Põhja-Makedoonia asepeaminister ERR-ile: Bulgaaria on viimane takistus teel EL-i
"Välisilm" uuris möödunud nädalal Eestit külastanud Põhja-Makedoonia Euroopa asjade asepeaministrilt Nikola Dimitrovilt, miks riik ei ole pääsenud Euroopa Liitu, ehkki on isegi muutnud oma nime. Tema sõnul on Bulgaaria jäänud sellel teel ainsaks takistuseks.
Mul oli võimalus intervjueerida teie eelkäijat kolm aastat tagasi ja toona valitses optimistlik õhkkond. Ta ütles, et aastaks 2025 olete te Euroopa Liidu liikmed. Kas see eesmärk kehtib veel?
See intervjuu toimus Bulgaaria eesistumise ajal. Me olime esimene Lääne-Balkani riik, kes allkirjastas assotsiatsioonileppe 20 aasta eest. Me oleme kandidaatriik olnud 16 aastat. Ja esimene Euroopa Komisjoni raport, mis ütles, et toonase nimega Makedoonia, nüüdne Põhja-Makedoonia on valmis alustama liitumiskõnelusi, anti välja 2009 ehk 12 aastat tagasi.
Kogu selle ootamise, kõik need kadunud põlvkonnad ja viivitused põhjustas nimevaidlus Kreekaga. Selle me lahendasime sel ajal, kui teil oli minu eelkäijaga intervjuu. Nii et paistis, et lõpuks saab meie eesmärk teoks.
Kui toona oli EL-i eesistuja Bulgaaria meie ja kogu piirkonna peamine toetaja, siis nüüd on Bulgaaria meie ainus takistus.
Miks Bulgaaria teie liitumiskõnelusi blokeerib?
Need on ajalooga seotud teemad, kus meil on eriarusaamad. Bulgaaria allkirjastas deklaratsiooni Kreeka, Horvaatia ja Rumeeniaga, kus rõhutas, et meiega peaks alustama koheselt liitumiskõnelusi, aga Bulgaaria parlamendis allkirjastati ka resolutsioon, mis tegeleb teemadega, mida oleks kohasem käsitleda 19. sajandil. See puudutab identiteeti ja makedoonia keelt. Selles dokumendis seisab, et makedoonia keel on bulgaaria keele dialekt. Need on teemad, mis ei ole seotud EL-i õigusega, Euroopa standardite ja põhimõtetega, aga need tuuakse takistuseks meie liitumiskõnelustele. Ei ole väga euroopalik, heanaaberlik ega isegi sünnis teha oma naabrile etteheiteid tema keele kohta. See on siseasi.
Ma saan aru, miks te tahate makedoonia keelt säilitada makedoonia keelena. Aga ma ei saa aru sellest, mis probleem on sellega Bulgaarial?
Nad väidavad, et me peame aktsepteerima nende ajaloolist narratiivi ja siis arvestavad nad meie olukorraga. Aga ma ei saa sellest lõpuni aru. Meie ei võtaks kunagi arutada teise riigi keele küsimust. Me oleme püüdnud jääda rahulikuks. Meil on huvi säilitada liitlasi. Me oleme Bulgaariaga liitlased NATO-s, me tahame sõpra ja toetajat. Aga ootame, et meid austataks. Ja naabrite puhul on see ju väga elementaarne eeldus.
Nii et ajalootõlgendus seab ohtu teie tuleviku?
Jah, mõnes mõttes küll. Nagu ütles Churchill - Balkanil luuakse rohkem ajalugu kui suudetakse seedida. Meil käib võistlus, kes on vanim riik või kes on olnud kõige suurem ajaloo ohver, keda on kõige ebaõiglasemalt koheldud. Ma arvan, et oleks aeg pidada võistlust praeguste põlvkondade vahel. Me ei saa ajalugu muuta. Minu sõber, endine Kreeka välisministe, Nikos Kotzias ütles, et ajalugu peaks olema õpetaja, mitte vangla.
Teie jaoks tundub pigem nagu vangla?
Hetkel küll. Ja me peame leidma viisi sellest välja murda. Aga kaalul pole palju üksnes meie jaoks. Sellel on mõju kogu piirkonnale ja Euroopa Liidu mõjuvõimule Balkanil. Alternatiiviks on kaotus kõigile. Meie kaotame, Bulgaaria kaotab suurepärase võimaluse sõpruseks ja Euroopa edulooks nende piirkonnas ja EL kaotab oma tõsiseltvõetavuse.
Toimetaja: Merili Nael