"Ma ei ole pea aasta saanud üldse tööd teha," rääkis aprilli algusest Põhja-Eesti regionaalhaigla koroonaosakonnas hooldajana töötav Ruth Rauba. Tema üle 20 aasta Soome turiste võõrustanud restoran on suletud, naine töötab ka ühes Tallinna tuntuimas spordiklubis postitantsutreenrina, aga treeningud on teadmata ajaks pausile pandud. Kui tütar saatis talle üleskutse tulla haiglasse hooldajana tööle, tundus see põneva väljakutsena.

"Kuna mul endal on paar tuttavat arsti, kellega ma rääkisin, ja sain aru, et nad on juba täiesti väsinud, siis ma mõtlesin, et miks mitte proovida," rääkis Rauba. Hooldaja töö on füüsiliselt raske, naise sõnul võib tal tänu heale treenitusele olla lihtsam patsiente tõsta ja keerata.  Rauba naerab, et füüsiline töö umbses kaitseriietuses aitab vormi veelgi paremaks timmida.

Võimalikku nakatumist koroonaosakonnas naine ei pelga, sest kaitsevahendeid jagub ja oluline on ise hoolas olla, kuigi alati see ei õnnestu. "Ma olin koridoris, vahepeal tõstsin prillid üles ja palatisse sisse minnes unustasin prillid ette panna, siis mul oli küll korraks väike paanikahoog," tunnistab Rauba.

Haiglaeluga paratamatult kaasas käiv lõpliku lahkumise kogemus on naisel juba selja taga. "Seda ei tohi lihtsalt koju kaasa võtta. Minu nipp on, et panin kõrvaklapid pähe, kuulasin muusikat ja jalutasin 40 minutit koju, unustasin selle ära," meenutas ta toimunut.

Kuigi töö hooldajana meeldib, pole Rauba kindel, kas ta suveni kestvat töölepingut pikendab. "Kui on abi vaja, siis ma võin seda teha. Aga ma siiski teeksin enda tööd edasi, kui võimalus on," tõdes ta.

Tudengifilmi Oscari pälvinud filmi "Minu kallid laibad" tegemisel valgustajana kaasa löönud Artur Laugamets tuli regionaalhaiglasse tööle mullu, koroonapandeemia alguses.

"Kui tuli see koroonaaeg, siis mina, suur dokumentaalfilmi huviline mõtlesin, et huvitav oleks näha, kuidas see elu välja näeb haiglas niisugusel raskel ja hästi erilisel ajal," rääkis n-ö puhtas intensiivravi osakonnas töötav noormees.

"Head dokfilmi teed siis, kui tunned asja. Siin oled süsteemis sees, õpid tugevalt elu. See aitab tugevasti kõikidel teemadel," lisas ta.

Kohe esimesel päeval koges ta surma. "Kõnnid koju ja mõtled, et nii lihtsalt see käibki. Mul ei olnud probleemi üle saada, sest ma saan aru, et elu on elu."

Alguses oli kõige keerulisem üle saada hirmust katsuda võõrast inimest, peljates neid liigutades kogemata liiga teha. Nüüd on kõige raskemad hetked need, kui pere tuleb hüvasti jätma. "Kui nad ütlevad head aega, siis ikka igasuguseid helisid tekib ja kogu palat kajab, see on minu jaoks kõige raskem," sõnas noormees.

Noormehe sõnul on töö haiglas hea elukool, kus raskete olukordade kõrval võib leida palju ilusat. Neid ilusaid hetki püüabki ta fotona jäädvustada, kuigi avalikkuse ette ei jõua need kunagi.

"Oli selline hall aeg ja järsku üks õhtu tuli päike välja, vanem patsient, juba täitsa hall peast, oli rahulikult seal voodis ja päike paistis talle peale. Ta oli nagu jumal, ta oli hästi suures rahus selle valguse sees. See oli esimene pilt, mille ma tegin. Ma arvan, et see on ilus foto," meenutas ta.

Suur osa Laugametsa kolleegidest on temast vanemad naised ja neist rääkides ei hoia noormees kiidusõnu tagasi.

"Ilus on see, kuidas kolleegid kokku hoiavad ja toetavad üksteist rasketel aegadel. Ma ei ole kunagi näinud sellist ühtekuuluvust ja üksteise aitamist," lisas ta.

Laugamets tõdes, et aasta hooldajana on olnud väga põnev ja möödunud väga kiiresti. "Sul tekib siin uus tööperekond. Kui sa oled nendes erilistes situatsioonides, siis tekivad erilised suhted. Mulle meeldib ja ma ei näe, et ma siit ära läheksin." Isegi kui ta mõne aja pärast peaks minema haiglavälisele tööle, siis kas või veerand kohaga tahaks ta hooldajana jätkata.