Keskfraktsiooni kuuluva riigikogu liikme Igor Kravtšenko kummaline viis jalakäija tähelepanu pälvida on tekitanud ühiskonnas võrdlemisi suure diskussiooni. Muuhulgas on arutatud, kas Volvolt müksu saanud protestija päästis uhke Volvo linnamaasturi avariiennetussüsteem või on Kravtšenko omandanud oskuse oma suure sõiduki gabariite filigraansuseni tunnetada ning suudab sarnaselt suurõppusel Siil konjakipudelil kopaga korgi maha kruvinud reservväelasele oma liikumisvahendiga udupeeneid manöövreid teha.

On kuidas on, kuid arusaadavalt on selline tegu kaasa toonud mitme arvamusliidri tugeva soovituse selline mees meie parlamendist ära koristada.

Loomulikult on pahameel mõistetav, sest meie kultuuriruumi selline arvete klaarimine ei sobi. Kuid ilmselt pole ma ainus, kellel on tekkinud küsimus, et kas poliitik on ainus, kes oma tegude eest vastutama peaks või kehtib selline põhimõte ka neile, kellele rahvas töö tegemiseks otseselt mandaati andnud pole.

Quod licet Iovi, non licet bovi

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Selle ütlusega õigustasid vanad roomlased väheste äravalitute privileege ja mis võrdsust ihkavas ühiskonnas on pidevalt sarkastilise märkusena kasutusel.

Sellest võib jääda mulje, et Igor Kravtšenko oleks justkui Jupiter, kelle tegusid me peame vaikides taluma. Pole ju hoolimata mitme mõjuka ajakirjaniku väljaütlemistest hoolimata näha, et riigikogu juhatus või keskfraktsioon oma liikme vastutuse küsimusega üleliia tegeleksid. Ehk suure tõenäosusega peab vääritult käitunud mees lõivu maksma alles valimistel, kus tema kohtumõistjaks pole enam ajakirjandus, vaid valija.

Ent ometigi ei kiirustaks ma poliitikuid Jupiteri rolliga kroonima.

Meie ühiskonnas on üks märksa enam privilegeeritud seisus, kellele antakse andeks nii tuksi läinud projektid, raisatud raha kui ka keskkonnale ja rahvatervisele tekitatud kahjud. Kusjuures nende üle ei mõista kohut ei valija ega poliitikud, sest viimased peavad oma käekäigu kindlustamiseks nendega hästi läbi saama. Tegemist on meie ametnikkonnaga, mille võim on viimase ligi 30 aasta jooksul muutunud sisuliselt vääramatuks.

Poliitik on rumal ja halb, aga ametnikul "juhtub"

Jaak Jõerüüt on kirjutanud, et talle "on jäänud mulje, et riiki juhivad ametnikud." Ka mulle tundub, et see on tõsi. Avaliku teenistuse koorekiht kubiseb inimestest, kelle "vastutusrikkal" (jah, siin on kogus sarkasmi) juhtimisel on ühiskond pidanud korduvalt maksma kõrget hinda.

Näiteid on kolmekümne aasta jooksul kogunenud palju, peatuda jõuan vaid pigem mõnel viimasel. Usun, et paljud on juba unustanud selle aasta veebruaris avalikkuseni jõudnud skandaalse avastuse, et keskkonnaministeerium lubas idanaabri naftafirmadel Pakri poolsaare looduskaitseala kõrval hiidkogustes mürgiseid naftasaadusi ümber pumbata. Ja seda loomulikult soodsalt ja reostusohu hinnaga.

Tegevuse lõpetas värskelt ametisse asunud keskkonnaminister Tõnis Mölder, kes valitava esindajana loomulikult sellist tegevust tolereerida ei saa. Küll aga on tegelikkuses vägagi suure rikkumise edukalt üle elanud valdkonna eest vastutav asekantsler, kes ka avalikkusele selgituste andmisel napisõnaliseks jäi.

Veidral kombel pole naftalõhn Pakri poolsaarelt veel hajudagi jõudnud, kuid ometi on avalikkus sellise ohtliku tegevuse lubamise unustanud. No juhtus, mis sa kõrgepalgalise ametnikuga ikka teed...

Samuti mäletame endise haridus- ja teadusministri Mailis Repsi kaasust, millest on meelde jäänud riigi palgal olev lapsehoidja, ametibuss ja koju taritud kohvimasin. Reps on tagasi parlamendiliikme staatuses ja nagu tema agressiivse sõidustiiliga silma paistnud fraktsioonikaaslasele, annab temagi käitumisele hinnangu valija.

Kellele valija aga hinnangut ei anna, on kõike seda võimaldanud ametnikud, sest iga taolise kaasuse puhul lasub süü kindlasti ka neil, kes ministri soove entusiastlikult tema silmadest lugesid.

Inimelude eest ei vastuta keegi

Viimase aasta on pea kogu maailm hinganud koroonaviiruse leviku rütmis. Loomulikult pole Eesti erand, sest globaalsete trendide eest ei ole meilgi pääsu. Ainus, mida me reaalselt mõjutada saame, on olukorraga toime tulemine.

Praegu näeme, et riigis vaktsineerimise eest vastutavad inimesed pole oma tööd tõsiselt võtnud. 19. novembril moodustatud vaktsineerimise juhtrühm on kevadeni kobanud pimeduses, lõpuks (ehk peale arusaama, et ise toime ei tulda) pandi kogu protsessi juhtima palgaline koordinaator Marek Seer. Kuigi selle sammuga tõdeti, et sisuliselt on senine tegevus olnud ebatõhus, ei ole siiani ükski ametnik tõtanud tegemata töö eest vastutust võtma.

Samal ajal on terviseameti juht Üllar Lanno raisanud tuhandeid eurosid endiste töötajate suunal alusetute kuriteoteadete kirjutamisele. Asekantsler Maris Jesse otsustas aga end "hea töö" eest premeerida ja lennata puhkama Moskvasse, eirates sedasi toimides nii enda valdkonna kui julgeolekuasutuste reisisoovitusi.

Samal ajal on just ametnike eestveetud vaktsineerimise planeerimise puudujääkide tulemusel koroonaohvrite otsene statistika tõusnud üle 1200 piiri, kaudseid ohvreid ehk plaanilise ravita jäänud inimesi ei oska keegi aga isegi mitte kokku lugeda. Lisaks tekitavad haavatud majandus ja pandeemia tõttu tekkinud lüngad õpilaste teadmistes meile veel aastaid peavalu.

Jupiter ees, härg taga

Usun, et Igor Kravtšenko vastutab oma valija ees ja suure tõenäosusega riigikokku enam ei pääse

Ent mida teha selle kõrge puuga, mis vastupidiselt ütlusele on juba kasvanud taevasse? Loomulikult me vajame seda puud ja me ei saa seda maha raiuda. Ent kas pole see juba mitte nii kõrge, et latva kärpima ei ulatu meist enam keegi?