Kõlvart suurhaiglast: oleme valmis rohkem panustama, kuid projekt on küsimärgi all
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ütles ERR-ile antud intervjuus, et linn on valmis Tallinna haigla omaosalust suurendama, kuid lisas, et selle mõjusid linna teistele projektidele tuleb veel analüüsida. Kõlvart usub, et veel korra tuleks mõelda, kas ja kuidas saab ühendada Estonia teatri ja Tallinna linnahalli projekte.
Kuna kogu meie taastefondi taotlus ootab Tallinna haigla finantsplaani taga ja sellega on kiirem, siis alustamegi haiglast. Kas Tallinna linn plaanib suurendada seni haigla rajamiseks kavandatud omaosalust ehk tõsta selle kuni 170 miljoni euroni? Seni on Tallinna linn rääkinud sajast miljonist eurost.
Alustame numbritest. Tegelikult Tallinna haigla eelarve on 520 miljonit. Ja praegu me peame lähtuma sellest, et juhul, kui riik ei tule appi ja Euroopa toetus ongi 280 miljonit, siis linna panus peab olema 240 miljonit.
Samas on jätkuvalt kaks küsimärki. Kas Euroopa Komisjon aktsepteerib riigi poolt välja pakutud summat 280 miljonit või tekib veel üks kord vaidlus sel teemal. Ja teine küsimärk on, kas tõepoolest riik ei ole valmis ja ei soovi panustada.
Klatime need 520 ja 450 miljonit kõigepealt ära. Tanel Kiik märkis, et kuna meditsiiniseadmete ostmine lükkub tulevikku, siis arvestab riik Euroopa Komisjonile taotlust esitades ikkagi väiksema summaga.
Tegelikult on nii, et 450 miljonit on Tallinna haigla karp, pluss sisustus veel umbes 70 miljonit. Teoreetiliselt, kui Euroopa Komisjon seda aktsepteerib, et see ongi esimene etapp ehk 450 miljonit, siis me saame arvestada sellega, et see ehitusprotsess on pikem.
Meie taotluses komisjonile on arvestatud just selle karbiga ehk siis 280 miljonit peaks tulema Euroopa Liidult, ülejäänud meilt endilt. Riik on öelnud rahandusministri suu läbi ja tegelikult seda tahet ka eelarvestrateegias väljendanud, et sealt lisaraha ei tule. Ega vist rohkem võimalusi ju ei olegi, kui linnal need 170 miljonit panustada. On see nii?
Alustame sellest, et linn peab ikkagi arvestama 240 miljoniga. Me ei saa ju lihtsalt karpi valmis ehitada ja oodata veel kümme aastat, millal tuleb raha selleks, et haiglat ka sisustada.
Jah, seal võib tekkida lisa-aasta, võib-olla isegi kaks lisa-aastat, mis annab võimaluse seda raha korjata, aga suuremas plaanis on see summa ikkagi 240 miljonit. Seda me peame algusest peale sisse kodeerima, kui me lõplikult otsustame. Ja lõplikult ei ole kindel ka see, et Euroopa Komisjon annab meile need 280 miljonit, mida riik taotleb. Kahjuks järjekordselt tuleb tunnistada, et see projekt on suure küsimärgi all.
Kui küsimus on selles, kas linn on valmis täiendavalt panustama 170 või 240 miljonit, siis linna jaoks Tallinna haigla projekt on selge prioriteet. Aga nüüd me peame tegema väga sügava analüüsi, kuidas me suudame seda koormust kanda. Ja meil on ka selleks analüüsiks natuke aega, sest nagu ma ütlesin, ei ole ka Euroopa Komisjoni lõplikku vastust.
Seda, et analüüsiks on aega, ma päriselt ei mõista. Me peame ju sinna taasterahastu taotlusesse selle omaosaluse allika kirja panema. Ja see taotlus on vaja esitada lähiajal. Taotluse esitamise ajaks on ju Tallinna linna vastust vaja, et kas te olete valmis panustama?
Jah, põhimõtteliselt seda vastust me oleme valmis andma. Aga nagu ma ütlesin, et sügisel tuleb lõplik otsus Euroopa Komisjoni poolt ja siis võib tekkida olukord, et meil on hoopis uued tingimused.
Aga mis on siis see esialgne vastus linna poolt?
Et jah, me hakkame nüüd neid vahendeid akumuleerima, et vähemalt 170 miljonit.
Nüüd ma küsin seda, mida te veel analüüsima hakkate, ehk mida see linna jaoks tähendab? Kas mingid projektid tuleb senisest investeeringute kavast välja noppida või tuleb plaanitust rohkem laenukoormust suurendada?
Ka linnal on eelarvestrateegia. Kui selles strateegias numbrid muutuvad üha suure objekti puhul, siis see tõepoolest tähendabki seda, et terve strateegia tuleb üle vaadata.
Nagu te ütlesite, me peame vaatama laenukoormuse piirmäära, mida me saame endale lubada. Me peame vaatama, missuguseid investeeringuid saab või tuleb edasi lükata. Me peame vaatama, kas me mõnest investeeringust peame loobuma. See ongi see analüüs.
Inimesed ju loevad pealkirju. Kas ma võin intervjuu pealkirjaks panna, et "Tallinna haigla on suure küsimärgi all" või pigem, et "Kõlvart: me leiame need 170 miljonit"?
Ma ei tahaks valetada ja lihtsalt loosungiga vastata, et igal juhul teeme ära. Mina tegelikult arvangi, et vaatamata sellele, et linn on valmis, jätkuvalt projekt on küsimärgi all.
Võtame nüüd teise suure objekti. Riigi eelarvestrateegias on Tallinna linnahalli jaoks 20 miljonit eurot järgmiseks aastaks ning veel 20 miljonit ülejärgmiseks aastaks. Kas see projekt saab nõnda kiiresti töösse minna?
Meil on juba eeltöö mingis mahus tehtud ja meie põhiline plaan on alustada projekteerimisega. Siin on muidugi terve rida tehnilisi nüansse. Kas me jõuame juba järgmisel aastal 20 miljonit realiseerida, seda praegu väga täpselt ei saa vastata. Aga põhimõtteliselt jah, me oleme valmis seda raha, mis on riigieelarves ette nähtud, ära kasutama selle projekti elluviimiseks.
Kui ma loen Euroopa Komisjonilt saadud riigiabi luba, siis linnahalli projekt maksab kokku ligi 140 miljonit eurot. Kas sada miljonit võiks tulla linnaeelarvest või kuskilt mujalt?
Kui Tallinna haigla puhul ei tekiks sellist olukorda, et linn peab täiendavalt akumuleerima veel vahendeid, siis meil ei oleks mingit küsimust, et linn on suuteline sellist koormust enda peale võtma ilma selleta, et otsida partnereid.
Nüüd on uus olukord ja igal juhul, kui me otsustame, et suudame mõlemad projektid realiseerida, kasutades linnaeelarve vahendeid, isegi siis on mõistlik leida partnereid selleks, et linna kulusid optimeerida. Sellepärast paralleelselt projekteerimisega me soovime ka teha turu-uuringut ja vaadata, kas me leiame ikkagi partneri ka erasektoris.
EAS on hinnanud, et 2017. aastal osales meie konverentsidel 58 000 välismaalast. Komisjoni vastuskirjast loen ma välja ootuse, et Tallinna linnahalli konverentsikeskust võiks aastas külastada 133 000 inimest ja rahvusvahelise tähtsusega sündmustel võiks osaleda 47 000 külastajat. Konverentsiturism on ikkagi päris mitmeks aastaks madalseisus. Kas eraraha kaasamine praegu on realistlik?
Seda me täpselt ei tea, aga igal juhul antud projekti puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Kui keegi otsustab investeerida ja projektis osaleda, kindlasti ei saa ta lähtuda sellest, et linnahall ja konverentsikeskus on paari aasta pärast valmis. Meie räägime ikkagi kuuest aastast.
Siis see olukord on hoopis teine ja eelkõige konverentsikeskuse, aga ka kontserdisaali eesmärk ongi neid turiste tuua rohkem. Oli tehtud ka sotsiaalmajanduslik analüüs, olid kaasatud ka turismisektori esindajad, see on meede, mis peab turistide arvu kasvatama.
Suurem maht sellest projektist peaks olema mitte konverentsikeskus, vaid multifunktsionaalne kultuurikeskus, hästi lihtsustatult suur kontserdisaal. Kas meil ikka on Tallinnasse vaja veel neid suuri ruume kontsertide jaoks?
Suur multifunktsionaalne saal on mõeldud ka konverentside teenindamiseks. Loomulikult selliseid suuri rahvusvahelisi konverentse, kus osaleb mitu tuhat osalejat, ei juhtu tihti, aga ikkagi kolm-neli korda aastas. Ehk eesmärk ongi kasutada seda saali ka konverentside läbiviimiseks, aga loomulikult mitte ainult.
Ja väga palju sõltub ka turundusest. Me pidime tegema ka äriplaani, pidime tegema analüüsi. Meie näeme ja ka eksperdid näevad võimalust, et selline saal toobki rohkem sündmusi - rahvusvahelisi sündmusi, rohkem kontserte, kõrgtasemel kontserte -, mis omakorda toob ka rohkem turiste.
See ei ole mõeldud ainult selleks, et olemasoleva turu ressurssi jagada. See projekt on mõeldud selleks, et turu ressurssi suurendada.
Kas Estonia juurdeehitus võiks tulla Tammsaare parki? Kindlasti linnapea seisukoht on ka oluline.
Jah, loomulikult see sõltub ka linna seisukohast. Ma arvan, et esimene asi, mida oleks vaja vältida, et meil siin praegu ei tekiks sel teemal mingi vastandumine, et Estonia teater Tallinna vastu või erinevad huvirühmad omavahel. See ei ole see koht, ei ole see sümbol, mille kohta peaks tekkima pinge. Seega me loomulikult oleme valmis koostööks teatriga, et kõiki võimalusi läbi arutada.
Aga jah, esialgne linna spetsialistide hinnang näitab, et siin tekib väga palju probleeme. Ja küsimus on selles, kas me suudame neid probleeme lahendada. Seda lõplikku seisukohta või analüüsi praegu muidugi ei ole.
Kui juba linnapea ütleb, et on väga palju probleeme, siis ei saa küsimata jätta, milles mure? Mis seal siis hullu on, kui parki natukene hoonet juurde ehitatakse ja seal lauldakse ja tantsitakse?
Esiteks, see päris nii lihtne ei ole. Veel üks kord, see praegu ei ole mingi seisukoht, see on esialgne analüüs. Alustame sellest, et Tammsaare park on riigi looduskaitse all.
Teiseks, see terve ala - Estonia teater ja park - on UNESCO vanalinna muinsuskaitseala. Ja UNESCO tingimused näevad ette, et ei tohi midagi muuta. See on ainult üks aspekt. Aga kui me hakkame juba detailselt neid tingimusi läbi vaatama, siis tekivad küsimused seoses kommunikatsiooniga, tekivad küsimused, kuidas transpordi ligipääsu korraldada ja nii edasi ja nii edasi.
Aga neile küsimustele vaadates, kas te selle mõtte olete maha matnud, et kutsudes Estonia hoopis linnahalli? Äkki ei olegi linnahalli jaoks erapartnerit vaja, vaid tuleb Estonia oma kulka rahaga appi ja saab kaks head asja korraga.
Jah, sellega ma olen nõus. Ma arvan, et me kindlasti peaksime selle ringi veel üks kord tegema. Paneme veel kord laua peale kõik need vajadused ning plaanid ja vaatame, kas on võimalik seda sünergiat luua.
Eelmine kord, kui me seda analüüsisime, siis eksperdid tulid järeldusele, et kahjuks pole puhtfüüsiliselt võimalik ehitada sellist keskust, kus oleks nii ooperimaja kui ka kontserdisaal kui ka konverentsikeskus linnahalli asemel.
Aga see ei tähenda, et ei ole teisi alternatiive. Ja võib-olla tuleb korra kastist välja tulla ja mõelda veel üks kord, kuidas tõepoolest oleks võimalik nende projektide vahel nii sisuliselt kui ka ruumiliselt luua sünergiat. Ma arvan, et sellest oleksid kõik huvitatud.
Toimetaja: Merili Nael