"Riigikogu võttis 15. juunil vastu isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega asutatakse elektrooniline andmekogu ABIS. Vabariigi Presidendi põhiseadusest tulenev ametikohus on hinnata, kas riigikogus vastu võetud seadus on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas ning seadus kas välja kuulutada või saata tagasi parlamenti nende vastuolude kõrvaldamiseks," teatas Kaljulaid. "See – ja üksnes see – on alus, millest oma otsustes seadusi välja kuulutada või kuulutamata jätta olen lähtunud. Nii ka seekord."

Kaljulaid lisas, et samas on presidendina tema võimalus ja kohustus välja öelda arvamus selle kohta, millised on väärtused, millest Eesti ühiskonnana lähtub. "Mis on need põhimõtted, milledes lähtuvalt oma riiki kujundame? Millised on meie inimeste õigused ja vabadused ja millistel puhkudel kaalub ühiskondlik hüve üles iga üksiku inimese vabaduse piiramise?"

Nimetatud seaduse puhul on kõik need küsimused Kaljulaidi sõnul asjakohased.

"Me oleme ehitanud oma e-riiki mingitest nö laiematest kokkulepetest lähtuvalt. Me kõik teame, et kui riik on küsinud kord su elukohta, ei pea sa seda enam iga kord avaldust täites uuesti kirjutama. Või et minu andmeid tohivad riigi esindajad vaadata ainult põhjendatud konkreetsel juhul. Ja et digiallkiri – see ei erine juriidiliselt kuidagi paberile pandud allkirjast, rääkimata sellest, et tehnoloogiliselt on ta turvalisem. Need on küsimused, mis on ühiskonnas läbi arutatud. Nende arutelude pinnalt on sõlmitud riigi ja kodaniku vahelised kokkulepped, mida inimesed teavad ja millest lähtudes on nad oma andmeid riigile kasutada andnud.

Viimase kümnendi jooksul toimunud tehnoloogia ja andmetöötluse arenguga oleme jõudnud aga olukorda, kus senised, aastate eest tehtud kokkulepped ei pruugi enam pädeda. Meie digiriik areneb, riigi andmebaasid, -töötlus ja -arhitektuur muutub kvaliteetsemaks, mis omakorda loob uusi võimalusi andmete kasutamiseks. Kuid puudub laiem ühiskondlik kokkulepe, kuidas ja mida jätkuvalt igale inimesele kuuluvate andmetega riik 21. sajandi kolmandal kümnendil teha võib." 

Kaljulaid märkis, et sellise ühiskonnas läbi arutatud ja inimestele mõistetava ja arusaadava kokkuleppe puudumine lõhub usaldust riigi ja kodanike vahel.

"Ka teine oluline probleem selle seaduse puhul on viimastel aastatel ikka ja jälle kerkinud – küsimus kellegi õiguste piiramisest mingi laiema hüve nimel. Põhiseaduse riiveid esineb me ühiskonna toimimises pidevalt, ometi ei muuda iga riive seadust põhiseadusega vastuolus olevaks, sest saadav hüve kaalub üles riive tugevuse. Siiski ei tohiks seadusandja neisse olukordadesse, kus põhiseadusega tagatud õigused ja vabadused saavad ühel või teisel moel kahjustatud, suhtuda kergekäeliselt," lisas president.

"Just seda oleme viimastel aastatel korduvalt näinud. Me oleme näinud, kuidas inimeste põhiseaduses toodud õiguste ja vabadustega seonduvate otsuste tegemine delegeeritakse seadusandja ja poliitilise vastutuse tasandilt täitevvõimu kätte. See õigus seadusandjal kahtlemata on, kuid selle õiguse järjest hoogsam rakendamine viib meid eemale sellisest riigist, mida üheskoos seni oleme ehitanud."

Kaljulaiu sõnul kerkisid sarnased põhimõttelised küsimused inimeste põhiõiguste riivamise delegeerimisest valitsuse tasemelt ametite tasemele ka möödunud kevadel seoses hädaolukorra seaduse muudatustega. "Ehk teisisõnu – tegemist on küsimusega, kus vajame samuti põhjalikku arutelu ning vajadusel uusi kokkuleppeid selle kohta, kas inimeste põhiõiguste riivega seotud küsimused võivadki olla suures osas täitevvõimu määruste reguleerida või peavad selgemalt jääma seadusandja prerogatiiviks."

"Kõigist neist probleemidest olen enne tänast otsuse allkirjastamist rääkinud ka mitme parlamendierakonna juhiga, õigusekspertidega, vastutavate ministritega. Sise- ja justiitsminister on kinnitanud, et loomaks usaldust riigi ja kodanike vahel analüüsitakse neid küsimusi põhjalikult veel sel aastal. Selle tegevuse tulemusena nähakse, et riigi edasised tegevused andmete töötlemisel oleksid tänapäevased, igaühele arusaadavad, läbipaistvad ja isikuandmete töötlemise põhimõtted selged. Vabariigi Valitsuse liikmed on lubanud teha ka konkreetsed ettepanekud, kuidas need põhimõtted neist analüüsidest tõukuvalt me ühiskonnas tänapäevases kontekstis uuesti sõnaselgelt kokku leppida," teatas Kaljulaid.

"Teen ettepaneku /.../ teha ka parlamendierakondade vahel kokkulepe, millised on need printsiibid ja põhimõtted, millest edaspidi me üha võimekamat e-riigi seadusandlust kujundades lähtuda. Ning ühtlasi analüüsida – ja teha seda kõigi parlamendierakondadega ühiselt – selle riigikogu koosseisu ajal vastu võetud seaduste kooskõla nende põhimõtetega. Nii saame taasluua usaldust riigi ja kodanike vahel," teatas Kaljulaid.

President kordas, et 15. juunil riigikogus vastu võetud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus muudab seniseid andmetöötluse praktikaid ning seaduses esineb põhiseaduse riiveid. "Samas ei muuda iga riive seadust põhiseadusega vastuolus olevaks. Vabariigi Presidendil on võimalus jätta seadus välja kuulutamata üksnes juhul, kui see on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus. Antud seadus seda minu hinnangul ei ole."

Riigikogu võttis biomeetriliste andmete seaduse ehk ABIS-e vastu 15. juunil. Päev hiljem kohtus Kaljulaid EKRE esimehe Martin Helmega, sest Helmele valmistas ABIS muret. Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas on öelnud, et EKRE loodab, et president jätab seaduse välja kuulutamata.

EKRE kasutas eelnõu vastuvõtmise takistamiseks riigikogus venitamistaktikat.

Andmekogu ABIS loomise peamine eesmärk on koondada ühtsesse andmekogusse erinevate riiklike menetluste raames hõivatavad ja praegu erinevatesse andmekogudesse kantud biomeetrilised andmed, kasutada erinevates infosüsteemides ühtset tarkvara ning teha üks-ühele ja üks-mitmele biomeetriliste andmete automaatset võrdlust.

Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu ehk ABIS-e ühe eesmärgina esitles valitsus võimalust kiiremini kuritegusid lahendada.

ABIS-e poolt hääletas 56 riigikogu liiget ja vastu oli 38.

Eelnõule on ka poliitikaväliselt ette heidetud, et isikuandmete koondamine ühte andmebaasi teeb nendele ligipääsu liiga lihtsaks, samuti on küsitav biomeetriliste andmete kogumine ühel ja kasutamine hoopis teisel eesmärgil.

Enamus eestlasi on oma sõrmejäljed andnud passi taotlemisel, teadmata, et neid saab kasutada kriminaalmenetluses. Lisaks jätab seadus valitsusele õiguse lisada andmebaasi ka teisi biomeetrilisi andmeid ilma, et riigikogu selle üle arutaks.