Kas on oodata pealetungi Ukrainale?

Väga raske on öelda, mida Kreml planeerib, sest tavaliselt nad tõtt ei räägi. Praegu ei ole veel tõeliselt suure pealetungi ohtu. Tuleb veel vägivalda kontrolljoonel Donbassis. Ilmselt näeme suurtükiduelle, milles osalevad ka Venemaa suurtükid, kuid me ei näe toetusüksuste, logistika, laskemoona ja kütusevarude liigutamist. Neid oleks vaja suure pealetungi jaoks. Praegu meil neid märke veel ei ole.

Peame mõistma, et Vene sõjaväe koondamise eesmärk ei ole ainult sõjapidamine, vaid see on ka poliitilise surve avaldamise vahend. Ja seda me näemegi - neile meeldib üle pingutada, et oma seisukoht selgeks teha. 15 laeva Mustal merel on naeruväärne liialdus vajadusi silmas pidades, aga ka viis öelda Ukrainale, et suudame eskaleerida: saame tuua juurde laevu, mehi, relvi ja seepärast mõelge põhjalikult, kas tahate meiega jamada. Praegu on see agressiivne hirmutamine, aga see on poliitika kasutades sõjalisi vahendeid.

Kas Putinil on Ukraina teemas domineeriv roll?

Küsimus on selles, kui kaugele Putin on valmis minema ja milliste kaotustega leppima. Ukraina sõjavägi on teinud läbi väga suure muutuse ja neil on veerand miljonit meest ja naist relvade all. See on oma parimas seisus pärast iseseisvumist.

Kui Putin on valmis ütlema, et maksku see, mis maksab - tulgu sellest sisepoliitilist kahju või sanktsioond - võtame Ukraina ära, siis on raske näha, kuidas seda vältida. See saaks olema väga verine aktsioon, kuid peamine küsimus on ikkagi selles – mida on Putin valmis kulutama?

Julgustav uudis on see, et arvamusküsitlused näitavad venelaste leiget suhtumist sõtta, sest see pole nagu Krimm, mis neile korda läks. Donbassist ja Ukrainast venelased ei hooli.

Septembris tulevad valimised ja kuigi Venemaa valimised on võltsitud, tahab Kreml, et neid tuleks võltsida võimalikult vähe. Kui nad läheksid Donbassis sõtta ja sõdurid hakkavad tinakirstudes koju saabuma, lisaks kulub raha nii sõjale kui ka Lääne sanktsioonide tõttu, siis see ei mõju Vene avalikkusele hästi. Seda arvestades oleks rünnakul Putini jaoks väga tõsised kulud.

Kas USA presidendi Joe Bideni ettepanek tippkohtumiseks oligi Putini eesmärk ja ta võib nüüd sõdurid koju kutsuda?

See on võimalik. Üks huvitav asi on see, et Putini viis riiki valitseda pole nagu maletajal eri strateegiaid kasutades. Ta pigem katsub luua kaost ja vaadata, mida sellest välja saab püüda. Ta on eelkõige oportunist. Täiesti võimalik, et ta võib sellega rahule jääda.

On tõsi, et Venemaa ja tema enda tõsiseltvõetavus rahvusvahelisel tasandil, eriti suhetes USA-ga, on Putini jaoks tähtis. Ta on meeleheitlik oma katsetes, et Venemaad võetaks suurjõuna. Biden pakub kohtumist ja Putin võib teha kulude arvestuse ning leida, et see on hea võimalus öelda, et see ongi kõik, mida soovisin.

Kas Balti riikide välisministrite visiit Kiievisse oli osa lääneriikide katsest näidata toetust Kiievile. Või oli seal midagi muud?

Balti riikidel on komme olla mitte ainult Lääne alliansi instrument, vaid proovida ka Lääne liitlasi koondada, et Venemaasse ja praegusesse kriisi tõsiselt suhtutaks. Olgem ausad, Euroopa Liidus on riike, kes ei vaata Venemaad erilise murega. Üks pidev väljakutse Balti riikide jaoks on hoida tähelepanu Ukrainas toimuval, hoida Lääne pealinnades huvi selle teema suhtes. See on osa protsessist ja just nende ülesanne on oma kolleegidele öelda, et suhtuge konflikti tõsiselt.

NATO liikmesuse saavutamise tegevuskava (MAP) andmine Ukrainale - kas see võiks olla Saksa kantsleri Angela Merkeli (kes oli üks riigijuhtidest, kes 2008. aasta NATO tippkohtumisel selle ära hoidis - toim.) vigade parandus?

Kahjuks seda praegu ei juhtu. On peaaegu kindel, et Moskva eskaleerib olukorda, kui tunneb, et võimaluste aken sulgeb. Läheb palju aastaid enne, kui Ukrainast saab NATO liige. Nad (Venemaa - toim.) peaksid seda ajaraamistikku silmas ja neil on siis ka aega korraldada mingi režiimimuutus Ukrainas. Seega on risk, et venelased eskaleeriksid olukorda veelgi.

Veelgi tähtsam ja kurvem on see, et NATO liikmelisus oleks mõtekas siis, kui oleks valmisolek toetada 5. artiklit ehk siis anda sõjalise toetuse garantii. Aga teatud riikidel lõunatiival pole mingit entusiasmi seda teha. See on fundamentaalne probleem.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski mõistab seda hästi. See (Zelenski sooviavaldus saada NATO-lt MAP) - toim.) oli poliitiline avaldus kolmel põhjusel. Esiteks, kus Ukraina end tulevikus näeb - ta näeb end lääneriikide alliansi osana. Putin on kaotanud. Venemaal võib see arusaam aega võtta, kuid ta on Ukraina kaotanud, pole kahtlustki. Teiseks, Zelenski tahab tõsta oma toetust. Ta tahab näidata ukraina rahvuslastele, et ta pole pehme ja on endiselt teel õiges suunas. Kolmandaks tahab ta Läänt häbistada. Ta tahab meid sundida ütlema, et kahjuks ei saa anda MAP-i, kuid siin on midagi muud kompensatsiooniks. Kõik teavad, mis toimub, kuid see on päris kaval poliitiline positsioneerimine.

Kas on lootust pingete leevenduseks ja suhete paranemiseks?

Nii kauaks, kuni Putin jääb Kremlisse, peame selle seisuga leppima. Mitte, et oleme õnnelikud, kuid mingit dramaatilist suhete parandamist ei toimu. On kindlasti aegu, kus pinged on rohkem ja aegu, kus on vähem. Loodetavasti näeme peagi tippu ja pinge langeb. Realistlikult peame endiselt Venemaad tagasi hoidma, vähendama tema tehtavat kahju meile, jätkama survet Venemaale teatud tegevuse kulude suurendamiseks ning valmistuma Putini-järgseks Venemaaks. Peame olema selle võimaluseks valmis.

Pole mõtet end petta, et suhted lähevad paremaks - Putin ei muuda oma vaateid. Ta on kindel, et meie võitleme poliitilist sõda Venemaaga ning ta ainult kaitseb Venemaad vastiku Lääne eest, kes tahab õõnestada teda, tema režiimi ja Venemaa kohta maailmas. Kui ta oma mõtteviisi ei muuda, ei saa ka meie eriti midagi teha.

Sellesse mõttemudelisse sobib ka diplomaatide vastastikune väljasaatmine Tšehhiga...

Pole ime, sest Tšehhi vastukäigud Venemaale pole varem nii jõulised olnud. Tšehhi on tunnistanud, et üks teine riik aitas neid informatsiooniga selle kohta, et 2014. aastal toimunud plahvatuse korraldasid [Vene sõjaväeluure] GRU eriväelased. Kuid oleksin ettevaatlik ses mõttes, et asjad on niivõrd koordineeritud. Teame tänapäeva maailmast, et kõik lekib varem või hiljem. Elame lihtsalt väga pingelisel ajal ning seetõttu on inimesed teadlikumad, mis toimub Venemaaga.

Kui see info avalikuks tuli, et 2014. aasta plahvatuse korraldamisega Tšehhis oli seotud GRU, siis teatud mõttes tähendas see, et Tšehhi tegevust vaadatakse selles kontekstis. Seetõttu on Venemaa vastus olnud ülimalt terav. Tšehhi saatis välja 18 Vene diplomaati, kes olid luurajad. Tasub arvesse võtta., et Venemaa saatkonnas Tšehhis on 150 töötajat. Venemaa saatis välja 20 Tšehhi diplomaati, jättes vaid viis inimest alles. See on ebaproportsionaalne vastus. Venemaa tegi nii, sest kahtlustab, et tegemist on koordineeritud plaaniga. Kui vaadata Vene pressi, siis väidetakse, et Tšehhi tegutses USA või Ühendkuningriigi juhtimisel. Venemaa ei suuda uskuda, et Tšehhi tegutses üksinda. Aga mina usun, et nad tegutsesid [üksinda].

Kas Euroopa Liit võiks samuti Tšehhi toetuseks diplomaate välja saata?

Ma ei usu, et tšehhid sellist rolli nagu Suurbritannia Skripalide juhtumis puhul tahavad võtta. Kuid nad kindlasti otsivad solidaarsust. See on ka üks põhimõtteline nõrkus Läänes. NATO-s on kindel solidaarsus sõjalise rünnaku puhul – kui Vene tankid tulevad üle piiri, siis see on rünnak kogu NATO vastu.

Aga kõikide nende mittekineetiliste rünnakute puhul nagu oleme minevikus näinud, alates häkkimisest kuni avalike tapmisteni, pole NATO-t [toetamas] ning riigid on jäänud üksinda. See on olnud võtmenõrkus Läänes juba aastaid. Tšehhid ootavad solidaarsust mingilgi moel, sest Venemaa ei peatu 20 diplomaadi väljasaatmisega. Nad ilmselt korraldavad küberrünnakuid, spionaaži, õõnestamist ja muudki, et karistada Tšehhi Vabariiki. Siin on oluline, et Euroopa Liit, NATO või muu rahvusvaheline organ toetaks Tšehhit.