Jaak Aaviksoo: koroonaõppetund energiapoliitikale

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kriitilistel hetkedel ei taga euroliidu reeglid ja kokkulepped piisaval määral liikmesriikide mõistlikku ühistegevust ning eksisteerib arvestatav risk, et elutähtsates kriisides "vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab", kirjutab Jaak Aaviksoo.

Üleilmne koroonakriis, mis Eestis on hetkel küll taas tõusufaasis, on ilmselt taandumas.

Pikemaajalise lahenduse tagab eeldatavasti süsteemne vaktsineerimine, ent jätkuvalt on aktuaalsed ka kõik teised meetmed, mis viiruse levikut takistada aitavad. Viimaseid on erinevates riikides katse-eksituse meetodil ridamisi rakendatud ja kindlasti vääriks senine äärmiselt mitmekesine kogemus sisulist analüüsi ja üldistust olemaks paremini valmis vältimatutele uute viiruste (mutatsioonide) puhangutele tulevikus.

Iseenesest on mõtlemapanev, kui ette valmistamata olid pea kõik riigid ning kui heitlikud ja enesekesksed olid ja on jätkuvalt asjakohased poliitikad. Sellest kõigest on õppida palju ka muude eluvaldkondade tarbeks.

Rahvuslikud hirmud saavad euroopalikust solidaarsusest võitu

Peatuksin rahvuslike koroonapoliitikate rahvusvahelisel, eelkõige euroliidu mõõtmel.

Üsna üksmeelselt oli esimeseks sammuks tugevdatud piirikontroll, lennuliikluse piiramine ja seejärel piiride sulgemine, kusjuures tähelepanuväärselt sündis see "täieliku riikliku suveräänsuse põhimõttest" lähtudes. Ehk siis valdavalt ilma Euroopa Liidu või isegi kahepoolsete konsultatsioonideta, rääkimata kokkulepetest, olgu kasvõi põhimõttelisel tasemel.

Kohati ei suudetud üksteist isegi piisava ajavaruga vastu võetud otsustest teavitada. See on murettekitav, kuid ei tohiks olla täiesti üllatav. Kindlasti on see õpetlik.

Siit kaks järeldust. Esiteks, euroliidu vastastikuse usalduse määr ei ole piisav niisuguste ohtude ühiseks haldamiseks. Ja teiseks, siseriiklik demokraatlik surve, eriti ajakriitilistes küsimustes, ei jäta valitsustele tegelikku ruumi ratsionaalseteks ühishuvilisteks otsusteks. Rahvuslikud hirmud saavad euroopalikust solidaarsusest võitu.

Oleks ülekohtune arvata, et poliitikud nii euroliidu kui ka liikmesriikide tasemel ei taju seda probleemi. Kinnituseks sellele on pingutused ühtse vaktsiinipoliitika kujundamiseks kui ka taasterahastu loomine, ent siingi on selgesti nähtavad raskused vastavate otsuste elluviimisel.

Pea kõigis riikides vallandunud kriitika osundusega Iisraeli ja Ühendkuningriigi, ka USA vaktsineerimisedule viis sügavalt vastuolulise otsuseni Põhja-Iirimaa piir vajadusel vaktsiinilekke vältimise sulgeda. Iirimaaga konsulteerimata ja sealset verist lähiminevikku eirates. See lubamatu viga parandati siiski kiiresti.

Teen sellest kokkuvõtva järelduse – kriitilistel hetkedel ei taga euroliidu reeglid ja kokkulepped piisaval määral liikmesriikide mõistlikku ühistegevust ning eksisteerib arvestatav risk, et elutähtsates kriisides "vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab". Sama järelduseni võisime jõuda ka pagulaskriisi arengut jälgides.

Ja nüüd energiapoliitikast

(Elektri)energia on kaasaegse ühiskonna eksistentsiaalne ressurss – ilma elektrita pakaseline talinädal on hullem kui aasta koroonat. Ja inimesed koos oma demokraatlikult valitud valitsustega käituvad vastavalt. Kahjuks ja õnneks.

Hea näitlik kogemus on võtta külmalaine ohvriks langenud Texasest, kus elektrihind sajakordistus, üks esmaseid poliitilisi otsuseid oli energia ekspordipiirangute kehtestamine ning vana hea fossiilkütus päästis hullemast. Neist tõsiasjust tuleks ka Eesti energiapoliitikat kavandades lähtuda.

Eesti energiajulgeolekuks ei piisa headest ühendustest, kui teisel pool piiri seda energiat napib või lihtsalt pole ja otsustajatel läheb seda hetkel endal rohkem vaja. Selleks, et nii ei sünniks, oleks enne oma tootmisvõimsustest loobumist vaja tingimata jõuda hoopis tõhusamate rahvusvaheliste kokkulepeteni, kui oleme seni suutnud sõlmida.

See tähendab palju enamat kui pealiskaudne usk turu imettegevasse väesse või poliitilistesse kinnitustesse, mis - nagu nüüd teame - kipuvad kriitilisel hetkel murenema nagu viirusest puretud vaba liikumise põhimõtegi.

Energiajulgeolekut puudutavatesse otsustesse tuleb suhtuda erilise vastutustundega – energia on praeguse maailma hapnik, toit ja vesi ja kõik muu, mida elus püsimiseks vältimatult vaja on. Sestap on energiajulgeoleku väärotsustel vältimatult fataalsed tagajärjed.

Enne oma energiaallikatest loobumist tuleb asendusmehhanismides kindel olla, mitte paberil või unistustes, vaid niisuguste piisava tagatisega kokkulepete ja neid võimaldavate energiatootmisvõimsuste näol, mida ei saa sarnaselt koroonaaja lennukitele mõne ministri korraldusega taevast alla tuua. Ja isegi sellest ei piisa, vaja on ka nende lepete jõustamismehhanisme, mida euroliit pole veel looma asunudki.

Ka kõige üllamate eesmärkide poole püüdlemisel ei piisa uljusest ja entusiasmist, vaja on selget ja vastutustundlikku arusaamist sellest, mis on võimalik ja kuidas seda saavutada. Euroliidu kliimaeesmärke puudutavalt tuleks seega lähtuda lihtsast seisukohast – muidugi, aga ainult koos euroliidu ühtse, arusaadava ja usaldusväärselt jõustatava energiapoliitikaga.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: