Maharashtra osariigi Pune linna haigla arsti Mukund Penurkari isa suri koroonasse. Arstil polnud aega oma isa korralikult leinatagi, sest erakordsed koroonaolud nõudsid temalt kiiret tööle tagasipöördumist.

"Mu isa heitis hinge esmaspäeval. Mina pidin kolmapäeval tööle tagasi tulema, sest üldine olukord on nii raske, et me lihtsalt ei saa kodus puhata ja vaadata teiste inimeste agooniat. Kuna ma olen sellises olukorras ise olnud, ei saa ma teisi patsiente saatuse hooleks jätta," rääkis ta.

Penurkari juhtum on illustratsioon sellele, mis toimus Indias juba enne koroonaaegagi. Nimelt on India arstid oma pühendumuse ja oskuste poolest kõrgelt hinnatud nii oma kodumaal kui ka väljaspool seda. Programmeerimises, rahanduses ja ka meditsiinis on indialastest töötajad suutnud endale nime teha. Kodumaal peavad nad aga alatihti nägema traagilist vaatepilti, kuidas ennastsalgavast tööst hoolimata ei õnnestu neil inimelusid päästa. Põhjuseks on meditsiinisüsteemi üldine kirjeldamatu viletsus, mis omakorda taandub riigis üldiselt valitsevale viletsusele, millest riik ei ole suutnud 74 iseseisvusaasta jooksul siiski välja ronida.

2. maiks oli Indias ametlikult koroonasse nakatunud 19 918 859 inimest, aga usutavasti on tegelik nakatunute arv sellest oluliselt suurem, sest koroonaproove võetakse Indias vähe.

Koroonasse surnuidki on ametlikust statistikast oluliselt rohkem, sest maapiirkondades tihtipeale inimese surmast ametivõimudele ei teatata, sest võimud on kaugel ning neile teatamine tülikas.

Siiski on üsna kindel, et kogu rahvastikust on koroonasse nakatunud vast umbes ühe protsendi ringis. Sellest ühest protsendist aga piisab, et meditsiinisüsteem ja selle kannul kogu riik täielikku kaosesse paisata.

Rahvusvaheliselt suurt tähelepanu pälvinud hapnikukriisi kõrval on Indias suur puudus ka igasugusest muust meditsiinivarustusest. Seepärast loodetakse koroonakriisi puhul eeskätt abi vaktsineerimisest.

"Ma olen tõesti õnnelik. Ma pole pikka aega jalgagi kodust välja tõstnud selle viiruse nii drastilise leviku pärast. Isegi, kui sellest vaktsiinist muud kasu polegi, sain ma nüüd vähemalt kodust minema. Ma oleks väga rahul, kui kõik läheks nüüd hästi," rääkis Delhi elanik Garima.

Võimalus oma kodust mitte väljuda on Indias aga väheste privileeg. Enamik inimesi peab teistega tahes-tahtmata kokku puutuma ja India olude tõttu üsna lähedalt. Praktiliste vajaduste vastu ei aita piirangud, ega nende jõustamiseks mõeldud politseivägivald.

Alanud massvaktsineerimiskampaaniaga on aga see probleem, et kuigi India on ise nii vaktsiine väljatöötav kui ka neid tootev riik, ei jätku vaktsiini siiski.

Koroonatragöödia on aga inimesed äratundmisele toonud, et nagu ei suutnud riiki viletsusest välja tuua suurema osa vaba India ajaloost valitsenud vasakpoolne Rahvuskongress, ei suuda seda ka praegu valitsev teine suurpartei paremkonservatiivne India Rahvapartei. Seda enam, et suures osas meenutab Rahvapartei poliitika pigem Euroopa parempopulistide oma. Nii tulidki äsjastel kohalikel valimistel mitmes osariigis võimule hoopis kolmandad jõud, näiteks Rahvuskongressist omal ajal lahku löönud vasakpoolne, kuid rõhutatult antikommunistlik Rohujuurekongress.

"Covid-19 jääb minu peamiseks prioriteediks. Ma töötasin ja töötan edaspidigi, et parandada pandeemiaolukorda osariigis, meie ametnikud juba teevad tööd selles suunas. Ametisse astumise tseremoonia tuleb tagasihoidlik seoses valitseva koroonaolukorraga, ehkki me võitsime osariigis ülivõimsalt," rääkis Rohujuurekongressi Lääne-Bengali piirkonnajuht Mamata Banerjee.

India kooronaolukorra paranemist on hädasti vaja kõigil, sest kuni seal epideemiale piiri panna ei suudeta, jääb pandeemiaoht jätkuvalt kogu maailma varitsema.