Natali Mällo: mis oleks, kui kuulaks last?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Natali Mällo Autor/allikas: Erakogu

Olen nüüdseks pea 12 aastat olnud kooliõpilane. Umbes 2000 päeva olen hommikul ärganud, et minna kooli eluks ette valmistuma. Kas see on ikka elu, milleks ette valmistun, küsib Natali Mällo.

Üle-eelmine õppesemester lõi seni pikalt stabiilsena püsinud haridusmudeli pilla-palla. Kogesin seda kaost tähelepaneliku vaatlejana.

Kaarel Tarandi mõtiskles artikliga "Robot all paremas nurgas", et distantsõppe kogemus näitas, et õppe viimine digikanalisse ei võimalda paremat ega isegi sama head haridust. Kaugõppe kogemus paneb mind õpilasena (et mitte öelda "süsteemi ohvrina") küsima veelgi fundamentaalsemaid küsimusi - milline on mulle sobiv õppimise, eluks valmistumise viis?

Eestis on koolikohustus ehk koolisundus alates seitsmendast eluaastast. Põhiharidus on kohustuslik üldharidusmiinimum. Seda, kuidas noor inimene selle väljastpoolt pandud kohustustega hakkama saab, millised teadmised, vilumused ja oskused etteantud raamistikus tekivad, tähistatakse tavaliselt numbritega vahemikus 1-5 või 1-10.

Koolist puudumise põhjuseid tuleb seletada lapsevanemal või arstilt tõend võtta. Pausid on ette antud - vaheaegade ja nädalalõppude vormis, mis sisaldavad ka mõningaid kohustuslikke elemente nagu kohustuslik kirjandus, kontrolltöödeks ettevalmistamine, esseed, kirjandid, ülesanded, projektid, aruandlused, vaatlused.

Õppimises, avastamises, uurimises, loomises, kirjutamises, lugemises ja analüüsimises pole midagi loomuvastast ega ebameeldivat. Usun, et enamikul inimestest on niisuguste tegevuste taga äärmiselt loomulik vajadus ja tung. See on tung õppida, see on midagi arhetüüpset ja normaalset.

Kummaline on aga see, et ehkki kool peaks idee järgi seda tungi hoidma ja hindama nagu ema oma vastsündinud beebit, märkan iseenda ja oma kaaslaste pealt, et see mõjub vastupidiselt, huvi ja loomulikku õpitungi pärssivalt ja lammutavalt.

Mina ja mu kaaslased veedame suure osa koolipäevast poolunes, sest olgugi, et gümnaasium on näiliselt meie enda valik, pole seal toimuv meie valik. Pole meie valida, mida, kuidas, millal ja kas me õpime, kas meile on konkreetset teemat üldse tarvis, kas selleks on just praegu õige aeg, kas see päriselt puudutab mind, kas mind puudutab see, kuidas materjali edastatakse ja kes seda edastab.

Jah, tõsi, ma olen gümnasistina justkui ise selle tee valinud ja alla kirjutanud, nõusoleku andnud, et osalen, kuulan ja omandan, ent olen ostnud "põrsa kotis".

Reaalsuses ei ole minu arvamusel selle kohta, mida, kuidas, kellega ja millal õpin mitte mingisugust tähtsust. Õigupoolest pole koolis ette nähtud kohta ega formaati minu soovide ega isiklike vajaduste väljendamiseks, rütmide teadvustamiseks, ammugi mitte nende arvestamiseks.

Distantsõppe esimene kogemus andis mulle esmakordselt võimaluse ette antud ülesannete lahendamiseks oma rütmi ja häälestust otsida. Õpetajad andsid ülesandeid, mida me oma oskuste ja võimaluste piires lahendasime.

Õppisin eelmise aasta viimasel veerandil rohkem kui oma senise abituuriumi jooksul, ennekõike just iseenda, oma võimete ja nende rakendamise kohta. Õppisin enesejuhtimist ja info hankimise viise; õppisin iseenda ajataju ja huvisid tundma ja neid arvestavalt toimima

Uuel õppeaastal kolis kooli internetti, kus proovitakse justkui kõike vanaviisi jätkata, lihtsalt internetis. See ei jätnud vist küll ühelegi õpilasele ega õpetajale kogemust, et "oli parem kui päriselt klassis". Kus õpilase ja õpetaja tase või nendevaheline kontakt oli madal kontaktõppes, jäi see madalaks ka digikanalis.

Õppevormide vaheldumise foonil olen viimased kaks ja pool aastat jälginud ühe armsa inimese - oma noorima õe - kasvamist ja tema võimet õppida, maailma uudistada, küsimusi küsida ja tegutseda, nii nagu tema enese sisemine arenguvajadus teda innustab. Ta on nii teadlik oma võimetest ja vajadustest ja palub maailmalt (loe: lähikondsetelt) abi siis, kui selleks tarvidus. Ta õpib lakkamatult.

Mu noorematest kooliealistest õdedest kaks on koduõppel, nemadki tegutsevad ja õpivad omaenese sisemisest põlemisest lähtuvalt kogu aeg.

Neid jälgides tekib paratamatult küsimus, et mis hetkel kaob välismaailmal usaldus või kuulamise ja vaatlemise oskus, usaldus, et laps õpib ilma kontrolli ja surveta, ilma väliste raamideta. Täitsa ise, küsides teiste abi siis, kui see on vajalik. Kas usaldus kaob kooliealiseks saades? Või lasteaias? Veel varem?

Milline üleüldine arusaamine lapsest ja tema võimetest põhjendab neid valikuid, mille alusel täiskasvanud minetavad võime usaldada meie sisemist tungi õppida ja elus toime tulla?

Võib-olla on see tõesti vaid minu maailmavaate küsimus, minu kui üksikjuhtumi isikliku kogemuse kriitilise analüüsi tulem. Ent tunnen, et see, mis praegu koolis toimub, ei saa olla haridussüsteemi maksimum.

Kutsun üles kõiki õpilasi, haridusjuhte, haridusdisainereid, visionääre, õpetajaid, lapsevanemaid, just selles tänases viljakas kriisisituatsioonis mõtlema ja tegutsema, mis saab ja peab olema teisiti.

Niimoodi, et saame ise rohkem kaasa rääkida ja ära tunda, mis meie eluteed paremini toetab. Niimoodi, et kool ei peaks olema massiasutus, vaid peene rätsepaülikonna töötuba. Tõsiselt, kui meid, lapsi ja noori päriselt kuulata ja meiega vabadust ja usaldust jagada, siis me ei sööks ainult krõpse ega mängiks arvutimänge!

Või oleks korrektsem seadused praktikaga kooskõlla viia? See tähendab, et "vabatahtliku gümnaasiumihariduse" juures tuleks täpsustada, et vabatahtlik on selle juures ainult alaealisena kümnendasse klassi astumise "otsus". Kõik järgnev on tolle vaba tahte akti põhjustatud vääramatu ettekirjutus, mis vormib meid - kelleks? Või milleks?

Milleks kirjutada arenevale, arenemisvõimelisele noorele 12 aastat järjest viis päeva nädalas tund-tunnilt ette, mille vastu tal sel hetkel 45 minutiks huvi peab olema? Kas selliseid struktuure rajavad ja täitvad inimesed on võimelised teadvustama ja vastutama selle mõju ja võimu eest, mis neil aastakäikude kaupa tuhandetele arenevatele noortele on?

Võimalusi ja teemasid, mille üle senisest vabamalt ja avatumalt arutleda on hariduses palju:

  • õppesisu ja õppimise vorm (julgustada noori juba esimest kooliastmest arutlema, mis neid huvitab ja kuidas nad nende teemadega tegeleda soovivad);
  • koolinädala lühendamine, loomaks võimaluse pühenduda näiteks päevaks isiklikult olulisele teemale;
  • hindamisest loobumine; eksamite vabatahtlikuks muutmine või nende sootuks kaotamine; õpetaja valimise võimaluse loomine;
  • õppeplatvormide kujundamine, kus on võimalik õppida oma ala meistritelt.

Mis oleks, kui kuulaks last? Kuulaks, mida ta päriselt soovib õppida või teha ja päriselt pakukski talle seda võimalust? Mis oleks, kui ka täiskasvanud võtaksid vastutuse meie soovide ja vajaduste katmise eest, nii nagu meie, lapsed, oleme kuuletunud täiskasvanute ideede (näiteks arusaam tõhusast haridussüsteemist) ja ambitsioonide (näiteks PISA testides maailmataseme saavutamine) täitmisele?

Mis oleks, kui meil oleks päriselt võimalik oma eluks valmistumise eest ise vastutada - meile sobivas vormis? Mis oleks, kui meie ainus võimalus oma vastutust näidata ei seisneks "kümnete" ja "viitega" kauplemises?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: