Mida arvata, kui Eesti suursaadik Helsingis ütleb Soome poliitika kohta "vale, ebaõiglane ja traagiline"?

See on suursaadikult muidugi väga erakordne ütlemine, mis näitab, et meie suhetes on praegu raske hetk.

Eesti kannatus sai otsa möödunud nädalal, kui Soome viimased otsused reisipiirangute kohta muutusid juba nii ebaõiglaseks ja nüüd ka nii spetsiifiliselt Eesti vastu suunatuks, kui Soomes töötavatele eestlastele lubati lennu-, aga mitte veel laevaliiklust.

Sõbrad ei ütle ju avalikult teineteise kohta, et sinu tegevus on vale, ebaõiglane ja traagiline.

Võibolla just sõbrad peavad seda siis ütlema, kui tõesti nii on. Sõprus suudab ka sellised ütlemised üle elada.

Ega meil muud varianti olegi, kui Eesti ja Soome vahel lähedasi suhteid säilitada. Need on mõlemale poolele asendamatud. Olen ikkagi optimistlik, et kui saadakse piirangutest üle ja praegune kriisimeeleolu natuke ununeb, siis minnakse edasi.

Kas Eesti-Soome sild on remondis?

(Paus) Praegu on see ju kinni, vähemalt osaliselt.

Kas seda on vaja remontida… On vaja need praegused probleemid lahendada ja küll see meid siis jälle edasi kannab. Liiga pessimistlikuks mina ei lähe.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson nimetab seisu "arutult toksiliseks". Milline on teie diagnoos?

See on üks Eesti-Soome viimaste aastakümnete raskemaid hetki.

Aga… Eesti debatikultuur on erinev Soome omast ja nüüd oleme näinud, et kui eestlaste taluvuse piir sai ületatud, siis algas võidujooks, kes kõige teravamalt ja kõige halvemini Soome kohta ütleb. Ma ei ole kindel, kas see on kõige parem viis praegusele olukorrale läheneda.

Tuleb edasi lahendusi otsida. Mina ei taha astuda nende eestlaste ritta, kes veel halvemini ja veel teravamalt Soome kohta ütlevad.

Seis on lihtne: põhjanaaber peatas koroonakriisi tõttu osa Eestist pärit pendelrände ja nüüd keerab Eesti vinti peale, et Soome avaks end taas töörändajatele. Kui kaugele on mõistlik sellise survega minna?

See oli hea, et Eestist tuli selge poliitiline signaal – Eesti on tõesti väga pahane ja väga pettunud. Et peaminister selle teema tõstatas ja suursaadiku välja kutsus, see oli väga erakordne samm, aga praeguses olukorras vajalik.

Kuid see töö peab edasi minema, et leida võimalused, kuidas tööränne uuesti käima saada. Siin tuleb mängu EL-i kontekst, sest EL-is on eesmärk juba juuni lõpuks saada kasutusse koroona digipass, millega riigid saaksid lubada jälle reisimist. Soomel on eesmärk ühineda sellega, nad valmistavad ette enda seadusandlust…

Mulle tundub, et üks asi, mis pani Eestit nördima, on see, et Soome on järjekindlalt ja kategooriliselt keeldunud isegi arutamast mingeid erilahendusi Eesti jaoks. Me kipume arvama, et meil on Soomega erisuhe, aga Soome poolelt seda tihti nii ei nähta. Soome näeb olukorda nii: neil on oma koroonast väljumise strateegia, kuidas samm-sammult tehakse avanemist, mitte kõik korraga. Eesti on liikunud siin palju kiiremini. Soomes räägitakse, kuidas tahetakse viiruse levik miinimumi viia, Eestis sellist eesmärki ei ole.

Nii me räägime palju üksteisest mööda ja ootame, et Soome osutaks Eesti suhtes paindlikkust. See ongi arusaadav ootus, arvestades, kui erakordselt tihedad on Eesti ja Soome suhted – kümned tuhanded inimesed liiguvad pidevalt riikide vahel, elavad ja töötavad mõlemal poolel. Selle põhjal võiks eeldada, et erilahendusi otsitakse, aga Soome ei ole olukorda nii näinud.

Nad rõhutavad pidevalt, kui Soome tuttavatega räägin, et see ei ole midagi Eesti vastu suunatut.

Et Soome suhtub kõikidesse riikidesse võrdselt?

See on nende sõnum, jah.

Eesti eelmine suursaadik Helsingis Harri Tiido kirjutas äsja Eesti Päevalehes, et Eesti ei ole soomlastele olnud kunagi sama tähtis kui Soome eestlastele ja et eestlaste ootused Soomele on olnud suuremad, kui reaalsus seda võimaldaks. Saame me siit leida selgituse, miks asjad pendelrändajatega on nii nagu need on?

Jah, just täpselt nii.

Juba möödunud aastal tekkis seis, kus Eesti ootas Soomelt erikohtlemist ja soomlased ei saanud üldse aru, miks Eesti peaks mingit erikohtlemist saama. Pigem on Soomele see eriliselt tähtis naaber alati olnud Rootsi, kellega neil on samuti keerulisi suhteid. On olnud ajaloolisi momente, mis on riikidevahelist usaldust nõrgestanud…

Näiteks siis, kui Rootsi teatas soovist liituda Euroopa Liiduga, millest Soome luges piltlikult öeldes ajalehest?

Just. See on hetk, mida soomlased tänini aegajalt meelde tuletavad. [Soome mõjukas diplomaat] Max Jakobson ütles, et see oli soomlastele nagu noahoop selga. Pärast oli soomlastel mure, kas Rootsi võiks ka NATO suunal samamoodi [üksinda] tegutseda, kuid rootslased on lubanud, et seda nad ei tee.

Aga jah, seal on ka väikese ja suurema venna suhe, natuke sarnaselt nagu Eesti ja Soome vahel. Ka Rootsi poolelt ei nähta Soomet sama olulisena kui Soome näeb Rootsit.

Mis on teie arvates mõistlik, kas see, kui Eesti ametnikud ja poliitikud püüaksid Soome kolleege lahenduse poole tõugata läbi omavahelise suhtlemise või läbi avaliku meedialahingu?

Üldjuhul läbi omavahelise suhtlemise. Jah.

Et peaminister [Kaja Kallas] avalikult selle teema tõstatas, oli praeguses erilises olukorras põhjendatud, aga seda ei oleks vaja igapäevaselt jätkata, et üha uuesti ja uuesti avalikult nooli edasi pilduda.

Siin on valitsusele üks lõks, sest kui asju aetakse vaid telefonitsi või kabinettides, siis heidab opositsioon ette, miks Eesti valitsus Eesti inimeste heaks midagi ei tee, probleemi ei lahenda ja ajakirjandus hakkab kiirelt sama küsima.

Aga ka seda saab avalikkusele selgitada, mida telgitagustes tehakse – töötatakse lahenduse leidmise nimel.

Te ju teate, kuidas sisepoliitika võib mõjutada välispoliitikat, seda on eelmiste valitsuste juures nähtud, alates ÜRO rändepakti kirglikust arutelust kuni leiguseni kutsuda Eestisse repressioonide ohtu sattunud Valgevene IT-inimesi.

Jah, ilmselt on see praeguse aja suund, et sisepoliitika on hakanud rohkem mõjutama välispoliitikat, muuhulgas Eestis. Seda survet tunneb ka praegune valitsus.

Eesti ja Soome suhetes oli ka eelmise valitsuse ajal hoopis teistlaadne, aga väga terav kogemus, kuidas Eesti sisepoliitika muutus probleemiks riikidevahelistele suhetele.

Kuivõrd võib Soome nüüdseid hoiakuid mõjutada Eesti üle-eelmise siseministri solvang, et "ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige"?

Ma ei arva, et see on mõjutanud viimase aja otsuseid reisipiirangute kohta. Usun, et soomlased on täiesti siirad, kui nad ütlevad: meil on oma strateegia, oma lähenemine, see kehtib samamoodi kõikide riikide kohta, ärge oodake meilt mingit erikohtlemist…

See ei ole mõjutatud Eesti sisepoliitikast või vanadest solvangutest.

Kas soomlased mõtlevad, isegi kui nad seda ei ütle, et ärge unustage, meil on tulemas kohalikud valimised ja valitsus ei soovi põlissoomlastele mingeid trumpe anda?

See on huvitav argument, mida Eestis on esitatud, justkui võiks suurem paindlikkus Eesti [pendelrändajate] suhtes kasvatada põlissoomlaste toetust. Ma ei näe kinnitust sellele argumendile, kui vaadata Soome debatti kohalike valimiste eel.

