Kunagisele kultuuriministrile Rein Langile on kinnistunud tsitaat: "Kui ma kuulen sõna kultuur, siis käsi haarab kellu järele". Kuuldes sõnapaari "Tallinna supehaigla" haarab järjest rohkemaid mõte: "Utoopia!".

Valdav osa Tallinna omanduses olevast Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla kinnisvarast on ehitatud pool ja enam sajandit tagasi.

Paljud ravihooned on omanikupoolse pikaajalise vaeginvesteerimise tõttu tehniliselt amortiseerunud, mistõttu võrreldavad sundkulutused küttele (jahutus amortiseerunud haiglahoonetes puudub sootuks), ventilatsioonile, valgustusele, liftide töö kindlustamisele ning ka turva- ja koristusteenustele on märkimisväärselt kõrgemad kui uusimates Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa või Põhja-Eesti Regionaalhaigla ravikorpustes.

Näitlikustades: palgaraha põleb katlamajas. Ühtlasi on enam kui küsitav kaasaegse meditsiinitehnika uuendamise ja installeerimise mõttekus aegunud ravikorpustes lootuse juures, et peatselt kolitakse tuttuutele kaasaegsetele pindadele.

Kui kommunaalkulutuste ebamõistlik suurus on igapäevase murena peitunud haldusteenistuste ja raamatupidamisüksuste õlule, siis raviteenuste taristu arhailisus on ausalt ja avatult nähtav kogu oma viletsuses nii patsientidele kui ka nende omastele, aga ennekõike ööpäevaringselt õdedele-arstidele, haiglate kõigile töötajatele.

Vanarahvas teab ütelda: "Ka rikkad nutavad, ent on suur vahe, kas nutta Zaporožetsis või Mercedeses". Täpselt samasugune vahe on ka ravimeditsiini taristu kaasaegsuse mõjul tervenemisprotsessi mõjususele: ravida saab "Zaporožetsis", ent "Mercedese" mõju patsientide ning töötajate rahulolu- ja õnnetundele alahinnata pole võimalik. Õnnelik patsient terveneb hoogsalt, kõrge rahulolumääraga töötaja on aga iga haiglajuhi unistuste listis kõrgel kohal.

Mida ehitada, kuhu ehitada? Eelpool kirjeldatu kohaselt pole valikus küsimustki, kas Tallinn vajab kaasaegset haiglapinda, jah vajab. Vaadeldes Tallinna superhaigla rajamise protsessi erinevaid etappe ühisel ajateljel on paratamatult kerkimas küsimus, et kas realiseeritakse linnriigi omaaegse isevalitseja utoopiat või püütakse rahuldada pealinna regiooni ravimeditsiini vajadusi?

Tagurpidi protsess, kõik algas asukohast. Võiks arvata, et uue meditsiinilinnaku rajamise planeerimine algab olemasolevate teenuste ja tulevaste mahtude kaardistamisega, mille järel koostatakse tulevase haigla funktsionaalne arengukava ning seejärel püütakse kõrvutada patsiendivoogusid potentsiaalsete asukohtadega ja alles seejärel valitakse asukohaks optimaalne ning 30-40 aastaseid pealinnaregiooni arenguid silmas pidav asukoht.

Mitte Tallinnas! Tallinnas piisas tulevase superhaigla asukoha valikuks omaaegse linnapea sõnast ja asjaolust, et linna omandis leidus kaks kinnistut Lasnamäe paeklindil, mida linnadokumentides kirjeldati kui tühermaad.

Nüüdse teadmise kohaselt on tegemist mitmekesise loopealsega, mille täisehitamine röövib linlastelt kõrge potentsiaaliga rekreatsiooniala. Kvaliteetne ja kodulähedane rekreatsioon on aga tõendatult raviteenuse vajadust vähendav eeldus.

Tallinna superhaigla projekti meeskond on teinud poliitilisest asukohamääramisest hoolimata põhjaliku töö, välja on töötatud Tallinna Haigla funktsionaalse arengukava I ja II etapi dokumentatsioon, mis on ka kinnitatud seaduses ettenähtud korras terviseministri allkirjaga.

Megarajatis. Kolm korrust uuristatuna ja lõhatuna paeklindi sisse, valdavalt kuuekorruselised maapealsed ravitöö ja kontoripinna hooneplokid, helikopterimaandumine katusel, ülikõrge radoonitõkestamise ja pinnasevee tõrjumise erimeetmed, arvukalt parkimiskohti. Brutopind 144 645m², programmeeritud pind 75 113m² (ca 4000 ravi-, büroo- ja tehnilist ruumi), hoone pikkus 280m, hoone laius 81m, hoone kõrgus 38m, personali parkla 750, külastajate parkla 770, EMO külastajate parkla 46 parkimiskohta.

Ligipääsetavus. Mõistmaks, kui suurt täiendavat intensiivsust peab hakkama kandma olemasolev infrastruktuur tänavavõrgu ja bussitranspordi näol, on vajalik vaadelda planeeritava ravitöö mahte. Teeninduspiirkond 0,4 miljonit elanikku, töötajaid 4000, ambulatoorsete visiitide arv aastas minimaalselt 613 000, päevaravi juhtude arv 22 000, statsionaarse juhtude arv 40 000.

Lahenduseks tramm? Linnavalitsus planeerib superhaiglani trammiliini Kadriorust. Näib hea mõttena, kui eeldada, et patsientuur pärineb vaid Koplist, Kadriorust või Soome laevadelt Vanasadamas. Ravitöö mahuandmete prognoos näitab siiski, et haigla on plaanitud teenindama pealinnaregiooni kõige laiemas mõttes, teeninduspiirkonnaks 0,4 miljonit elanikku.

Planeeritav trammiliini jupp Kadriorust uue haiglani teenindaks täiendavalt ka igapäevaselt mõnda tuhandet trassi ääres elavat inimest, kuid arvestades investeeringu kogumaksumust ja praeguste Tallinna haiglate kontaktvööndites elavate potentsiaalsete patsientide arvu, siis on liikumisvõimaluste defitsiit äraütlemata selge. Tüüpiline Tallinna linnaplaneerimine - trammiliin rajatakse sinna, kus on tühjus ja see autosid ei takista.

Finantseerimine. Ajas on Tallinna linnavalitsejate plaan muutunud. Kui veel Edgar Savisaare linnapeaks oleku ajal kehtis põhimõte, et linnriik Tallinn üksinda (finantseerimine linna eelarvest, sh seniste haiglakinnistute müügist laekuvad tulud), siis Taavi Aasa valitsemisel püüti ajada riigiga koos mõistliku kaasfinantseerimise poliitikat (vaid toonasel abilinnapeal Tõnis Mölderil viskas vimka sisse, kui asus riigile müüma lastehaiglat 150 miljoni euroga).

Mihhail Kõlvartile mängis koroonakriis kätte võimaluse valjul toonil juttu Euroopa taasterahastu kaasamise võimalusest puhuda, mis nüüdseks siiski lõpliku eitava vastuse näib olevat saanud.

Euroopa raha äralangemine loob taas uue olukorra ning võimaldab osalistel, linn, riik ja teised huvirühmad, Tallinna superhaigla asukoha, aga ka ravimahtude teema veelkord läbi analüüsida, jätkuvalt on selgelt vastamata regionaalhaigla analüüsile Tallinna superhaigla ravimahtude ülepaisutatuse osas ning järjest valjenevale keskkonnateadlike elanike arvamusele, et Lasnamäe loopealne peab jääma ka tulevikus mitmekülgse fauna ja flooraga looduslikuks rekreatsioonialaks.

Kuuldes edaspidi sõnapaari, Tallinna superhaigla, ei tohi esimene mõte olla "Utoopia!", vaid kindlustunne kaasaegsest ja kvaliteetsest ravimeditsiiniteenusest pealinnas ehk: "Asjatundlik ja nüüdisaegne diagnostika ning ravi patsiendisõbralikus haiglas!".