Viimasel ajal tehtud jõulistest mõtteavaldustest jääb mulje, et Tallinna linnavalitsus on teinud detailplaneeringut kehtestades kui mitte midagi õigusvastast, siis vähemalt moraalitut, lubades Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali kõrvale jalgpallihalli.

Mõlemad maatükid – nii see, millel paikneb kommunismiohvrite memoriaal kui ka jalgpalliväljaku alune maa – kuuluvad riigile ning Riigi Kinnisvara AS (RKAS) tegeleb mõlema objektiga. Kultusfilmist "Hukkunud alpinisti hotell" meenub tsitaat "Mina tulin minule peale." Riik peaks nüüd iseendaga asjad läbi rääkima, linn on valmis igati kaasa aitama, et sobivaim lahendus leida.

Aga alustame algusest. Jalgpallihalli rajamiseks Maarjamäele riigile kuuluvale maatükile algatati detailplaneering aastal 2014 RKAS-i initsiatiivil. Kokkuleppe sinna jalgpallihall rajada tegi jalgpalliklubiga Levadia riik, mitte linn. Jalgpallistaadion on kirjade järgi Maarjamäel juba 1965. aastast.

Kommunismiohvrite memoriaali konkurss kuulutati välja 2016. aastal, kui jalgpallihalli ehitamiseks oli detailplaneering juba menetluses ja avatud jalgpallistaadion selles kohas tegutses. Aastal 2016 kuulutati memoriaali rajamiseks riigile kuuluva RKAS-i poolt koostöös justiitsministeeriumiga välja konkurss – seesama RKAS, kes oli paar aastat tagasi sõlminud kõrvalasuvale krundile hoonestusõiguse lepingu jalgpallihalli rajamiseks. Moodustatud komisjonile pidi olema teada, milline saab tulevikus olema piirkonna ilme, kui valmib ka jalgpallihall. Toona ei algatatud uusi läbirääkimisi ning üheski menetluses ei ole näha, et jalgpallihalli ehitajaga oleks peetud läbirääkimisi.

Justiitsminister pöördus riigihalduse ministri poole aasta tagasi, et jalgpallihallile alternatiivne asukoht leida ja Tallinn rääkis nendes aruteludes kaasa. Osalesin möödunud suvel ka ise jalgpallihallile võimaliku alternatiivse asukoha otsimisel ning leidsimegi Lasnamäel sobiliku linnale kuuluva krundi. Kummaline on seejuures asjaolu, et riik suurmaaomanikuna sobivat maatükki ei leidnud. Tõsi, RKAS-il ei pruukinud seesugust tükki olla, aga teadupärast on riigile kuuluv maafond oluliselt suurem kui vaid RKAS-i kinnisvaraportfell. 

Jõudsime möödunud aastal lahenduseni, mis sel hetkel tundus kõigile sobivat. Jah, sellega oleksid kaasnenud riigi jaoks täiendavad kulud ja lepingu muutmine, aga protsessiga oleks tulnud edasi liikuda. Ühel hetkel kaotas riik teema vastu täielikult huvi. Nii ministeeriumidest kui ka RKAS-ist linna järelepärimistele saadud vastused näitasid, et riigil puudub soov alternatiivse lahendusega edasi minna.

Praegu on alternatiivne krunt Lasnamäel jätkuvalt olemas, see sobiks logistiliselt ka spordiklubile, ent selle lahenduse jaoks on vaja maaomaniku tahet, et käimalükatud protsessid peatada ning kokkulepped jalgpalliklubiga ümber teha. Siin ei ole vaja leida keerulisi juriidilisi nüansse, vaid ainult maaomaniku ehk riigi otsust, et ta soovib jalgpallihalli rajada teise kohta. Linn saab siin olla koostööpartneriks ja Tallinnal on jätkuvalt valmidus riigile appi tulla. Nüüd on aga vaja, et riik ise jõuaks selge arusaamani, mida ta tahab, sest jalgpallihalli ehituse initsiaatoriks ja vastutavaks pooleks on siiski riik kui omanik ning lepingu pool.