Soomes, nagu ka Eestis on neid, kellele välistööjõud ei meeldi.

Jah, neid on, aga kui vaatame, kuidas Soomes on viimastel kuudel räägitud koroonapiirangutest, siis sealses ühiskonnas kuuleb järjest rohkem kriitikat liiga rangete piirangute suhtes. Eriti ettevõtjate, aga ka kultuuriinimeste poolt, kes on väga kannatanud ja kannatavad ikka veel, sest Soomes on pandud kultuuriüritustele erakordselt ranged piirangud.

Kindlasti võinuks mõned poliitilised jõud sellest võita, kui Soome otsustanuks [pendelrändajate osas] teisiti. Aga see ei ole nii, et vastanduvad põlissoomlased ja valitsus, siin on palju rohkem erinevaid hääli ja mitmest suunast ka kriitikat valitsuse pihta.

Varem või hiljem taastub inimeste liiklus üle Soome lahe. Kas pole aga oht, et selleks ajaks on Eesti ja Soome suhted saanud sügavad armid, kõigi nende ütlemiste peale?

Kui oli viimane kriis, kus Eesti valitsuse liige [siseminister Mart Helme] solvas Soome peaministrit, siis see tundus ka väga dramaatiline ja arutati, kas see jätab sügavama jälje. Aga mõlemal pool taheti juhtunust võimalikult kiiresti üle saada. Arvan, et nii on ka praeguse kriisiga.

Soome ja Eesti vahel on lihtsalt nii palju sidemeid, nii paljudel tasanditel, et meie – nii eestlased kui ka soomlased – suudame aru saada, et kui üks minister midagi ütleb või isegi kui valitsus seisukoha võtab, ei peegelda see kogu ühiskonna vaadet.

Me tunneme palju inimesi mõlemal pool Soome lahte, teame, et meil on erinevaid arvamusi, kuid tahame suhteid jätkata, meie majandused on nii seotud… Koostöö on isegi lahja sõna seda kõike kirjeldama. Me teeme asju koos, olgu see muusika, kultuuri või hariduse vallas.

On palju mõtlemist, kuidas Eesti ja Soome saaksid tulevikus paremini müüa ennast koos globaalselt, reklaamida ennast koos globaalselt. Meil on tugevad digiühiskonnad, tugevad haridussektorid… Muidugi on riikide vahel erinevused, aga meil on ühishuvi ennast koos esile tõsta ja muutuda muu maailma silmis atraktiivsemaks.

Kui praegust "arutult toksilist" olukorda vaadata, siis ajuti unustatakse ära, et ka homne ja ülehomne on olemas ning Eesti ja Soome on tulevikuski teineteisele olulised.

Meeleolu on nii terav ja tunne, et olukord on väga toksiline – see on ükspoolselt Eesti poolel.

Soomes ei ole laialdast avalikku arutelu, et nüüd oleks juhtunud midagi hirmsat. See on ka muidugi osa probleemist, et soomlased ei saa aru ja ei ole nõus aru saama, kui paljusid eestlasi nende otsus puudutab, millised on tagajärjed tuhandetele Soomes töötavatele eestlastele. Aga soomlased ei näe seda nii traagiliselt.

Ehk peaks siis Eesti valitsus teatama, et peatab inimeste tervise huvides üldse laevaliikluse üle Soome lahe, mis halvendaks oluliseks kaupade liikumist Soomest ülejäänud Euroopasse ja vastupidi. Kas see võiks avada pendelrände Eestist?

(Paus)

Või oleks see liiga radikaalne?

Ma ei usu, et selliste sammudega oleks mõistlik probleemi lahendada.

Soome valitsus on lähtunud kõigi välisriikide võrdsest kohtlemisest, aga välistööjõu sisse lubamises on omakasupüüdlikult valikuline – meditsiinitöötajad saavad tööle, ka bussijuhid, aga esmaspäeva hommikul Soome ja reede õhul tagasi Eestisse pere juurde sõitvad ehitustöölised või koristajad ei saa. Millest selline egoism meile räägib?

Eks olemegi koroonaajal näinud, et kriisi oludes tegutsevad riigid väga egoistlikult, hoolitsevad enda ja oma kodanike turvalisuse eest, ei mõtle palju sellele, kuidas see mõjutab naaberriikide või teiste maade inimesi. See ei ole ainult Soomet puudutav tähelepanek. Nägime kogu Euroopas, kuidas koroonakriis tekitab riikide vahel pingeid, eriti muidugi kriisi alguses.

See oli ka oluline õppetund, et saime kogemuse, kuidas EL-i liikmesriigid käituvad siis, kui ootamatult tekib kriis, millega kaasneb väga tugev ohutunne, isegi paanikatunne, peataolek.

Euroopa Liidu mõtte kohaselt käituvad väga halvasti.

Just. Kui halvav see oli EL-ile… See on midagi, mida peame teadmiseks võtma, millega peame arvestama, kui mõtleme, kuidas oleme valmis tulevasteks kriisideks mistahes valdkonnas.

Järgmine kriis on kindlasti hoopis teistsugune, jälle toimub midagi täiesti üllatavat, võibolla jälle tekib hetk, kus riigid tõmbuvad endasse. See on riigi tegutsemise loogika ja ega me saa öelda, et ka Eesti oleks selles kriisis väga teistmoodi käitunud.

Mulle meenuvad politseinike ja kaitseliitlaste patrullid Eesti lõunapiiril, et jumala pärast ükski lätlane Eestisse ei satuks.

Jah, ega meil ole midagi väga palju kiita, et olime teistest paremad.

Pahatihti jäävad ühishuvid erinevuste varju – need on teie sõnad Põhjala-Balti koostööst. Kehtivad need ka Eesti-Soome suhete praeguse seisu kohta?

Iseloomustavad päris hästi.

Me ei tohiks praeguses olukorras, mida teie nimetasite toksiliseks, unustada, et see on praegune seis, millest on võimalik üle saada. Kui vaatame kaugemale tulevikku, siis Soome on meile alati väga tähtis naaber. Me ei pääse sellest üle ega ümber. Ja meie huvides on, et meil oleks Soomega võimalikult head suhted. Isegi kui see alati ei ole lihtne, kui nad mõnikord ajavad meid vihale, peame töötama selle nimel, et need suhted oleksid head.

See on eriti oluline meie piirkonna julgeolekule. Põhjala-Balti riigid näevad julgeolekuolukorda üha enam sarnaselt, mis kümmekond aastat tagasi ei olnud päris nii, oleme tulnud üksteisele palju lähemale. Ühine vaade, ühine ohutunnetus on midagi, mis seob meid pikaajaliselt kokku. Seda suuremat pilti ei saa unustada, kui tegeleme päevaprobleemidega, mis täna on teravad, aga täiesti lahendatavad.

Kas ja kuidas peaksime soomlasi mõistma selles praeguses olukorras?

Mõistma selles võtmes, et peame teadma: nemad lähenevad kriisile omamoodi, neil on oma strateegia ja kui soomlased on midagi otsustanud, reeglid paika pannud, siis nad järgivad neid reegleid ja otsuseid. See võib näida põikpäisena, nad ei ole väga paindlikud, ei ole kergelt valmis oma seisukohti ümber kujundama, isegi kui reaalsus nende ümber muutub, nad on aeglasemad kui eestlased… See on rahvuse eripära.

Nõnda lähedaste riikide puhul on oluline, et on inimesi, kes tunnevad teist ühiskonda nii hästi, et suudavad seda lahti seletada. See ei tähenda õigustamist. Mina ei taha õigustada Soome eelmise nädala otsuseid, millega ka minu jaoks ületati mingi piir, sest varem olin suhteliselt mõistev, eriti kui Eestis oli viiruse levik palju hullemas seisus kui Soomes. Siis oli mulle arusaadav, et nad tahtsid Eestist tulemist piirata.

Aga kui nad nüüd ütlesid, et lennukiga võib tulla, aga laevaga ei tohi – see oli see piir…

See ei ole enam kuidagi õigustatud. Ja kui vaadata, kui palju on Eestis koroonaolukord muutunud paremaks, kui palju on inimesi vaktsineeritud, aga ükski põhjendus ei ole soomlaste seisukohti muutnud, tundub see tõesti ebaõiglane.

Aga kõigi oma avalike nõudmiste, demaršide ja etteheidetega jookseb Eesti nagu peaga vastu seina, sest kivist vett ei tule.

Väga võimalik, et spetsiaalselt Eestit puudutavaid lahendusi ei tulegi. Loodetavasti juba varsti tuleb üle-euroopaline mudel (EL-i digitõend, toim), mis lahendab ka Eesti ja Soome vahelise probleemi.

Ja Soome saab öelda, et nemad on kogu aeg lähenenud kõikidele riikidele ühtemoodi.

Teeme kannapöörde. Eesti presidendi kantselei andis seoses Kosovo presidendi Vjosa Osmani-Sadriu visiidiga teada, et "Eesti on tugev Euroopa Liidu laienemise toetaja, pakkudes praegustele ja tulevastele kandidaatriikidele oma liitumiskogemust ning motiveerides neid reforme läbi viima". Peate te nähtavas tulevikus EL-i laienemist võimalikuks?

EL on Lääne-Balkani riikidele selle lubaduse ju andnud ja seda ei ole kunagi tagasi võetud. Et need riigid võetakse EL-i, kui nad on liikmekssaamise kriteeriumid täitnud.

Kas meie oma eluajal näeme seda?

Ei taha ennustama hakata, aga muidugi me näeme, et need riigid ei ole eriti edukalt suutnud selles suunas liikuda. EL-i poolel on suur probleem, et EL-ist on viimastel aastatel tulnud väga vastuolulisi sõnumeid laienemise suhtes. Ametlikult kehtib justkui otsus, et EL on valmis laienema, aga tegelikult on teada, et olulised liikmesriigid ei soovi seda. Sellesuunalisi seisukohti on võtnud näiteks Prantsusmaa, on teisigi.

Meile oluline tähelepanek ütleb, et EL-is on nö vanu liikmesriike, kellele oli liiga palju juba see laienemisring, millega meie liitusime. Nad ei ole tänaseni sellest võibolla päriselt üle saanud ega ole leppinud, et meil ongi nüüd nii suur EL, nad ei tunne ennast siin mugavalt.

Ja kui lisada, mis on toimunud viimastel aastatel Ungaris, siis seegi on mõjutanud liikmesriikide suhtumist edasisse laienemisse. Vähemal määral ka Poola, aga ei taha panna neid kahte riiki ühte punti, sest neis on erinev olukord.

Liikmesriikide valmisolek laienemisega tõsiselt edasi liikuda on kaheldav. Loomulikult on kandidaatriigid sellest teadlikud ja kahtlemata mõjutab see nende motivatsiooni EL-i nõutud reformidega edasi minna.

Norstat uuris maikuus Eesti elanike hoiakuid arengukoostöö kohta ja sai teada, et märkimisväärselt on tõusnud poolehoid arenguabi rahastuse suurendamisele. See on ju sümpaatne?

See on väga euroopalik seisukoht.

Seoses arenguabiga võiks rääkida näiteks Aafrikast ja vaktsiinidefitsiidist, mis on oluline teema, aga jääme siiski Euroopasse. Ühes välispoliitika uuringus ütlesite, et nii Eesti kui kogu EL-i suhete tihendamine idapartnerlusriikidega on Eesti strateegiline huvi. Vabandust, aga milleks meile Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Moldova, Gruusia ja Ukraina?

Väga lühike vastus, et miks see on meile oluline – meie enda julgeoleku pärast.

Praegu on Euroopas geopoliitiliste pingete tulipunktiks Ukraina, aga kõigis idapartnerluse riikides on pinged väga tajutavad. Nendes riikides surub Venemaa peale oma nägemust Euroopa julgeolekukorrast. Venemaale meeldib, kui suurriigid lepiksid omavahel kokku, kelle mõjusfääri väiksemad riigid kuuluvad.

Need kuus riiki kuuluksid Venemaa mõjusfääri?

Venemaa loomulikult näeb seda nii. See on väga põhimõtteline küsimus. Peame töötama selle nimel, et Venemaa nägemus ei muutuks uueks normaalsuseks või de facto reaalsuseks, mis kehtib. Meile ei ole vastuvõetav, kui suurriigid suruvad oma väiksematele naabritele vastu nende tahtmist oma nägemust, kelle mõjusfääri üks või teine riik kuulub. Nii pole võimalik Euroopas stabiilsust luua või julgeolekuolukorda parandada. Sellele tuleb vastu töötada, see puudutab Eestit ja seepärast peame toetama idapartnerluse riike, kes on kõik pidevalt – kes rohkem, kes vähem – Venemaa surve all.

Peame aitama neil sellele vastu töötada, sellega hakkama saada ja kaitsma põhimõtet, et neil on õigus teha oma valikud.

Ukrainas andis EL-i assotsiatsioonileppe sõlmimise küsimus tõuke sündmustele, mis viisid Krimmi annekteerimiseni ja sõja puhkemiseni Ida-Ukrainas.

See leping, jah, võib öelda, et andis tõuke. Aga need pinged olid olemas niikuinii ja ka ilma selle lepinguta oleks võinud juhtuda see, mis juhtus. Nii et ma kindlasti ei nõustu nendega, kes süüdistavad EL-i ja EL-i pakutud assotsiatsioonilepingut selles, et Donbassis süttis sõda.

Mina ka mitte, aga see on üks näide, kuidas EL-i idapartnerluspoliitikat ei saa lahus hoida Venemaa teemast.

Jah ja siin oldi EL-is mõnevõrra naiivsed – kes oli, kes ei olnud –, kui idapartnerluspoliitika käivitus 2009. aastal…

See oli Rootsi ja Poola initsiatiiv [pärast Vene-Gruusia sõda], mida vedasid nende välisministrid Carl Bildt ja Radoslaw Sikorski.

Ja ma ei kahtle, et Bildt ja Sikorski olid väga teadlikud, et Venemaal on liiga tugev mõju sellele regioonile ja EL peab pakkuma neile riikidele oma alternatiivi ja see võib lisada geopoliitilisi pingeid.

Siis rõhutati EL-i retoorikas majanduslikku integratsiooni, poliitiliste suhete tihendamist idapartnerluse riikidega. Julgeolekust räägiti äärmiselt vähe, muidugi soovis EL, et lahendamata konfliktid saaksid lahendatud ja püüdis sellele natuke omalt poolt kaasa aidata.

Aga idapartnerluse aruteludes oli nagu tabuteema, et üldse rääkida, kuidas see võib mõjutada piirkonna julgeolekut ja mida EL on siis valmis tegema, kui pinged kasvavad. Sellist valmisolekut ei olnud, sel teemal ei tahetud isegi rääkida. Ja osadele [liikmesriikidele] tuligi üllatusena, et assotsiatsioonilepe EL-i ja Ukraina vahel tekitas nii terava konflikti.

Samas arutati nii mõneski pealinnas, et kas ikka tasub neid idapartnereid nii tugevalt toetada, võib-olla see ärritab Venemaad, ei ole hea EL-Vene suhetele...

Seda ikka räägiti, jah, aga see argument püüti siis kõrvale jätta. EL püüdis panna ennast ja teisi uskuma, et tema tegevus idapartnerluse riikides ei ole kuidagi suunatud Venemaa huvide vastu. EL võis ju siiralt soovida seda nii näha, aga Venemaa nägi alati teisiti.

Seda oleks pidanud juba siis teadvustama, et nii see on, aga samas kardan, et kui see teema oleks alguses niimoodi tõstatatud, ei oleks idapartnerlust üldse sündinud. Isegi 2004. aastal, kui Ukrainas oli oranž revolutsioon, EL-is hakati idanaabritest väga aktiivselt rääkima ja päevakorrale kerkis küsimus, kas Ukrainast võiks ühel päeval saada EL-i liige, siis oli EL-is päris palju neid hääli, kes vähemalt kulisside taga vaikselt ütlesid, et me ikkagi ei saa Venemaad nii palju ärritada.

Võib-olla oleks praegu aus endale tunnistada, et Venemaa poole vaatava Armeenia, Türgile toetuva Aserbaidžaani ja diktatuuri järjest langeva Valgevene võiks idapartnerite seast nüüd maha tõmmata ja jätta lauale Gruusia, Moldova ja Ukraina?

Ma ei arva nii. Gruusia, Moldova ja Ukraina on selgelt nö omaette kategoorias, kuna nendel kolmel riigil on assotsiatsioonilepingud EL-iga ja nad on ise teinud selle valiku, et soovivad meiega võimalikult lähedasi suhteid. Loomulikult tuleb sinna ka rohkem panustada, kuna seal on palju paremad eeldused midagi saavutada.

Aga samas, Valgevene on ikkagi EL-i naaberriik, kuulub samasse piirkonda. Kui vaatame EL-Valgevene suhete lähiajalugu, siis on Valgevene huvi olnud tasakaalustada oma tugevat sõltuvust Venemaast sellega, et tal oleksid ka mingid suhted EL-iga. Praegu ei ole Lukašenkal võimalik seda poliitikat jätkata, see aeg on läbi, enam ei saa ta niimoodi balansseerida. Aga Valgevene on meie kõrval ka siis, kui ühel päeval Lukašenka enam võimul ei ole. Suhteid tuleb ikkagi säilitada, praegu opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga, idapartnerluse raamistik las olla ootamas paremaid aegu, loodetavasti.

Idapartnerlus annab nendele riikidele alternatiivi, võimaluse vähendada sõltuvust Venemaast ja teha oma valikuid. Mõned riigid on need valikud teinud, teised ei ole neid nii selgelt teinud. Aga pakkumine EL-i poolt võib ikkagi olla sama nendele kõigile kuuele riigile.

Kui praegu hakkaks EL või mõni liikmesriik tegelema Valgevenes kodanikuühiskonnaga, siis lõppeks see kodanikuühiskonnale väga kurvalt, tõenäoliselt ajutise või pideva kinnipidamise asutuses.

Praegu on selge, et EL-i või liikmesriikide suutlikkus mõjutada Valgevenes toimuvat on äärmiselt piiratud, peame seda endale tunnistama. Muidugi tahaksime toetada sealset kodanikuühiskonda ja mingil määral seda ikka tehakse, aga põhirõhk on nüüd nendel Valgevene aktivistidel, kes on sealt juba põgenenud ja on väljaspool Valgevene territooriumi. Neid on palju ja neid on järjest rohkem.

Kuidas teile tundub, mida on EL-is idapartnerite suhtes rohkem – lootust, ükskõiksust või väsimust ja lootusetust?

Väsimust on kindlasti palju. Ukraina väsimusest räägiti Brüsselis juba siis, kui idapartnerluse poliitika käivitus, sest pärast oranži revolutsiooni tekkisid väga suured ootused, mis väga kiiresti osutusid liiga kõrgeteks.

Idapartnerite viimase paarikümne aasta arenemises on raske leida positiivseid näiteid, kui vaatame demokraatia olukorda nendes kuues riigis. Ukraina, Moldova ja Gruusia on sellised pooldemokraatlikud, Freedom House nimetab neid hübriidseteks režiimideks, nad on osalised demokraatiad. Valimised toimuvad, võim vahetub, aga seal on ka väga palju probleeme, näiteks õigusriigiga.

Siis on Armeenia, mis ei jää väga palju maha nendest kolmest riigist.

Täiesti omaette kategooria on Valgevene ja Aserbaidžaan, mis on Euraasia kõige autoritaarsemate riikide hulgas.

See olukord ei ole muutunud, on umbes sama olnud kõik need aastad, vahepeal natukene kõigub ühes või teises suunas. Need riigid tammuvad paigal, hoolimata sellest, et on püütud mingeid reforme ette võtta ja neid on püütud Läänest toetada.

Julgeoleku olukord on veel kehvem kui demokraatia seis. Seal võib väga selgelt öelda, et praegu ollakse hapramas ja raskemas olukorras kui paarkümmend aastat tagasi. Ilmselt on see paratamatu, kui need riigid soovivad kinni pidada oma õigusest teha oma valikuid ja Venemaa ei ole valmis sellega leppima.

Me ei suuda seda vastuolu lähematel aastatel lahendada, peame harjuma sellega elama. EL-i poliitikas ongi viimastel aastatel olnud idapartnerluses ja ka laiemalt, uus moesõna kerksus, mis just viitab sellele, et riigid oleksid võimelised kriisidega toime tulema, ka pidevas konfliktiolukorras hakkama saama.

President Ilves ütles viis aastat tagasi, enne ametist lahkumist, intervjuus Kärt Anveltile, et oleme koos EL-iga oma püüdluste teelahkmel, et kas ja kuidas idapartneritega edasi minna. Kuhu me oleme sellelt teelahkmelt liikunud?

Mitte kuskile.

See on olnud kogu aeg võib-olla kõige suurem idapartnerluspoliitika probleem, et liikmesriigid ei ole suutnud kokku leppida, milline on idapartnerluspoliitika strateegiline eesmärk. Seda kokkulepet endiselt ei ole, võib-olla oleme täna sellest isegi veel kaugemal, kui 12 aastat tagasi.

Võiks ju öelda, et meie eesmärk on majanduslikult edukad ja poliitiliselt stabiilsed demokraatlikud riigid EL-i naabruses, kes võib-olla kunagi, mingis teoreetilises tulevikus, võiksid EL-iga liituda, aga see ei ole tänase, homse ega ülehomse küsimus.

Enam-vähem nii see ongi sõnastatud. Loomulikult on kõik nõus alla kirjutama soovile, et EL-i naaberriigid oleksid demokraatlikud, jõukad ja stabiilsed.

Ja Euroopasse vaatavad.

Jah… Kindlasti pole kellelgi ka selle vastu midagi, aga siis tuleb see võimalik EL-iga liitumise küsimus. Ja selle üle on Euroopa Liidu Nõukogus vaieldud lugematuid tunde juba aastast 2004, kui esimest korda hakati sellest konkreetselt rääkima seoses Ukrainaga.

Siis olnuks õige hetk, kohe pärast Ukraina oranži revolutsiooni, anda EL-i poolt signaal, et kui te täidate liikmeks saamise kriteeriumid, siis te saate liikmeks. Aga seda ei tehtud.

Me ei saa kunagi teada, kas see oleks muutnud Ukraina sisepoliitilisi arenguid, kas Ukraina oleks ennast siis rohkem kätte võtnud ja tõhusamalt oma reformidega tegelenud. Me ei tea seda, võib-olla ka ei oleks, kuid kindlasti oleks see andnud neile lisamotivatsiooni.

Kui nüüd on isegi Lääne-Balkani riikide puhul vastuolulisi signaale ja ei saa aru, kas EL on päriselt valmis neid vastu võtma või ei ole, siis mida rääkida idapartnerluse riikidest, mis on palju keerulisemad juhtumid ja ka palju kaugemal sellest, et nad oleksid valmis liituma.

Nende olukord on ju totaalselt teine, kui oli näiteks Balti riikidel, kellel oli võimalus, mida me tahtsime ja oskasime kasutada ning mis avas meile ukse EL-i, sest me nägime seda ust.

Siis, kui Balti riigid taotlesid EL-i liikmeks saamist, oli ka geopoliitiline kontekst hoopis teine. See oli ajalooliselt erakordselt soodne hetk Balti riikidele liikuda Lääne suunas ja sellest võimalusest haarati kinni. Aga nüüdsed idapartnerluse riigid olid tollal peataolekus ega teadnud õieti, millises suunas liikuda ja nad ei suutnud siis oma otsuseid teha. Hiljem, kui Venemaa on muutunud tugevamaks ja hakanud jälle oma geopoliitilist visiooni tugevamalt peale suruma, on see kõik olnud palju keerulisem.

Muidugi see Venemaa ambitsioon oli olemas 1990-ndatel, me teame seda, ja oleks võinud minna ka nii, et Eesti ja Läti saanuks samuti jäätunud konflikti, mis takistanuks meie liitumist EL-i ja NATO-ga. Venemaa käitumismuster on juba sellest ajast teada ja tuttav, aga Venemaa oli tollal nii nõrk ja nii sõltuv majanduslikult lääneriikidest, et ta pidi arvestama lääneriikide seisukohtadega.

Lisaks oli seal president Jeltsin, kes on Venemaa ajaloo kõige liberaalsem liider.

Kõik see on täna hoopis teisiti.

Kuidas säilitada idapartnerite motivatsiooni hoida ja tugevdada suhteid EL-iga, kui neil puudub liitumisperspektiiv?

Mulle tundub, et Venemaa oma tegevusega aitab kõige paremini seda motivatsiooni säilitada.

EL-i poolt on palju pragmaatilisi samme, mida saab teha, et neid riike EL-ile väga omaselt, tasapisi integreerida EL-iga, isegi kui neile liikmeks saamise perspektiivi praegu ei lubata. Nendega on sõlmitud väga ulatuslikud vabakaubanduslepped. Räägitakse, et pakkuda neile võimalus ühineda siseturu nelja vaba liikumisega. See oleks üks võimalus, kuidas nad saavad oma suhetes EL-iga edasi minna.

Kannatlikkust on samuti vaja, EL-i ja ka nende riikide endi kannatlikkust?

Seda on kindlasti vaja.