Toomas Alatalu: Vene sõjaväemanöövrid toimuvad pigem oma valimiste tarvis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Toomas Alatalu Autor/allikas: ERR

Vähemalt Joe Bideni ja Vladimir Putini kohtumiseni toimuvad Venemaa sõjaväemanöövrid jäävadki vaid manöövriteks, sest kohtumist on vaja ja selle välistaks ka väikene sõda. Sestap on tark manöövreid võtta kui propagandat ehk USA uuele administratsioonile mulje jätmise üritusi, kirjutab Toomas Alatalu.

Pole olnud raske märgata, et terve aprilli vältel on nagu tellimise peale räägitud ja kirjutatud palju Venemaa võimalikust kallaletungist Ukrainale ja seda ikka detailideni välja – millal, mis kuuks ja kuhu. Taustaks mõistagi pisut varem käivitunud Venemaa ulatuslikud sõjaväemanöövrid Ukraina piirialadelt Arktika ja Vaikse ookeanini välja.

Kui nüüd meenutada praeguse vastasseisu algust – Venemaa agressioon Krimmis ja Ida-Ukrainas 2014. aastal, millele lääs vastas majandus- ja rahandussanktsioonidega -, siis on ju tegelikult nii olnud aastast aastasse. Kord suurema, kord väiksema ägedusega.

Propaganda

Selle aasta erilises mastaapsuses mängib suurt osa asjaolu, et USA-s sai presidendiks Joe Biden, kes oli asepresidendina ametis siis, kui kogu see Ukraina asi puhkes. Aeg on näidanud Venemaa suutlikkust sanktsioone seedida ja kui Pariis loobus Mistralide müügist Venemaale, siis on Berliini eestvedamisel aastast 2018 ehitatud gaasitoru Nord Stream 2.

President Donald Trump üritas seda takistada ja seda enam üritab Moskva Bidenile jätta muljet, et tegu on n-ö otsustatud asjaga. Nagu seda oli Krimmi okupeerimine ja annekteerimine.

Uus peremees Valges Majas või Kremlis on siiani USA-Venemaa suhetes tähendanud parajat mõlemapoolset vaoshoitust, kuni mehed saavad omavahel kokku. Saab isegi mainida USA demokraatide Obama-Bideni tiimi head tahet pärast Venemaa agressiooni Gruusias, sest riigisekretär Hillary Clinton kinkis välisminister Sergei Lavrovile märtsis 2009 vidina, millele oli kirjutatud reset ehk uus algus.

President Trump oli esimene, kes alustas Venemaa asemel lävimist Hiinaga. Aprillis 2017 oli Valges Majas Xi Jinping ja Trumpi kohtumine Putiniga toimus alles juunis 2018. Ka president Biden alustas nagu Hiinaga, sest esmalt said kokku mõlema riigi välispoliitikajuhid (18.-19. märtsil), mis selgelt ei täitnud lootusi.

Järgnes Joe Bideni 26. märtsi teade selle kohta, et ta peab 22.-23. aprillil online-konverentsi kliimateemadel ja kutsub sellele 40 riigijuhi seas ka Vladimir Putini ja Xi Jinpingi, kes kohe olid nõus osalema. Lisandus küll mitu üksteisele vasturääkivat avaldust, ent nüüd on seis säärane, et konverents toimub ja käivad ettevalmistused Bideni-Putini kohtumiseks ja puudub info Bideni-Xi Jinpingi võimaliku kohtumise kohta.

See aga tähendab, et vähemalt Bideni-Putini kohtumiseni toimuvad sõjaväemanöövrid jäävadki vaid manöövriteks, sest kohtumist on vaja ja selle välistaks ka väikene sõda. Sestap on tark manöövreid võtta kui propagandat ehk USA uuele administratsioonile mulje jätmise üritusi.

Omandas ju Venemaa vahepeal super duper relva - kui kasutada Trumpi terminoloogiat - ja on fakt seegi, et USA äsjane katse oma helikiirust ületava raketi väljatulistamisega 6. aprillil nurjus.

Bideni-Putini kohtumise olulisim teema on strateegilise relvastuse piiramine, sest toimivaid leppeid on alles vaid üks. Manöövritel on veel üks nüanss, 2017. aastal põhjendas Putin sõdimist ja kulusid Süürias sellega, et niikuinii tuleb pidada sõjaväemanöövreid ehk siis see sõda välisriigis on lihtsalt üks manöövritest.

Äsja selgus, et ka USA vägede "praktika" Afganistanis pikeneb mai asemel septembrini ja kui sellele lisada Iraagi-Süüria sõdimised, siis ollakse enam-vähem samas seisus. Võib julgelt öelda, et kõigis mainitud kohtades tuleb paras maharahunemine ja muutus suulises propagandas niipea, kui USA ja Vene presidendid on kokku saanud ja rääkinud.

Täisrahunemist ja -muutust aga ei tule seepärast, et Kreml vajab relvatärinat ka riigiduuma valimiskampaania huvides. Arvata on, et nii on seda ka kalkuleeritud. 2016. aasta valimised ja ka 2018. aasta presidendivalimised võideti võitja-loosungi all (Venemaa opositsioon kasutab terminit pobedobessie ehk võidu-marutõvehullustus), seda ka sanktsioonide all toimetamise mõttes. Sama üritatakse nüüdki.

Valimiste eel

Pikaleveninud vastasseis demokraatliku maailmaga ja teist aastat möllav pandeemia on aga kõvasti muutnud inimeste meelsust, mille üheks näitajaks on saanud suhtumine opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõisse.

Navalnõi mullu augustis toimunud mürgitamiskatsest alguse saanud protestid on pärast jaanuari-veebruari tippseisu hetkel küll vaka all, aga lahvatavad kindlasti uuesti valimiste lähenedes. Esimene selgus nende võimalikus ulatuses peaks ilmnema 21. aprillil, mil Navalnõi staap ootab inimesi tänavaile nõudma mehe vabastamist.

Kohe-kohe startiv valimiskampaania peab mõistagi jätma mulje rahva toetusest režiimile, aga sanktsioonid, pandeemia ja nende mõjul toimuv elatustaseme jätkuv langus teevad oma töö. Pole ju raske märgata, kuidas viimastel kuudel langetatakse üks palkade tõstmise otsus teise järel – küll arstidele, küll kosmonautidele, küll lasterikastele peredele, mis kõik selgelt räägivad elatustaseme langusest.

On tõesti miljoni dollari küsimus, mille uue või vanaga üritab Kreml sedapuhku tagada kontrolli valimisprotsessi üle. Pandeemia üleilmne levik paikades, mis on olnud paljudele venemaalastele puhkamiskohaks (Türgi, Egiptus, Küpros jne) tõi päevapealt kaasa selle, et antud mobiilsel osal elanikkonnast tuleb sedapuhku rahulolematus oma muu maailmaga raskelt võrreldava elamisstandardi üle välja elada kodus ja saab tõesti olema huvitav, kuidas see võib välja lüüa eelseisvas valimiskampaanias.

Kandidaadid esitatakse ju oma enamuses võimu poolt ja opositsioonil avanevad võimalused alles massiliikumise tekkega. Selle teket aga püütakse pideva jõu demonstreerimisega - mille hulka kuulub nii võiduparaadiks valmistumine kui ka sõjaväemanöövrid - vältida või minimaalsel tasemel hoida.

Masside töötlemise hulka kuulub ka pidev jutt russofoobsest muust maailmast. Samal ajal saab öelda, et praegu on Kreml rohkem kui kunagi varem huvitatud riigi välissidemetest ja nende taastamisest. Puhkenud pandeemia pakkus selleks võimalust ja kohe seda ka üritati, mida kinnitab suurejooneline teade esimesena maailmas vaktsiini valmistamiseks.

Mujal maailmas kehtivate tervishoiunormide ignoreerimine välistas aga kiirelt selle, millele panustati - viirusevastase ühisrinde tekkimise, mida Venemaa saab vähemalt kaasjuhtida. Nüüd on reaalsuseks seegi, et tohututele ponnistustele vaatamata pole Venemaa Sputnik siiani leidnud võrdväärset kohtlemist teiste vaktsiinidega.

Sestap jääb loogiliseks lahenduseks edu kahepoolsetes suhetes. Nüüd on lootused mõistagi seotud võimalike lepetega Bideniga, mis kõik kuulutakse kohe võiduks. Neid saab olema üksjagu, kui meenutada, et president Trump suutis viia strateegilise suhtlemise kahe maa vahel miinimumini.

Kas kellegi teisega veel enne riigiduuma valimisi suudetakse mingi diil teha, näitab aeg. Pandeemia praegust kulgu arvestades pakuks perspektiivi Vladivostokis septembri algul toimuv majandusfoorum (riigiduuma valitakse 19. septembril), ent ida mõjutab venelast alati vähem kui Lääs.

Siin on aga ootamatult tekkinud uus seis. Nimelt tähistatakse seekordse võitude kampaania käigus 80. aasta möödumist Hitleri Saksamaa kallaletungist Stalini impeeriumile. Mõistagi tehakse seda nii, et jääks varju sellele eelnenud kahe diktaatori koostöös käinud vägivald väiksemate rahvaste kallal.

Uueks teemaks on aga tõusnud mullu alanud Hitleri Saksamaa ja tema liitlaste süüdistamine genotsiidis vene rahva kallal. Äsja liitus antud kampaaniaga ka Aleksandr Lukašenko Valgevene, kes soovib juurdepääsu Nürnbergi tribunali materjalidele, koostööd Venemaa ja Saksamaaga ning Valgevene peaprokuröri sõnul ka "korralduste andmist" Poola, Leedu jt. valitsustele, et need teeksid sama.

Mõistagi kätkeb see ootamatu pressing endas survet Saksamaale ehitamaks lõpuni Nord Stream 2 ja eks lähinädalad näita, kaugele selle genotsiiditeemaga minnakse.

Ukraina enesekindlus

Mis aga puutub Ukrainasse, mille reageering relvatäristamistele nii Venemaa pinnal kui ka nn rahvavabariikides oli ootuspärane, siis ka selles lõi selgelt läbi suuremate ettevõtmiste ajaline arvestamine. Mäletatavasti toetas Ukraina president Volodõmõr Zelenski USA mulluses presidendivalimiskampaanias avalikult Trumpi. Seda enam tuli tal istuda käed rüpes, kuni Biden teda kõnetab.

Pärast Bideni teadaannet kliima konverentsist ja sinna kutsutuist rääkis Kreml mitu päeva järjest, et näete, Zelenskit ei kutsutud. 31. märtsil aga helistas USA riigisekretär Ukraina välisministrile ja 2. aprill rääkisid omavahel Biden ja Zelenski.

Ukraina enesekindlus tuli silmapilkselt tagasi ja järgnenust, juba otsustatust, tasub esile tõsta seda, et läbirääkimisi Ida-Ukraina olukorra lahendamiseks Prantsusmaa ja Saksamaa osavõtul jätkatakse mitte enam Minskis, kus puudub selleks soodne õhkkond, vaid mõnes teises pealinnas.

Lisagem sellele president Recep Tayyip Erdogani kinnitus, et Türgi ei tunnusta Krimmi annekteerimist Venemaa poolt, et öelda: suurte sõjaväemanöövrite varjus on Kreml vähemalt ühe oma eelposti, Minski osaliselt loovutanud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: