Luis Bunueli filmis "Kodanluse diskreetne võlu" ei õnnestu tegelastel kuidagi ühise laua taha istuda. Bunuel osundab osavalt läbi pildikeele inimsuhete keerukusele, selles meile armsaks saanud turumajanduslikus ümbruses.

Nii on ka Tallinna Linnahalliga, maamärgiga keset pealinna ja okupatsiooniaegse tunnusmärgiga mere ääres. Poliitikud, ametnikud ja muud asjatundjad ei suuda kuidagi leida ühist keelt, kuidas selle märgiga edasi liikuda, kas rekonstrueerida ligi 200 miljoni euro eest, lammutada või jätta sellisena nagu ta on tulevastele põlvedele.

Ajaloost on tuttav, et mingil hetkel hakkavad kogukonnad, riigid, impeeriumid rajama oma taustsüsteemiga võrreldes liiga suuri ehitisi - olgu põhjenduseks kas religioossed või kaitsvad funktsioonid-, kui tundub, et peamised probleemid on lahendatud, kui ressursse jätkub ka tulevikus ning otseselt ükski vaenlane ei ähvarda. Samal ajal see mobiliseerib suurema osa kogukonnast ühiste eesmärkide nimel, loob elule uusi mõtteid.

Oleme saanud okupatsiooniajast hiigelmahuka Linnahalli, Rahvusraamatukogu, taasiseseisvumise järel oleme rajanud Eesti Rahva Muuseumi ja Kunstimuuseumi peahoone Kumu.

Tahes või tahtmata peame Linnahalli ja Rahvusraamatukoguga midagi ette võtma. Aga kas nii väike riik ja rahvas peab rajama endale monumente, mis tulevikus muutuvad kulukateks ja tülikateks? Eriti siis, kui majandusstruktuurid muutuvad ning valgumine linnadesse vaibub ning paljuski muutub elu mobiilsemaks ja virtuaalsemaks.

Võib-olla peame pigem ehitama väiksemaid ja mobiilsemaid hooneid ajaloo, kultuuri ja tuleviku eksponeerimiseks?

Linnahalli on mõtteliselt püütud täita mitmete funktsioonidega. Olgu siis selleks mahukas ja kaasaegne konverentsikeskus, ooperi- ja balletiteater või üle 4000-kohaline kontserdisaal. Mingil ajal oli mõttes sinna isegi kasiino rajamine.

Siiski tundub, et kõikide nende mõtete realiseerimine Linnahalli hoones ei tekita kuidagi ühist sünergiat ning võib kahandada iga üksiku funktsiooni väärtust. Ja otse loomulikult on kogu Linnahalli uus projekteerimine ning ehitus piisavalt aeganõudev, kuid meie vajaksime näiteks konverentsikeskust üsna kohe.

Konverentsikeskus

Ligi 25 miljonit eurot maksva konverentsikeskuse võiksime rajada Tallinna lennujaama lähistele, sinna, kus ristuvad inimeste liikumisteed – maanteed, raudteed, õhuteed, kus liikleb tramm. Uues konverentsikeskuses võime korraldada ülemaailmseid kokkusaamisi, messe, spordiüritusi.

Kui peame vajalikuks kahaneva elanikkonna juures jätkusuutlikku majanduskasvu ja tingimuste loomist ettevõtluse arendamiseks ning tõeliselt toimivat regionaalpoliitikat, tuleb luua sünergiline ja logistiliselt koostoimiv teedevõrk. Selle osadeks on kaherajalised maanteed Tallinnast Tartusse, Pärnu, Narva, Rail Baltic, teised raudteed ja muidugi tunneliühendused Helsingi ja Tallinna ning Muhu saare ja mandri vahel.

Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli ja Rail Balticu ühendamisega leiame endid meie jaoks suure kaubatee äärest. Ajaloost teame, et rikastusid just need kogukonnad, mis asetsesid suurte kaubateede ääres.

Teede ühenduslüliks Tallinna lennujaama juures saabki konverentsikeskus. Aga milleks meile selline keskus? Peamiselt selleks, et tagada meie jätkuv majanduskasv, et suurendada viimasel ajal aeglustunud turistide arvu arvu. Arenenud turumajandusega riikides on suurte konverentsikeskuste loomine olnud loomulik ja tasuv ühiskonna arendamise ja korraldamise viis.

Konverentsikeskus suurendab jõukamate turistide arvu, loob eeldusi uute lennuliinide avamiseks, täidab meie hotellide kohti. Uus konverentsikeskus ei pea olema arhitektuuriliselt mingi hall ega tuim kast, vaid ta peab kujunema tuntavaks maamärgiks Tallinna lennujaama saabujatele ja sealt lahkuvatele reisijatele.

Ooperiteater

Teise võimaliku hoone, ooperiteatri, võiksime rajada täiesti eraldiseisvana, et tagada sellele esitatavad tänapäevased nõudmised nii suuruse, helikõla kui ka muude ruumide mõttes.

Asukoht peab olema kesklinnas ning hoone ise peaks arhitektuuriliselt ja logistiliselt sulanduma linna. Üheks võimalikuks asukohaks võib olla Linnahalli ja sadamate vaheline ala.

Kuigi Tallinna linna keskele on ehitatud viimastel aastakümnetel igasuguseid väljanägemiselt mõttetuid hooneid, peame hakkama looma linnakeskust selle klassikalises tähenduses. Seda enam, et hetkel veel kestab urbaniseerumise protsess, sest praeguses turumajandusfaasis inimesed kogunevad sinna, kus on töökohad ning kus kaupade ja teenuste hinnad on tänu mastaabiefektile odavamad.

Üldisemalt sõnastades, alles hiljuti maalt tulnutena, peame üha enam harjutama linnas elamist, peame looma peamise linnakeskuse koos satelliitinnadega, kus võrdselt saavad kulgeda autod, jalgratturid, ühistransport ning jalakäijad.

Finantseerimine

Loomulikult kerkib kohe küsimus – kuidas konverentsikeskust ja ooperiteatri ehitamist finantseerida?

Üheks allikaks võiks olla riigivõlakirjade emiteerimine suunatult just meie elanikele. Meil kõigil on võimalus oma pangaarvetel nullintressiga seisvat vaba raha intressitootlusega ringlusse lasta. Seejuures mitte üksnes kuhugi ebamäärasesse pensionifondi, vaid reaalselt kasutatavasse ja hea tootlusega objekti.

Kaaluda võib ka riigivõla mõistlikku suurendamist. Laias laastus on meie sisemajanduse kogutoodang, olenevalt arvutusmetoodikast, umbes 30 miljardit eurot aastas ja valitsussektori võlg ligi 8 protsenti SKT-st ehk siis umbes 2,5 miljardit.

See on osa riigi finantsjuhtimisest, mida pärast 2017. aasta suurt majanduskriisi juhiti väga puritaanlikul ja üldisi fiskaalpoliitika põhimõtteid eirates. Kui soovime olla eurotsooni jätkuvad liikmed, peame mängima kohalike reeglitega, mitte keetma oma suppi üldise katla nurgas.

Targalt paigutatud laen võiks luua uusi töökohti, suurendada sisetarbimist, tõsta tootlikkust, parandada konkurentsivõimet lähiturgudel ning pikemas perspektiivis suurendada majanduskasvu.

Meie tipp-poliitikud on olnud peaasjalikult nn kasinuse apologeedid, sest see nõuab poliitilist konsensust, aga eelkõige tarku laenude paigutamise otsuseid, lihtsam on edasi vesta talupojatarkusest ja tulevastele põlvedele koormuste tekitamisest ning kulgeda edasi vaikses rütmis. Raha muutumisel järjest suuremaks fiktsiooniks, on suur oskus selle konverteerimine millekski reaalseks, olgu siis selleks teedevõrk, haridus, teadus või siis noorte töökohad.

Euroopa Keskpanga praegune tegevus eurode juurdetrükkimisega viib varem või hiljem inflatsiooni kasvule, ajalugu on näidanud, et sellises olukorras võidavad suurema laenukoormusega ja selle edukalt paigutanud kooslused.

Ja lõpuks, mitte vähemtähtsana, ehitame konverentsikeskuse ja ooperimaja avaliku- ja erasektori koostööprojekti (PPP) raames, andes sellega tööd meie inimestele ja firmadele muu hulgas ka sellepärast, et millegipärast ootame juba aastaid uut, tsükliliselt tekkivat majanduskriisi.

Linnahall

Ülal näitasin võimalikke arenguteid konverentsikeskuse ja ooperiteatri osas, aga mida ikkagi teha olemasoleva, V.I. Lenini nimelise Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee ehk Linnahalli hoonega?

Kas me vajame ka tulevikus sellist hiigelmahukat ja minevikule iseloomulikku polüfunktsionaalset hoonet? Hoonet, mille tulevane ülalpidamine võib meile muutuda liialt koormavaks? Hoonet, millel on üksnes okupatsiooniaegne nostalgiline maik?

Vastus on küllaltki ootuspärane - lammutame Linnahalli, avame vaated merele, rajame sinna või sinna lähedale ooperiteatri ning ehitusmaterjali saab kasutada juba muude, meile vajalike, tänapäevaste funktsioonidega, väiksemate ja mobiilsemate hoonete ehitamiseks.

Luis Buñuel püüdis oma filmis kõik asjaosalised ühise laua taha tuua, kas meil see Linnahalliga õnnestub või mitte, sõltub juba meie ühistest jõupingutustest ja jääb vaid loota, et sellega ei jätku üks lõputu õudus ning milles ei ole enam kübetki diskreetset võlu.