poliitika üldisest põhimõttest, kus Eesti on üritanud aktiivselt hoida eemale erinevatest "Ida-Euroopa grupeeringutest". Tõsi ta on, et vahetevahel sellest ei pääse, kuid aktiivne osalus kolme mere algatuses tekitab küsimuse, kas see poliitika on muutumas.

Kolme mere algatus vs. 17 + 1

Kolme mere formaadi geopoliitiline tähendus on selle algusest saadik üha kasvanud. Kui algselt tulenes projekti geopoliitiline nurk eesmärgist luua ühendusi, et vähendada Ida- ja Kesk-Euroopa sidemeid Venemaaga, siis viimase paari aasta jooksul tuleb üha enam esile projekti geopoliitiline värving "vastamisi Hiinaga".

17 + 1 on Hiina välispoliitika kroonijuveel, sest tegemist on Hiina juhitud mitmepoolse koostööga.7 Kui USA globaalne võimsus seisneb võimekuses tuua erinevaid riike kokku ja soodustada neid koos töötama, siis 17 + 1 on näide, kus Hiina katsub sarnast võimekust tekitada.

Kahe formaadi liikmesus on sarnane: erinevalt ühendusest 17 + 1 ei kuulu kolme mere algatusse Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kreeka, Põhja-Makedoonia, Montenegro ja Serbia. Ülejäänud 12 liiget kattuvad ja seega on raske mööda vaadata nende kahe formaadi konkurentsist. Praegu on vara väita, et tegemist on Hiina ja USA globaalse võitluse tandriga, kuid silm tasub sellegipoolest peal hoida.

Kuigi mõlema formaadi tulevik on lahtine, annab Trumpi administratsiooni otsus toetada kolme mere algatust täna põhjuse sellest rääkida. Ei saa kindlalt väita, et see jääb nii ka siis, kui Joe Biden presidendiks valituks osutub. Kolme mere algatus on Obama administratsiooni laps ja on loogiline järeldada, et ka Bideni administratsioon formaati toetab. Kuid see ei ole kindel.

17 + 1 tulevik on veel ebakindlam. Kui USA saab toetuda teadmisele, et formaati kaasatud riigid tahavad temaga koos töötada, siis Hiina kohta seda öelda ei saa. Suhtumine Hiinasse on viimase kahe aasta jooksul Euroopas muutunud pigem negatiivseks. Lisaks on 17 + 1 formaat sisu poolest tühi ja nurinad liikmete seas üha häälekamad. Peale mõne uhke fotovõimaluse Hiina liidritega ei paku formaat tulemeid ega ka perspektiivi.

Välisminister Urmas Reinsalu on väljendanud seisukohta, et Eesti peaks 17 + 1 formaadist lahkuma.Rahulolematust kostab ka Vilniusest, samas kui lätlased kipuvad olema ettevaatlikumad. Valikuid on mitmeid – kas lahkuda üksi, lahkuda grupina või jääda liikmeks, investeerides minimaalselt ressursse. Ükskõik mis variant valitakse, on selge, et suhetele Hiinaga mõjub see negatiivselt.

Kolme mere algatus ja Eesti välispoliitika

Eesti välispoliitika debatte jälgides jääb silma, kuidas kolme mere algatus toob esile vastakaid arvamusi.

Algatusel on poliitiline toetus. Seda veab president Kersti Kaljulaid ja valitsus Stenbocki majas toetab. Välisminister Reinsalu on tugev projekti toetaja. Algatusele vaatavad altkulmu diplomaadid ning välispoliitika jälgijad ja analüütikud.

Lisaks on algatus toonud esile ka kontuurid Euroopa- ja USA-meelsete vahel. Kindlasti üks ei välista teist, kuid lahkhelid tekivad, kui on vaja otsustada, kas Eesti välispoliitika prioriteediks on suhted USA või Euroopaga.9

Balanss on siin võti ja Eesti suurimaks murekohaks on, et Euroopa ja USA huvid võivad omavahel ristuda. Eesti jaoks on nii Euroopa kui ka USA väga olulised, eelkõige just julgeoleku vaatenurgast, ent ka majanduslikult. Seetõttu president Trumpi poliitika Euroopat ja USA-d vastandada on siit maailmanurgast vaadatuna kõige olulisem välispoliitiline liigutus viimase nelja aasta jooksul.

See tähendab, et paralleelselt tuleb mõlemat vagu edasi künda, nii Euroopa kui ka USA oma, ega saa lasta siin Eestis nendele erinevustele õli juurde valada või arvata, et just täna tuleb teha eksistentsiaalseid otsuseid.

Kolme mere algatuse olulisim lisaväärtus Eesti välispoliitikale on, et see annab Eestile otsetee Valgesse Majja ja Foggy Bottomisse (USA Riigidepartemang, toim). Eestil on millestki Washingtoniga rääkida ning Washingtoni virvarris, kus iga riik võitleb USA tähelepanu eest, on see poliitiline kapital, mida ei tasu alahinnata. Seetõttu on ka poliitiline toetus siin Tallinnas suur.

Washingtoni poolt vaadates tähendab see, et kui Valge Maja ei huvitu tulevikus enam kolme mere algatusest, siis suure tõenäosusega väheneb ka Eesti ja mitmete teiste aktiivsus selles formaadis. Euroopa partnerite omakasuhuvid on siin selged ja neid ei tasu salata.

Algatus toob esile Eesti-USA suhete nõrga koha – need on liiga julgeolekukesksed. Siinkohal teenib formaat ühe sammuna Eesti ja USA suhete mitmekesistamist lootuses, et majanduslike suhete telg julgeoleku- ja militaarkoostöö kõrval tugevneks. Mida rohkem on Eestil USAga sidemeid, seda tugevam ja jätkusuutlikum on ka kahe- ja mitmepoolne koostöö.

Regionaalsest vaatenurgast vaadatuna paistab Eesti silma just oma juhtrolli poolest, mille õnnestumine toob Eestile diplomaatilise võidu koju. Siinkohal hakkab terendama ka üks "aga". Algatuse vedamisel on suur roll president Kersti Kaljulaidil isiklikult. Täpselt nagu USA valimiste puhul, tuleb arvestada, et presidendi muutumisel võib Eesti roll kolme mere algatuses ja selle vedamisel muutuda.

Lõpetuseks

Üks kritiseerija jõuab rohkem kritiseerida kui kümme tegijat teha ja nii on ka kolme mere algatusega. Kinni on haarata mitmetest detailidest, alustades projektide olemusest kuni osalejariikide vähe kattuvate huvideni.

Samas kipume nii Eestis kui ka regioonis laiemalt vaevlema ideede ja strateegilise koostöö puuduse käes. Kas või kuidas kolme mere algatus tulevikus teoks saab, seda alles näeb, aga leian, et tuleb siiski tunnustada ideed ja selle ambitsioonikust.

Küsimus on, et kui palju sellesse investeerime ja mille arvelt. Kui Euroopa solidaarsusesse panustamise arvelt, siis see teeb murelikuks. Kus on see perfektne tasakaal ja kas üldse üritatakse hetkel seda tasakaalu leida?


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: