Teadlane: kui Ida-Virus praegu higistada, pole hiljem verd ja on vähem pisaraid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Annela Anger-Kraaviga
Toomas Sildami intervjuu Annela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Nelja aasta pärast peab ta ütlema, kuidas päästa Ida-Virumaa hääbumisest, kui Eesti loobub põlevkivi põletamisest. Dr Annela Anger-Kraavi, kelle töökoht on Cambridge'i ülikool, on üks neist, kes juhib Euroopa Liidu uut teadusprojekti, mis tegeleb ka meile tundliku Ida-Viru tulevikuga.

Aastaks 2050 peaks Euroopast saama esimene kliimaneutraalne kontinent. Kas teie usute, et see on võimalik?

See ei ole uskumise asi. See tuleb ära teha, et kõige halvemat vältida. Kas see on võimalik? Kui me väga tahame, siis on, kui kõik koos pingutame. Absoluutselt igas eluvaldkonnas tuleb kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada, ka igaühel oma kodus.

Kas te näete seda väga tahtmist?

Veel ei näe ja see mind hirmutabki, et väga tahtmist ei paista nii palju, kui peaks. Et sinna jõuda, peaksime kõik oma kasvuhoonegaaside emissioone vähendama 2030. aastaks poole võrra. Praegu me sellel teel veel ei ole.

Koroona on meie mõtted hoopis mujale viinud.

On. Aga samas on koroonast palju õppida – koroona on hea näide, et kui tahame millegagi kõik koos tegeleda, siis me saame seda teha.

Siin oli ju selge küsimus: kas inimesed surevad või ei sure. Kasvuhoonegaaside tõttu keegi juhitava hingamisaparaadi all surema ei hakka.

See, et keegi ei sure, pole tõsi. Üle 250 000 inimese sureb aastas kliimamuutuste mõjude tõttu maailmas. Igal aastal. Ja see number suureneb. Enamus neist inimestest on arenguriikidest.

Millesse nad surevad?

Kliimamuutused suurendavad torme, orkaane, üleujutusi, kuumalaineid, põuda... Jah, see ei ole nii kergelt määratletav kui üks haigus, aga kogu kliimasüsteem on aetud paigast ära, sest oleme pannud sinna alates tööstusrevolutsiooni ajast juurde kasvuhoonegaase.

Tuleme tagasi Euroopasse, kus tuleb lõpetada fossiilkütuste tootmine ja tarbimine. Eestis ei tohiks siis enam põlevkivi kaevandada, saan ma õigesti aru?

Kaevandamise vastu ei ole ilmselt kellelgi midagi, küll aga põletamise vastu. Kui põlevkivi maa seest välja võtta, siis see ei tekita kasvuhoonegaasi. Selle põletamine tekitab. Ja kui põlevkivist õli teha ja õli põletada, siis on jälle rohkem kasvuhoonegaasi.

Kui sellest [põlevkivist] midagi muud teha, võib edasi kaevandada. Mina ei ole põlevkivikeemik ega oska öelda, mis see "muud" võiks olla. Aga põletamise peaks ära lõpetama.

Toomas Sildami intervjuu Angela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kujutame ette, et aastal 2050 olekski Ida-Virumaal lõpetatud põlevkivienergeetika. Milline see piirkond siis välja näeks?

(Paus) Super-hea küsimus. Mul on nüüd neli aastat aega, et sellele vastata.

Tahaksin, et [Ida-Viru] inimesed ei tunneks end õnnetutena, et see oleks hea koht, kus olla. Aga kuidas täpselt sealne majandus ümber struktureerida nii, et kaotajaid võimalikult vähe oleks – ma ei oska praegu öelda.

On neid, kes muretsevad, et EL-i jõuline kliimapoliitika toob Ida-Virumaale suurema töötuse ja sügavamad sotsiaalsed probleemid ning selle piirkonna veelgi kiirema hääbumise.

Saan nendest muredest aru. See on kõikide söepiirkondade probleem. Õnnetuseks on loodusvarad ikka ühes piirkonnas, mis saavad söest loobumisest kõige rohkem kannatada.

Mitte kunagi ei ole olnud nii suurt muudatust, kui suudame tõesti 2050. aastaks loobuda fossiilsete kütuste kasutamisest ja keegi ei tea selle sotsiaalseid tagajärgi. Aga me teame, et kui teeme seda hooletult, siis on mõjud inimestele väga rasked. Inimesed kardavad, et nende palk väheneb, nad jäävad tööst ilma, pole leiba lauale panna – siit tuleb kohe vastuseis poliitikale. Siis võivad muutuda piirkonnas poliitilised vaated, tekivad sotsiaalsed pinged jne.

Teie olete Eesti-poolne koordinaator EL-i uuele teadusprojektile CINTRAN, mis keskendub neljale piirkonnale: Rhenish pruunsöe kaevandamispiirkond Saksamaal, Sileesia Poolas, Lääne-Makedoonia Kreekas ja Ida-Virumaa põlevkivipiirkond Eestis. On need neli üldse võrreldavad?

Ei ja jah.

Kuidas saab need panna siis ühte teadusprojekti?

Need on võrreldavad, sest inimesed on igal pool inimesed. Kõigis neljas [piirkonnas] tuleb loobuda söe põletamisest ja mõelda, mida selle kaevandamisega teha. Inimesed on igal pool mures oma töökohtade pärast. Võime rääkida soolisest võrdõiguslikkusest, et kui mehed kaotavad töö, kas kannatavad rohkem mehed või naised. Või kuidas see muutus mõjutab vanemat põlvkonda võrreldes noorematega?

See on keeruline projekt, mis vaatab laias ulatuses teemasid, mis ei ole inimestele kõige mugavamad.

CINTRAN uurib ka seda, milline oleks Ida-Virumaa õiglane üleminek põlevkivienergeetika järgsesse aega. Kas see üleminek saab üldse olla õiglane Ida-Viru inimestele ja kogukondadele?

Parem oleks öelda, et nii õiglane kui võimalik. Mõistele "õiglane üleminek" ei ole ühtset definitsiooni, selle üle alles arutatakse.

Et keskkond võidab, aga inimesed ei kannata.

Seda, et keegi üldse ei kannata... Kui sa pead ettevõtte kinni panema või ümber struktureerima, siis mingi kannatus on siin ikkagi. Oluline on aga, et kannatus oleks nii väike kui võimalik.

Et nii oleks, tuleb teada võimalikke mõjusid ja kuidas neid vähendada. Me teame, millised kliimapoliitikad on tulemas, uurime, kuidas need mõjutavad kohalikke inimesi, ettevõtteid ja siis mõtleme, mida tuleks teha, et negatiivsed mõjud oleksid võimalikult pisikesed.

Praegu on õige aeg sellele mõelda, mitte, et paned Ida-Viru põlevkivitööstuse kinni ja siis vaatad, mida teed. Parem on ette mõelda. Ja rahvaga rääkida, sest see pole nii, et meie teeme kuskil arvuti taga tööd, mõtleme asju välja. Meie projekti suur osa on rääkimine kohalike inimeste ja ettevõtetega. Mõtleme koos.

Toomas Sildami intervjuu Angela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kui vaatate Cambridge'ist Eesti poole, kas teid ei pane imestama, et siin pole debatti, milline oleks õiglane üleminek loobumisele põlevkivienergeetikast?

(Paus) Just sellepärast ma projektiga liitusingi, et niisugust debatti siin ei ole. Sellega tuleb alustada. Seni on olnud rohkem tagantjärele tegutsemine, kus midagi tehakse ära ja siis vaadatakse, oi, inimesed jäid tööta, mis me nüüd teeme. Ette mõtlemist ei ole olnud, rohkem on olnud tulekahjude kustutamist.

Süsinikuvabale majandusele üleminek toob inimestele ja peredele, kellelt see töö võtab, tõsised elu uperpallid. Kuidas neid veenda, et see on õige ja vajalik?

Nendega tuleb rääkida, et milles on probleem, et kui kliimamuutused edasi arenevad, siis nende ja nende laste elu on veel halvem. Neile tuleb selgitada, mis võib juhtuda, see on kindlasti hirmutav, aga on asju, mida teha saab. Otsime lahendusi, räägime ümberõppest, räägime sellest, et maailmas on kogemus, kui CO2 kvoodiraha tuleb tagasi piirkonda ja see jagatakse peredele sissetuleku kaotuse kompensatsiooniks.

On mitmeid võimalusi, kuidas põlevkivist loobumisest tingitud negatiivseid mõjusid saab... mitte päris vältida, aga aidata nendega toime tulla.

Teie seletate, kuidas vähem kasvuhoonegaase muudab täiskasvanute ja nende laste elu paremaks, aga inimesed ütlevad vastu: minu isa töötas kaevanduses või elektrijaamas, mina töötan siin, minu lapsed töötaksid samuti ja Eestimaal ei juhtu selle kliimaga midagi hullu.

Eestimaal hakkab ka juhtuma... Geograafiliselt oleme õnnelikus kohas, kliimamuutuste mõjud siin ei ole veel nii suured. Aga, kui maailmas on inimtekkeline keskmine soojenemine üks kraad, siis Eestis on see tegelikult juba kaks kraadi, mis on tekkinud soojemate kevadete ja talvede arvelt, suved on kuivemad. Mida aeg edasi, seda rohkem on neid mõjusid tunda.

Võib öelda, et mis minust siin ikka sõltub. Aga kui igaüks nii ütleb, siis me sellest probleemist lahti ei saa.

Probleem võib ju olla üleilmne, aga see siin on minu pere, kes vajab toitmist ja kui mina tööta jään, siis mis meist saab...

Riik peab abinõud kasutusele võtma, et inimesed ei jääks töötuks, et nad ei kaotaks sissetulekut. Vaatama ümberõppe võimalusi, seda, milliseid alternatiivseid tööstusi võiks piirkonnas arendada.

Hakkame kokku panema väikest gruppi, kes aitab Eestis sellele projektile kaasa mõelda. Meil on seal inimesi energeetika- ja põlevkivitööstusest, ministeeriumitest, metsatööstusest...

45-aastane kaevur või 55-aastane energeetik ei õpi ümber IT-inimeseks.

Ei õpi. Aga peab vaatama, kas on alternatiive, kas on võimalus kompenseerida [töö kaotus], üks võimalus on riigi poolt toetatud varajane pensionile jäämine... Kõiki neid võimalusi me projekti käigus vaatame ja mõtleme, mis sobiks vanemale põlvkonnale, mis nooremale, kuidas oleks parim ümberõpe, millised võiksid olla alternatiivsed tööstused, et selle piirkonna õiglast üleminekut aidata.

Näete te seal ka etnilist ebavõrdsust?

Jah, see on üks asi, mida me kindlasti vaatame. Ida-Virumaa on meie projektis ainuke piirkond, kus enamik inimestest kuulub etnilisse vähemusse. Teistes piirkondades – Poolas, Saksamaal, Kreekas – sellist olukorda ei ole.

Toomas Sildami intervjuu Angela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kas on üldse võimalik plaanida Ida-Viru majanduse ümberkujundamist nii, et etnilist, ealist, soolist ebavõrdsust ei teki ning eesseisvad muutused kohtleksid kõiki osapooli õiglaselt?

Proovime... Maailmas on väiksemaid kogemusi, millest õppida, on piirkondi, kes on juba alustanud üleminekut süsinikuvabale majandusele. Nendelt saab õppida, mitte ainult seda, mis on hästi läinud, vaid just seda,  mis on kellelgi halvasti läinud. Ka näiteks Lõuna-Aafrikalt, kus on palju söe kasutamist, et milline on nende kogemus, kui nad proovivad sellest loobuda. Nende probleemid on küll teistsugused, aga sealtki saab õppida, lahendusi otsida.

Tulen veelkord väljendi "õiglane üleminek" juurde. Kas ebaõiglus, nagu muutused tunduvad paljudele Ida-Viru inimesele, saab olla õiglane?

Kas ebaõiglus saab olla õiglane? Ebaõiglus ei ole ju kunagi õiglane... Aga selleks ongi vaja mõtlemist, et ebaõiglust kas üldse ei tekiks või tekiks võimalikult vähe. Et üleminek oleks õiglane.

Ida-Virumaa saab Euroopa Liidult õiglase ülemineku investeeringuteks 340 miljonit eurot. Ei ole just väga palju?

Ei ole, kindlasti mitte. Aga alustuseks on see parem kui mitte midagi. Raha on vaja palju rohkem.

Kas Eesti oleks pidanud rohkem selle eest võitlema? Alguses oli ju jutt, et Ida-Virumaa saab EL-ilt ligi 700 miljonit eurot, pluss Eesti omafinantseering – kokku üle miljardi euro.

Et selle eest võidelda, peab teadma, mille eest sa võitled. See arutelu pole veel alanud. Kui me ei tea mõjusid, ei tea, mis meid ees ootab, on väga raske küsida raha. Mille jaoks me seda küsime? Selleks ongi olulised uuringud, et mis meid ees ootab ja kui palju on raha vaja.

340 miljonit ei jää kindlasti õiglase ülemineku viimaseks rahaks. Samamoodi on Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipangal [EBRD-l] õiglase ülemineku osakond ja kogemused, kuidas seda rahastada. Ka Eestis tuleb kasutada rahvusvaheliste pankade teadmisi ja abi, lisaks EL-ist tulevale rahale.

Eesti veel ei tea, kuidas isegi 340 miljonit eurot Ida-Virumaal kasutada.

Hetkel ilmselt seda täpselt ei tea. Kindlasti aitab Praxise praegune uuring natuke aru saada, mida selle rahaga võiks teha. Siis tuleb edasi tegutseda ja uurida, et kõik oleks teadmiste- ja teaduspõhine, mitte lihtsalt nii, et võtame raha ja hakkame vaatama, mida sellega teeme.

Puistame helikopterilt Ida-Virumaale?

Ka üks võimalus, kuidas inimestele kaotus kompenseerida, aga siis on ka küsimus, kes kui kiiresti seda raha endale krabada jõuab. Õiglane see ikkagi ei ole.

Mis saab Ida-Virumaast, sealsest tööhõivest ja ettevõtlusest, sõltub palju sellestki, kui täpne ja sihitud on keskvalitsuse vaade?

Seda kindlasti, jah. Nii ongi oluline, et valitsuse esindajad oleksid meie projektis nõuandjatena, ka kaasa õppimas ja kaasa mõtlemas – milline on Eesti tuleviku poliitika, milline on valitsuse tahtmine asju ära teha, kas see on prioriteetne piirkond, kuidas kliimaneutraalsuse saavutamise negatiivseid tagajärgi oleks võimalikult vähe oleks.

Viimase 30 aasta jooksul on Eesti valitsused vaadanud Ida-Virumaad kui poliitiliselt tundlikku piirkonda ega ole keskendunud niivõrd Ida-Viru majanduslikule tulevikule.

Jah, ei ole. Aga peaks olema. Üks meie uuringu osa vaatab justnimelt, kuidas majanduse üleminek – on selle mõjud siis paremad või halvemad – mõjutab inimeste poliitilisi vaateid, pingeid erinevate poliitiliste gruppide vahel.

Vaatame ka seda, kuidas üleminek mõjutab suhteid meie idapoolse naabriga. See on poliitiliselt tundlik, aga teadusuuringuna täiesti tehtav.

Et kuidas Venemaa mõjutab Ida-Virumaa tulevikku?

Me ei vaata otse, kuidas Venemaa mõjutab, vaid seda, millised võimalikud pinged võivad Ida-Virumaal tekkida, kui asjad ei lähe hästi, millest omakorda võivad tekkida pinged Eesti ja Venemaa vahel. See on meie poliitteadlaste teema.

Ehk vajaks Eesti valitsuse koosseis pisikest täiendust, et Jaak Aabi ametinimetus oleks riigihalduse ja õiglase ülemineku minister?

Hea mõte.

Siiski, milline võiks olla Ida-Virumaa aastal 2050?

Kui tulin mõttele, et Ida-Virumaa võiks olla üheks projekti [CINTRAN] piirkonnaks, siis ma seda endale ette ei kujutanud. Ei tahaks ka praegu spekuleerida. Aga tahan, et projekti jooksul tuleme välja mõtete ja stsenaariumitega, mis on reaalsed ja teostatavad.

Kuid mida juba praegu tahan, on see, et inimesed ei oleks õnnetud, et neil oleks töökohti, et ilus Ida-Virumaa oleks koht, kus nad tahavad elada. Kuidas seda teha, selleks ongi meie projekt.

Toomas Sildami intervjuu Angela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Milline tööstus võiks sinna põlevkivienergeetika asemele minna?

Küsimus on selles, mida põlevkivist teha saab, midagi muud, peale põletamise. Ega ka naftatööstus kao maailmast kuhugi, sest naftal on palju kasutusvõimalusi, siin ruumis on kõigi meie riietes naftat. See ei kao, aga põletamisest tuleb loobuda.

Üks suund on kindlasti mõelda, mida teha põlevkiviga. Selleks on vaja teistsuguseid teadmisi, kui minul.

Mis seal veel olla võiks? Ida-Viru on teine kõige metsarikkam maakond Eestis...

Hoidku Jumal, nüüd tahate öelda, et raiume Ida-Viru metsad maha?

Tahtsin just öelda, et võiks metsa istutada, rohkem metsa vanadele kaevandusekohtadele. Või siis kasvatada seal energiavõsa, kui see oleks võimalik, selle asemel, et ilusad terved puud ahju panna.

Teie annate Ida-Virumaale lootust?

Mina olen optimist, jah. Oleme Eestis tõestanud, et kui midagi väga tahame, siis saame asju teha, hästi.

Lootust ka Kohtla-Järvele, Narvale?

Jah.

Kuigi Narvas väheneb elanikkond aastas 1000 inimese võrra.

Siis tuleb mõelda, kuidas ei väheneks. Seda me uurimegi, milline oleks alternatiiv, kuidas majandus ümber korraldada. Et ei oleks nii, et mehed käivad Tallinnas tööl ja naistel ei ole õhtul kellegagi koos välja minna ja neil vähestel meestel, kes seal praegu on, pole ka teist meest, kellega minna õhtul klaasi õlut jooma. (Naerab) Narva peaks olema koht, kus ei peaks käima ei Soomes ega Tallinnas tööl.

Saan aru, et see on unistamine, aga usun tõesti, et see on võimalik, kui väga tahame.

Aga enne tuleb valada – president Lennart Meri lubaduse kohaselt – higi, verd ja pisaraid?

Higi kindlasti, verd ja pisaraid võiks vähe olla. Kuid higi tuleks praegu valada, seda oleks hästi palju vaja.

Et kui praegu pingutusest higistame, siis hiljem on vähem verd ja pisaraid?

Jah. Verd ei taha ja pisaraid nii vähe kui võimalik.

Dr Annela Anger-Kraavi on Cambridge'i ülikooli kliimamuutuste poliitika ja majanduse teadusdirektor, kus ta juhib EL-i, Briti valitsuse või ÜRO rahastatud teadusprojekte, mis uurivad kliimamuutuste poliitikate mõju majandusele, ka näiteks tööhõivele. Samuti on ta ÜRO kliimamuutuste majanduslike mõjude komisjoni kaasjuht. Dr Anger-Kraavi on ka Eesti Rooma Klubi liige.

Toomas Sildami intervjuu Angela Anger-Kraaviga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: