Kahtlemata on tegu ajaloolise saavutusega, sest see on maailmas ainulaadselt suure ulatusega kliimaseadus. Samal ajal jookseb see aga mitmes teemas eesmärkidega lati alt läbi, kuna saavutatud kokkulepe 2030. aasta vahe-eesmärgi osas on endiselt väiksem kui täielik pühendumine Pariisi kliimaleppe raames kokku lepitud eesmärgile ette näeks.

Poliitiline huvi kokkuleppe saavutamiseks oli suur, 22. aprillil algas USA presidendi Joe Bideni kokku kutsutud maailmaliidrite kliimakohtumine, millel USA tuli ametlikult välja uue riiklikult määratud panusega Pariisi kliimaleppe raames.

Tippkohtumisel osalevad ka EL-i esindajad ning mitmete Euroopa riikide liidrid, kel on seega võimalik tippkohtumisel kuulutada ka EL-i ametlikult kokkulepitud 2030. aasta heitmete vähendamise eesmärki - 55 protsenti, kusjuures kasvuhoonegaaside sidumise arvestamisele on seatud ülempiir.

Kliimaseadusega kirjutatakse liidu õigusesse siht muuta Euroopa Liit aastaks 2050 kliimaneutraalseks. Läbirääkimised näitasid aga, et oluliste teemade puhul kompromissi leidmine ei olnud alati lihtne ning võimalik, et kiirustamine Bideni kliimakohtumise eel päädis seaduse sisulise nõrgenemisega.

2030 vahe-eesmärk kui leitud poliitiline kompromiss, mitte Pariisi kliimaleppe kohustusteni küündiv siht

2030 heitmete vähendamise eesmärk osutus läbirääkimiste kõige tundlikumaks ja poliitilisemaks teemaks. Ametlikult lepiti kokku 2030. aastaks heitmete vähendamise netoeesmärgis (lisaks heitmetele võetakse arvesse ka sidujaid) "vähemalt 55 protsenti", mis on ühtlasi 2020. detsembris liikmesriikide juhtide toetatud eesmärk.

Tasub meeles pidada, et Euroopa Parlament toetas läbirääkimistel vähemalt 60-protsendilise vähendamise eesmärki. Euroopa Komisjoni enda mõjuhinnangu kohaselt tähendab kokkulepitud 55 protsendi netoeesmärk üksnes 52,8-protsendilist heitmete tegelikku vähendamist võrreldes 1990 aasta baasaastaga.

Ülejäänud 2,2 protsenti loetakse metsade ning muude looduskoosluste poolt atmosfäärist loomulikult "seotuks", mis tähendab, et kliimaseadusega seatakse sidumise koguste arvestamisele konkreetne maksimumpiir (225 Mt CO2 ekvivalenti).

Lisaks on läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe, et EL-i neto sidumiskogust tuleb suurendada aastaks 2030 (kuni 300 Mt-ni). Euroopa Komisjon peaks peagi tulema välja ka sellekohase avaldusega. Võimaluse selleks annab komisjonile LULUCF¹ regulatsioon, mille muutmise protsess saab alguse juunis.

Ei maksa end eksitada optimistlikust kommunikatsioonist, nagu oleks kokku lepitud ligikaudu 57-protsendilises eesmärgis: tegu on vaid poliitnõksuga, et ennustada, mida võib LULUCF sektori sissearvestamine tähendada.

Siiski, reaalselt kokku lepitud heitmete vähendamise eesmärk on pelgalt 52,8 protsenti ning ülejäänu moodustab potentsiaalselt suurem seotud heitmete hulk LULUCF sektoris, mille saavutamist pole võimalik aga praegu veel garanteerida, kuna Euroopa Komisjoni lubatud ettepanek LULUCF sektori sidumisvõime suurendamiseks on tehniliselt liikmesriikide suhtes mittesiduv ning võimalik, et selleteemalised poliitilised vaidlused on veel alles ees.

Sellegipoolest võib kliimaseaduse kokkuleppena saavutatud eesmärki lugeda positiivseks edasiminekuks võrreldes EL-i liidrite eelmise aasta detsembris kokkulepituga. Kuigi formaalselt on tegu endiselt 55 protsendi eesmärgiga, aitab kasvuhoonegaaside sidumise arvestamisele ülempiiri seadmine kindlustada, et EL-i riigid ei saa seda kasutada trikina, et õigustada, miks nad rohkem ei vähenda heitmeid.

EL-i eesmärk saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks ei võta riikidelt võimalust seada endale ambitsioonikam siht

2050 kliimaneutraalsuse eesmärk kirjutati seadusesse sisse üleeuroopalise kohustusena, mitte igale liikmesriigile eraldi kehtiva eesmärgina. See ei tähenda aga, et liikmesriigid seda endale eraldi eesmärgiks seada ei saaks. Vastupidi, paljud liikmesriigid on seda juba teinud, sh Eesti. Liiatigi on riikidel võimalik tuua kliimaneutraalsuse saavutamise tähtaega veelgi ettepoole, nagu on teinud Soome, mis on seadnud sihiks saada kliimaneutraalseks juba aastaks 2035.

15. aprillil tutvustasid ka Eesti keskkonnaorganisatsioonid riigikogus kliimaneutraalsuse saavutamise vajalikkust ja võimalusi juba aastaks 2035 ka siinmail. Positiivse arenguna sõnastati Euroopa kliimaseaduses EL-i eesmärgiks negatiivsete emissioonide saavutamine pärast aastat 2050.

See tähendab, et kasvuhoonegaase tuleb atmosfäärist siduda rohkem kui sinna paisatakse. Sellise viite lisamine annab kindlust, et võitlus kliimamuutuse vastu ei lõppe 2050 kliimaneutraalsuse saavutamisega, vaid tööd selle nimel tuleb teha edaspidigi, kui soovime hoida oma planeeti elamiskõlbulikuna.

Õigusemõistmisele ligipääsu reguleeriv säte jäi kliimaseadusest välja

See säte oleks andnud kodanikele ja vabaühendustele õiguse algatada kohtuasju asukohariigi kohtus, kui liikmesriik ei täida EL-i õigusest tulenevat kohustust, mis puudutab riiklikke energia- ja kliimakavasid ning pikaajalisi kliimastrateegiaid.

Otsustavaks sai liikmesriikide vastuseis, väites, et kuigi tegu on olulise teemaga, on seda võimalik reguleerida ka väljaspool kliimaseadust. Juba praegu on selline õigus tuletatav EL-i õiguse üldsätetest ja kohtupraktikast, kuid selle eraldi sätestamine kliimaseaduses oleks loonud olulist õigusselgust ning ühtlustanud liikmesriikide õiguspraktikat.

Teadus saab ELi kliimapoliitikas senisest veelgi jõulisema rolli

Kliimaseaduse läbirääkimistel lepiti kokku iseseisva nn Euroopa kliimamuutuse teadusnõukogu loomises (European Scientific Advisory Board on Climate Change), mis kujutab endast 15 teadlasest koosnevat nõuandvat kogu.

15 erinevaid riike esindavat teadlast (kuni kaks ühe liikmesriigi kohta) valitakse avaliku konkursi alusel nelja-aastaseks mandaadiks. Teadusnõukogu roll on anda teadusnõu, koostada aruandeid olemasolevate ja kavandatavate Euroopa Liidu meetmete, kliimaeesmärkide ja kasvuhoonegaaside soovituslike eelarvete ning nende kooskõla kohta Pariisi lepingust tulenevate kohustustega.

Ekspertkogu loomist võib näha suure võiduna, kuna sel on potentsiaali tuua Euroopa kliimapoliitikasse rohkem teaduspõhisust. Küll on oluline, et kogu roll ei piirduks pelgalt teadustööga ning et sel oleks võimalik ka anda nõu teadusteadmistest tulenevate vajalike sammude osas.

Kokkulepe kasvuhoonegaaside eelarves, kuid suutmatus kokku leppida fossiilkütuste toetamise lõpetamises

Kliimaseaduse läbirääkimistel lepiti kokku nn indikatiivse kasvuhoonegaaside (KHG) eelarve kehtestamises aastaks 2030-2050, mida määratletakse kui KHG netoheitmete soovituslikku kogumahtu, mis sätestab, kui palju tohiks EL neil aastakümnetel heitmeid õhku paisata, rikkumata Pariisi kliimakokkulepet.

Koos sellega esitatakse paari aasta pärast ka 2040. aasta heitmete vähendamise vahe-eesmärk, mis aitab liikmesriikidel ree peal püsida. Seega on KHG eelarve oluline ka tulevaste eesmärkide seadmise kontekstis.

Kliimaeesmärkide kooskõlalisus ehk nn kliimakontroll: olulise lisandusena on kliimaseaduses säte, mille kohaselt peavad kõik tulevased EL-i seadusandlikud ettepanekud (sh eelarveettepanekud) olema kooskõlas 2030 heitmete vähendamise ning kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgiga.

Juhtudel, kui seda pole võimalik teha, peab Euroopa Komisjon seda selgelt põhjendama. See säte on äärmiselt oluline, sest kindlustab, et ka teised EL-i regulatsioonid on kooskõlas 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgiga ega tööta sellele vastu.

Fossiilkütuste toetuste osas jõuti poliitilise kokkuleppele, et Euroopa Komisjon peab välja tulema parema metodoloogiaga nii otseste kui ka kaudsete toetuste põhjendatuse ning järk-järgulise vähendamise hindamiseks.

Üleeuroopalise ühtse metodoloogia puudumine võimaldab liikmesriikidel kohati toetuste raporteerimisel trikitada. Kahetsusväärselt on aga tegu peamiselt tehnilise muudatusega, sest kliimaseaduses ei suudetud kokku leppida tähtajas fossiilkütuste toetuste lõpetamises EL-i sees.

Mida tähendab Euroopa kliimaseadus Eestile?

Eesti seisukohast lisab kliimaseadus kindlust, et EL-i liikmesriigid endale võetud kliimaeesmärkidest kinni peavad. Kõikide EL-i seadusandlike ettepanekute kooskõla kontrollimine kliimaneutraalsuse eesmärgiga lisab selgust ka Euroopa Liidu poliitika tulevaste suundade osas ning tagab, et EL astub oma tegemistes ühte jalga rohepöörde läbiviimise nimel.

Kliimaseadus iseenesest annab kätte vaid kliimaeesmärkide saavutamise raamistiku, tegelik heitmete vähendamine saavutatakse läbi olemasolevate instrumentide, nagu heitkogustega kauplemise süsteem (ETS), jagatud kohustuse määrus (ESR) ning LULUCF sektorit reguleeriv määrus.

Kliimaeesmärgi tõstmine aastaks 2030, et saavutada kiirem heitmete vähendamine liikmesriikides, tähendab praktikas seda, et paari kuu pärast tuleb Euroopa Komisjon välja nn juunipaketiga (tuntud ka kui Fit for 55 pakett), mille raames läheb muutmisele lõviosa EL-i kliima- ja energiapoliitikat suunavaid regulatsioone, et viia need vastavusse uue eesmärgi saavutamisega.

Selles protsessis on võita neil liikmesriikidel, mis rohepöörde ulatuslikkust tunnustavad ning püüavad selle pakutud võimalusi ära kasutada, mitte ei rahuldu reaktiivselt miinimumi täitmisega.

2030. aasta eesmärgi raames Euroopa Komisjoni poolt lubatud suurem tähelepanu süsiniku sidumise suurendamisele LULUCF sektoris näitab aga, et ka Eestil on vaja näha vaeva oma metsamaade ning teiste rohealade säilitamise nimel, mis toimivad looduslike kasvuhoonegaaside sidujatena.

Kuigi hetkel seob Eesti metsandus- ja maakasutussektor rohkem süsinikku, kui emiteerib, on pikaajalisem trend murettekitav. See näitab, et sektori sidumisvõime kahaneb kiiresti ja juba 2030. aastatel võib sellest saada süsiniku emiteerija, mitte siduja. Suure raieintentsiivsuse jätkudes potentsiaalselt isegi varem. Sellisel juhul tuleks metsast välja võetud süsinik kinni maksta CO2-kvootide kaudu, mis tähendaks Eesti riigile vähemalt kümnete miljonite eurode tasumist kui mitte enamat.