Kas mäletate, millal teie hakkasite uskuma, et Eesti haagibki end Nõukogude Liidust lahti ja saab uuesti iseseisvaks riigiks?

Kadastik: Hans, sina hakkasid varem uskuma?

Luik: Jah, ma hakkasin varem uskuma, sest olin poliitiliselt aktiivne noor 20. eluaastate keskel. 4. juulil 1988 organiseerisime noortefoorumi. Tõepoolest, olime kõik noored – mina, Signe Kivi, Eve Pärnaste, Lauri Vahtre, advokaat Indrek Teder, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, Mihhail Lotman… Kinos "Kosmos" oli 700 inimest, kellest paljud said hiljem Eesti Vabariigis tegijateks.

Ja ma märkasin, et läheb üks päev, teine, kolmas, tera neljandatki… Mitte ühtegi uudispiuksu vabariiklikes ajalehtedes, ei Noorte Hääles, Rahva Hääles ega ka Maalehes, kus [peatoimetaja] Ülo Russak oli suhteliselt vaba. Lõpuks ilmus siis Noorte Hääles meile kõigile tuntud Toomas Sildami intervjuu ühe komsomolitegelasega, kes aga tegi noortefoorumi maha…

Tegelikult nõuti seal vabadust, Vene armee mobiliseerimise lõpetamist, üliõpilasseltse, majandusvabadust ja sinimustvalget.

Tookord oli see aeg, et ega ajakirjandusjuhid teadnud, mis pidi kaigas kukub, tuli olla mõistlikult ettevaatlik. Aga mina olin seda meelt, et tookord läks juba lahti. Rahvarinnet tegid keskealised Marju Lauristinid, Heinz Valgud, Edgar Savisaared, aga vaat see noorte avalik ülesastumine andis mulle märku, et okupatsioonivõimul on selgroog murtud.

Kadastik: Kaks sügist… 1987, kui ilmus IME (Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma esitatud isemajandava Eesti idee, kuidas Eesti NSV saavutaks Nõukogude Liidu koosseisus majandusliku iseseisvuse, toim) ajalehes Edasi. Aga see kindlasti ei olnud avaldatud teadmises, et nüüd saab Eesti vabaks, tõenäolisemad olid kõik need muud variandid, ehk siis mingi majanduslik iseseisvus, natuke rohkem autonoomiat ja nii edasi.

Teine märk on 1991. aasta [augusti]putši aeg, mida me 30 aastat hiljem nüüd tähistame, muidugi mitte putši, küll aga vabaks saamist. Sel ajal oli suhtumine, et kogu [Nõukogude Liidu asepresidendi] Janajevi kamp, kes Moskvas võimule tuli, ei ole tõsiseltvõetav. Tagantjärele vaadates oleks pidanud tõsisemalt võtma, kuigi Tartu trükikojas keerasime trükimasinal pulki ära, et tankikolonn ei tuleks sinna trükkima. Meil oli ainus Baltikumi väliskapitalil põhinev trükikoda ja lootsime, et nad ei tule siia kallale, kuid mine tea...

Aga no ikkagi, sees oli tragikoomiline tunne. Sõitsin autoga Tallinnast Tartusse, tee oli täis [Pihkva dessantdiviisist tulnud] soomustransportööre, pooled olid kraavis, sõdurid käisid metsas häda tegemas ja siis nad sõitsid edasi ja pooled ei jõudnudki kohale, siis tuli juba teine kolonn tagasi… Ehk et see kõik oli kuidagi totter ja ei olnud tõsiseltvõetav.

Tõsiselt võtmise hetk, et nüüd on see krõps käinud, oli nende kahe sügise vahel. Ja ma tõesti ei oska öelda, kas see oli jaanuar 1990 või september 1989, kui tuli see siiras usk, et [iseseisvaks saamise] protsess on tagasipöördumatu. Arvan, et 1990 siiski.

Luik: Mina mäletan tookord seda tunnet, et mis saab, kui nüüd tõesti tuleb vägivald tänavale, võib-olla Tondi tankipolgust lastakse mõned masinad käima, olime lugenud ka, kuidas Gruusias ei peljanud dessantnikud sapöörilabidatega lihtrahva vastu astuda. Mõtlesin, et huvitav, kuidas keegi siis käitub ja kes on kes.

Tookord oli ju jube maania, et tegelikult KGB seda kõike mängib, et see oli just provokatsioon, et rahvarinded tekkisid väga imelikult mitmes [liidu]vabariigis koos sama skeemi järgi. Kahtlustusi oli palju.

Ajakirjandus oli siis hoopis teistmoodi kui praegu: online-meediat ei olnud, kõige kiirem info tuli raadiouudistest, siis õhtusest "Aktuaalsest kaamerast", päevalehed jõudsid tellijateni pärastlõunal või tuli need hommikul kioskist osta. Aga millist ajakirjandust inimesed toona said?

Kadastik: Selliste joontega ajakirjandust, nagu oli ilmunud viimased kümmekond aastat. Ehk et Eesti ajakirjandus oli suhteliselt lugejakeskne. See oli meie suur eelis võrreldes paljude saatusekaaslastega kas NSV Liidu piires või Ida-Euroopas.

Ka esimesed lugejauuringud endise Nõukogude Liidu territooriumil, et mida lugeja tahab ja kuidas seda lugejale serveerida, tehti juba 1960. aastatel Tartu Ülikoolis. Selle tõttu lugeja tajumine, et lugejaga koos olla ja võita lugeja usaldus, ei olnud ainult talle pähe istumine või kärkimine. Kui avaldati [Nõukogu Liidu riikliku infoagentuuri] TASS-i ametlikke materjale, neid igavaid ülevaateid [kommunistliku partei] mingitest pleenumitest, siis see oli kohustuslik menüü. Kuid selle kõrval oli kogu aeg arvamustribüün, arvati küll teistest asjadest kui täna, aga ikkagi iive, iive, iive, mingid põnevad diskussioonid käisid. Huumor oli kogu aeg Eesti ajakirjanduses üks põhiasi, millega saadi tegelikult paljud valusad asjad ära öelda.

Luik: 1990, 1991 oli ajakirjandus vaba, kuigi kõik peatoimetajad peale minu olid endised Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liikmed. Aga ajakirjanikel, kes ju teevad ajakirjandust, oli palju segadust ja mitme vahel olekut. Ei olnud selge, kes on meie sõbrad, kas [Eestil] on mõtet ennast päris iseseisvaks kuulutada…

Aga mis asi on pank? Mis asi on maaomand? Kas sellel väliseestlasel on õigus majale, mis on minu kodu, nagu Heimar Lenk siiamaani räägib. Pärast proovis Ekspress selgitada, et kuidas sai kellegi koduks ühe eestlase ilus heimatstiilis kolmnurkse katusega maja Nõmmel. Kuhu omanik jäi, kes ta ära ajas või andis ta vabatahtlikult kodu võtmed? Heimar Lenk ütles, et see teda ei huvita.

Ei olnud selge, mis on Rootsi, kas Soome peaks meid abistama. Mäletan, sügisel 1990 olin ise Rootsi konsulaadi avamisel [toonase] merekooli ühika all, kui Rootsi välisminister Sten Andersson vastas väga agressiivselt meelestatud Expresseni ja Aftonbladeti ajakirjanikele, et kuidas ta siin on, Eesti on ju okupeeritud. Ei, Eesti ei ole okupeeritud, nii ta ütles ja sellepärast ka oma koha kaotas.

Ajad olid segased ja seda segadust peegeldas ka see, kuidas toimetused kirjutasid. Oodata oli omandireformi, kardeti järjekordset Vene okupatsiooni, ei olnud väga neid, kes oleksid osanud korralikult võõrkeeli, peale soome ja vene keele, majandusteadmisi polnud…

Mart ütleb õigesti, et kajastati rahva meelsust, aga seda teadmist, mismoodi vaba ühiskond välja näeb, seda ju ei saanud olla.

Kust teie saite teada, kuidas vaba ühiskond välja näeb?

Kadastik: Viimase aasta-kahega – näiteks muinsuskaitse, fosforiiditeemad – olid ajakirjanikud juba kirega, emotsionaalselt nendes muutustes sees, teadmata täpselt, kuhu need pöörduvad. Ja siis, kui see krõks käis, paljud ajakirjanikud politiseerusid. Sa ei saanudki olla väljaspool poliitikat, ei saanudki kirjutada sel ajal ilusaid lugusid loodusest, kui akuutne teema – poliitika – oli niivõrd domineeriv. Paljud läksidki ajakirjandusest poliitikasse, kaotasid distantsi poliitikute ja enda vahel. Ja jäidki sinna, mõned lõid seal väga edukalt läbi.

Aga teine pool, vanem seltskond ajakirjanduses, ei suutnud kohaneda uue olukorraga. Nende jaoks kadusid piirid, mõnes mõttes ka moraalsed piirid ja väga paljud vanema põlvkonna ajakirjanikud jäid kõrvale. Päris mitmed head mehed ja naised lahkusid liiga vara meie hulgast, sest stress ja koormus närvisüsteemile ületas nende vastuvõtuvõime.

Asemele tulid noored, kellel muidugi ei olnud mälu, aga nad tulid entusiasmiga ja lõid üle selle töö. Toimetuste sees oli üsna palju muresid ja probleeme.

Luik: Kui Toomas küsib, kus see vaba maailma tunnetamine pidi tulema, siis minul vedas. Sest sellises vangilaagris, nagu me olime ülikoolis, ilma välispassideta Nõukogude vangid ja välisajakirjandust lugeda ei saanud, oli meil õppejõud Marju Lauristin. Ta õpetas meile massikommunikatsiooni teooriat, õpetas sotsioloogiat, õpetas Max Weberit, õpetas Jürgen Habermasi, õpetas Ameerika vabasotsioloogia rajajat Walter Lippmanni.

Ja kui Marju ja tema abikaasa Peeter Vihalemm tulid välismaalt, siis tõid nad salakaubana veel ka raamatuid, mis käisid meil ringi. Tekstid, kujutage ette, olid siis haruldus, praegu on tekste kõriauguni igal pool. Siis aga olime järjekorras, et neid raamatuid lugeda.

Teoreetiline vabadus oli [meile] selge, aga praktiliselt tuli see muidugi teistmoodi. Perekonnad läksid lõhki tagastamiste pärast või selle pärast, kes on Eesti Kongressi pooldaja ja kes ülemnõukogu liini ajaja. Seda oli ikka naljakas näha. Ja siis, kuidas keegi keerab asju üle võlli, näiteks Mart Laar läks Toompeal ülemnõukogu ette ja pani demonstratiivselt poliitikuna oma [Nõukogude Liidu] punapassi purki ja paljud teised tema järel. Aga tal oli välispass alles.

Vaesed inimesed, kes oma passi purki panid. Ma ei tea, kuidas nad toidutalongid kätte said. (Hakkab naerma)

Kadastik: Välismaa või välismaine aken oli maru oluline, täiesti praktilised kontaktid, ennekõike Soomes ja Rootsis. Kompartei Tartu linnakomitee esimesel sekretäril Tõnu Laagil olid head suhted [Rootsi hilisema pea- ja välisministri] Carl Bildtiga ja tema korraldas mulle võimaluse stažeerida kuu aega Malmös, sealse ajalehe juures. See oli 1988 või kuskil sealkandis.

Siis kirjutasime [Edasi/Postimehe ajakirjanikega] Soome lehtedele, mina ise kirjutasin Aamulehtile ja Turun Sanomatele kolumne, mõnikord ka Helsingin Sanomatele. Raha, mis niimoodi teenisime, panime nö toimetuse fondi, see oli päris suur raha, Soome markades 150-200 marka üks lugu…

Luik: Oo-jaa…

Kadastik: Ja selle eest said Postimehe ajakirjanikud käia Soomes toimetustes tutvumas, mismoodi näeb välja tänapäevane ajakirjandus. Kusjuures soomlased andsid kaasa mitte nänni, mitte jogurtit ja banaane, vaid faksiaparaate, faksipaberit. Tulime alati laevalt tagasi raske kandamiga.

Füüsiline aken Soome tähendas, et meil tekkisid suhted. Ja kui hiljem, 1990. aastate alguses, tulid ajalehe varahommikuse kojukande ideed, siis need tulid Soomest. Meile oli selge, et kui varahommikust kojukannet ei ole ja ajaleht jõuab inimesteni pärast lõunat või isegi järgmisel päeval, siis pole juttugi, et suudaksime tellijaskonda säilitada.

Luik: Pean ka tunnistama, et mul oli suur õnn, kui mind kutsuti lühikesele stažeerimisele konservatiivsesse päevalehte Svenska Dagbladet Rootsis. See avas kõvasti mu silmi.

Aga kui ma mõtlen sellele, mida sa, Mart, ütlesid, et ajakirjanikud tundsid ennast nagu poolpoliitikuna või kellegina, kes peab mingit suunda andma, kelle kirjutisi loeti ja nende järgi sätiti oma mõtlemist, et mis on õige, kas Eesti Vabariik taastada või teha uus Eesti Vabariik või mis olid need küsimused…  

Mul on igavesti kahju ja jään seda kahetsema oma ajakirjandustegevuse lõpuni, et me ei kasutanud seda hetke ära. Internetti tookord ei olnud, väga popp oli televisioon ja lehed – Edasi oli popp, siis Eesti Ekspress, kui Noorte Häälest sai Päevaleht, oli ta popp. Meie võimalus oleks olnud nendesamade poliitikutega, kes meiega kogu aeg läbi käisid, konsulteerisid, üritasid oma ideid meile müüa ja müüsidki, sest need olid õiged vabastamise ideed, aga me oleks pidanud kohe [nende poliitikutega] rääkima, et hakkame vene lasteaedades õpetama eesti keeles ja meil ei oleks siin kümneid aastaid hiljem enam inimesi, kes on valmis tulema tänavale karjuma "Rossija! Rossija!".

Me oleks pöörde saanud ära teha, kuna ka Eesti venelased olid selleks valmis – oli selge, et Nõukogude Liit on kaotanud ja Eesti Vabariik on võitnud. Selle oleks pidanud ära tegema ja meil oleks praegu eestikeelsed eestlased, eestikeelsed venelased.

Kadastik: Sama jutt Pronkssõduriga. Paljud asjad jäid tegemata ettevaatlikkusest, alalhoidlikkusest. Raske öelda, kas see oli õige või vale, sest kui oleks läinud väga suureks protestiks, võib-olla poleks siis Eesti Vabariik olnud valmis reageerima.

Aga põhimõtteliselt on sul õigus: selle illusiooni loomise või andmisega, et kõik on ikka nagu vanaviisi, tekitati vene elanikkonnale uued probleemid, mis on kestnud 30 aastat.

Luik: Me oleksime võinud keeleõpetuse jalgratta käima lükata, aga see kukkus maha. Ja sinna jäigi.

Härrased, veel 25 aastat tagasi ilmus Eestis ridamisi venekeelseid ajalehti, nüüd on need kõik kadunud. Miks?

Luik: Kuna [Postimehe nüüdne omanik] Margus Linnamäe, tuntud rahvuslik konservatiiv, pani need lihtsalt kinni.

Kui Mart Kadastik oli Postimehe kirjastuses veel aktiivne tegija ja [Norra meediakontsern] Schibsted selle omanik, siis andis Postimees välja venekeelset Postimeest, mis oli kvaliteetne kirjutamine ja mida lugesid need venelased, keda Eesti saatus ja asjaajamine huvitab. Siis oli Postimehe kirjastuses veel Den za Dnjom, mille asutamises mõned aastad varem osalesime mina ja Jaano Martin Ots. Need olid korralikud vene lehed, mõeldud just Eestimaa venelastele, kes on eurooplased. Ja ühel hetkel pani Postimehe kirjastus need laksti! kinni. Vaat selline on vastus sulle, Toomas.

Lugejad kadusid ära?

Kadastik: Põhjus on ikkagi selles, et ots otsaga toimetulekuks on venekeelne turg väga väike…

Luik: Oli siis venekeelne Postimees kahjumis?

Kadastik: Tegelikult oli kahjumis, ärilises mõttes ei olnud see mingi business.

Venekeelse publiku number on ikka nii kriitiliselt väike, et kui see läheb alla 7000 või 6000, siis on ajalehe väljaandmine meeletus kahjumis.

1994 ilmusid Tallinnas iga päev Hommikuleht, Päevaleht, Rahva Hääl, Eesti Sõnumid, Õhtuleht. Miks enamik neist on kadunud?

Luik: Ajaleht Post jäi nimetamata. Soliidne, täpne, aus (Turtsatab) nagu nende loosung kõlas.

Kadastik: Tuleb meelde [ajakirjanik] Kalle Muuli, tema vist ütles, et Eestis ongi lõpuks üks [meedia]kontsern ja üks ajaleht. Turg on nii väike, et lihtsalt ei ole ruumi nii paljude väljaannete jaoks, mida sa üles lugesid. Aga elu ehk online-ajakirjandus on muutnud selle turu hoopis teistsuguse dünaamikaga arenevaks.

Luik: On ruumi. 2001 kirjutas Mart Kadastik, küll intervjuus toona tuntud ajakirjanikule Inno Tähismaale, et Eestis ei mahu ära kolm konkureerivat päevalehte. Aga ikka on punnitatud ja see on meile väga hea. Sest kui võtta näiteks Soome, siis Lõuna-Soomes on Helsingin Sanomatel sedalaadi arvamusmonopol, et kui tema kirjutab, et selle kevade veiniks on rosé, siis roosa vein ostetakse kauplustest ära. Ja nüüd on soomlased teinud sellist sikku, et nende konkurentsiamet andis Aamulehti ka Sanoma kontserni alla. Sama on juhtunud Leeduga, ega Lietuvos Rytasel tegelikult konkurentsi ei ole, aga Leedus ja Lätis saab ajalehtedest rääkida matusekõnelises vormis.

Aga kuidas Postimees, Tartu ajaleht, nagu Eesti Päevaleht irooniliselt defineeris, tõusis Eesti suurima trükiarvuga leheks?

Kadastik: Noh, mis seal ikka imelikku. Kui oli tahtmine, oli raha ja oli motivatsioon inimestel, kes seda eesmärki pidasid oluliseks, siis oli kõik tehtav. See oli loomulik olukord, sest meie arenguvõimalused olid Tartus ammendatud või ammendunud. Ja kui oleks niimoodi jätkatud… Põlva Koit on liiga vähe öelda, kindlasti oleks Postimehel suurem kaal olnud, midagi praeguse Lõuna-Eesti Postimehe positsiooni laadset.

See [Tallinnasse tulek] oli loogiline areng, et kui poliitiline otsustamine ja kõik see kultuurielu on läinud ja läinud Tallinnasse, siis leht, mis tahab olla Eesti number üks, kõige mõjukam, kõige informeeritum leht, on [Tartus] informatsioonist ja kõigist mõjuväljadest väga kaugel.

Luik: See oli, ma ütleksin, kolleeg Mart Kadastiku suur tour de force. Schibstedi tuules tuua Postimees Tallinna niimoodi, et olid küll mõned rahulolematud hääled…

Kadastik: Neid [Postimehe Tartust kolimise] etteheiteid oli ikka väga tõsiseid.

Luik: See oli kõva samm ja Mart Kadastiku poolt just õige sisselõige Tallinna turgu. Meie rumalukesed siin omavahel kaklesime, ei leidnud konsensust ja ei suutnud asju jagada ka siis, kui olid juba ühised aktsiaseltsid. Meil ühinesid ju Hommikuleht, Päevaleht ja Rahva Hääl, ka Eesti Sõnumid, raiskasime kõik tohutut energiat üksteise aktsiaosalusi kuidagi timmides ja üksteist nii või teisiti iseloomustades, et kes on tähtsam, kas seapoiss või koerapoiss. Ja niimoodi Mart tuli ja võttis selle turu ära. See oli võimas.

Kadastik: Ütlen Hansule lisaks, et Schibstedi tuul juba puhus, aga tuulehoo vallandas [Postimehe omanik 1990. aastatel] Heldur Tõnisson, kellel olid kõik otsused ja esimesed investeeringud juba tehtud ning Schibsted võttis selle üle, võttis selle enda kaela päris raskete numbritega. Aga Helduril oli see… kinnisidee pole õige sõna, tal oli lihtsalt tahtmine, et see, mis [sõja-eelsel Postimehe väljaandjal] Jaan Tõnissonil ei õnnestunud, ta tahtis kogu aeg Postimeest viia Tallinnasse ja võita üle-eestilist lugejaskonda, oli nüüd Helduri eluunistus.

Oli see paratamatu, et Eesti ajakirjandus jagunes lõpuks peamiselt kahe kontserni, Postimees Grupi ja Ekspress Grupi vahel?

Luik: Jaa, see oleks võinud teistmoodi minna, sest lehtede võitlus…

Eriti on mul on kahju Hommikulehest, kadunud Andres Bergmanni, advokaat Peeter Lepiku ja Peeter Raidla asutatud projektist, mis oli tegelikult kvaliteetleht. Sellest oleks võinud saada Tallinnan Sanomat, Helsingin Sanomate analoog. Aga ei jätkunud neil münti taskus. Ja siis tuli üks hetk, mis oleks võinud muuta Postimeest ja praegust Ekspress Gruppi, kui Rahva Häälest ära kõndinud toimetus tegi Eesti Sõnumid ja tahtis väga aktiivselt müüa Helsingin Sanomatele meie lehte, nad ostsidki ca 45 protsenti aktsiaid ära. Ja see asi oleks võinud minna teisiti,  tookord võinuks välisvaluutaga siia turule tulles ikka väga palju otsustavat ära teha.

Aga see nii ei läinud, eestlased olid ka südid. Mulle tundus arulage, et kui reklaamiandja on põhiliselt Eestis, lugeja on ainult Eestis ja lugeja reklaamiraha peal see püsib, siis milleks seda välismaalast tarvis on. Aga siiski tulid väliskontsernid.

Mina olen imestanud, kui hästi meil on vedanud – Postimehel sel ajal, kui sina juhtisid kontserni ja minul. Kui oleme Baltikumis käinud, teatavasti Leedu turg on eriti mahlakas ja rasvane turg, kus meil mõlemal on hästi läinud. Aga Bonnieri kontsern, mis on veel suurem kui Sanoma, ei pannud [Äripäeva juhti] Igor Rõtovit juhtima kogu Balti operatsiooni, sest Igor on väga hea kirjastaja, kindlasti palju ratsionaalsem ja sihikindlam kui mina. Aga talle ei antud võimalust ja seetõttu Bonnier ei tulnud, ei võtnud kõike seda, mis oleks neile kuulunud.

Nad oleksid võinud meid oma svenska kronor'i pakiga maha lüüa. Aga õnneks jäi tegemata.

Kadastik: Hea külg on see, et omavahel konkureerivad põhjamaalased. Schibsted tuli natuke hiljem, 1998, kuigi Kanal 2-s olid nad juba varem sees ja Bonnier oli veel varem [Eesti turul]. Kui Bonnier olnuks siin tugevam, võtnuks laiemalt ette, siis vaevalt oleks Schibsted üldse tulnud. Ja ka vastupidi: kui mingil hetkel oli Schibsted juba väga tugev, siis Bonnier tõmbus tagasi. Samamoodi tegid Sanoma või Aamulehti korporatsioon Soomes – kui nad nägid, et Schibsted on väga tugevalt Eestis, siis teise suure välismaa korporatsioonina ei pidanud nad mõistlikuks enam siia üldse investeerida. See hoidis ära, et turg oleks killustunud või põhjamaine võitlus lahti läinud.

Lõpuks oleks paarikümneaastases ajavoolus tulnud välja ikkagi, et üks tugev kodumaine kontsern, Hansu initsiatiivi ja andekusega tehtud ja...

Luik: Suur tänu, ma ei ole seda sinult enne avalikult kuulnud.

Kadastik: Ma küll vaikselt ütlesin. (Naeratab) … ja siis teine pool on üks väliskontsern, sest mitut välismaa investorit siia väiksele turule oodata oleks liiga palju. See kujunes kuidagi iseenesest välja.

Lätis ja Leedus nii ei kujunenud, sest neil ei olnud ei Rootsi ega Soomega mingeid kontakte. Ja meid aitas loomulik huvi, mis soomlastel oli Eesti ja võib-olla ka on Eesti vastu. Läti ja Leedu [ajakirjandus] jäid natuke üksipäini, Bonnier läks Riiga, aga see minek oli ebakindel, Leedu jäi täiesti üksi.

Kas see on põhjus, miks Eestis on ajakirjandusega kõik enam-vähem hästi aga Lätis ja Leedus ei ole?

Kadastik: Kindlasti on see üks põhjus. Rõhuksin rohkem Soome peale, soomlaste mõju laias mõttes, mitte ainult ajakirjandusele, vaid kogu nende kultuurimõju.

Luik: Aga mina rõhuksin rootslaste peale rohkem. Lätis panid tõsise miini vabale ajakirjandusele needsamad rootslased Bonnierist. Majanduskriis oli neile tühi-tähi, olen kindel, aga nad müüsid siis ära väga korraliku päevalehe Diena koos maakonnalehtede ja trükikojaga. Ja müüsid selle mingile vahefirmale, väiksele offshore-pangale, mida esindab praegu Eesti börsi esimene juhataja Gert Tiivas Bahamalt.

Tegelikult müüsid oligarhidele, kes olid saanud toiduainetetööstuse enda kätte, sadamad enda kätte ja veel oli tarvis ajakirjandust ning Bonnier, Rootsi kuningriigi Bonnier, müüski neile, väites, et ei, see läks ühele väiksele pangale.

Pärast sai kõik selgeks. Lätis on ka oma julgeolekupolitsei KNAB (korruptsioonivastase võitluse büroo, toim) ja nemad kuulasid [Riia] Ridzene hotellis, kuidas Läti oligarhid omavahel vene keeles ropendades rääkisid, et võtame, kurat, selle mehe ja paneme sinna, sina, võta see Dienas Bizness, lätlaste roosa ärileht, mina võtan Neatkariga, neatka tähendab sõltumatu, kujuta ette. Jagasid kõik omavahel ära ja see jäi nende kapol linti. Ja kapo avaldas selle.

Jalg võeti ära [Läti] vabal ajakirjandusel ja need lehed, mida ma nimetasin – Diena, Neatkariga, nende endine Maaleht Lauku Avize, kõik on läinud oligarhide kätte, tiraaži mõttes neid polegi enam olemas. Lätlased seda küll ei väärinud.

Kadastik: Läti ja Leedu ajakirjanduses on sees väga tugevalt, 1990. aastate algusest tänase päevani, ajakirjandusevälised huvid. Ma ei mõtle ainult poliitikat, vaid ka ärihuvisid. Ja kui meedia omanikud on seotud muu äritegevusega, siis tekivad hoopis teised konkurentsisuhted. Tagajärg ongi see, et Lätis ja Leedus ei tekkinud üldse sellist organisatsiooni nagu ajalehtede liit, mis ühendab Eestis väljaandjaid, kes kaitsevad oma institutsiooni huve.

Lätis ja Leedus oli meedia sõltuv hoopis muudest äri niitidest ja nööridest. Meil õnnestus Eestis ühe laua taha istuda isegi siis, kui väga ägedalt konkureerisime, sest Hansu kogu identiteet on meedia ja ajakirjandusega seotud. Ta võib muud äri ka teha, mina ei tea, mida parasjagu, aga kuskilt mujalt peab ju ka midagi tiksuma, kuid identiteet on ajakirjandusega seotud ühemõtteliselt.

See võimaldas meie erinevatel [meedia]gruppidel omavahel väga palju koostööd teha ja isegi siis, kui konkurents oli terav, kaitsesime huve koos. Aga Lätis, Leedus seda ei toimunud.

30–25 aastat tagasi oli käibel sõna "erastamine" – erastati maakonnalehti, erastati isegi Eestimaa Kommunistliku Partei ajaleht Rahva Hääl ja partei trükikoda. Kui palju oli nendes tehingutes sellist, mille lahtirääkimine praegu trükimusta ei kannata, sest tänaste arusaamade järgi ei tohiks nii mitte mingil juhul teha?

Kadastik: Ei tea, et midagigi sellist oleks, mis ei kannata trükimusta. See, et [nüüdsete] arusaamade järgi ei kannata teha, on teine asi.

Luik: Ütleme, et ega töökollektiivile erastamine vist praegu kellelegi pähe ei tule. Ma ei ole kuulnud, et Tallinna Sadama üks osa aktsiatest antaks Valdo Kalmule ja tema töökollektiivile. (Naerab)

Ajakirjanduse erastamise ajal sai muidugi tuntud ka kadedust, kui Edgar Savisaare valitsus andis siis suhteliselt väikse raha eest endise Edasi, nüüdse Postimehe [toimetuse liikmete tehtud] väikeettevõttele päriseks. Lõpuks sattus [Postimees] õigetesse kätesse.

Vaat erastamise mõte oligi, et teha kiirelt, et kellelegi see kätte satuks. Näiteks leedulased jäid jokutama, kolhoosid püsisid, tehaste direktorid kamandasid riigitehaseid, ja nad jäid oma rahareformilt ja majanduse arengult palju alla.

Aga mind on ikkagi kütkestanud need korrad, kui ajakirjandus on teinud koostööd omavahel ja siis ka opositsiooniga, kui on olnud suured erastamised. No näiteks suhteliselt jube lugu, kui aastal 2000 võttis Mart Laari valitsus vastu otsuse erastada Narva elektrijaamad Ameerika gigandile NRG Energy, kes varsti pärast seda läks pankrotti.

Ja siis hakkas seest vastutöö: nõukogu liikmed Toomas Luman, Jüri Käo, samuti finantsdirektor Sandor Liive informeerisid ajakirjandust, et vaadake, mis toimub, sest jänkid nõudsid endale küllaltki väikese raha eest mitte ainult Narva jõujaamasid, vaid 15 aastat turu garantiid, pluss veel, et Eesti pandiks oma maavara, Eesti põlevkivi, jänkide äri hüvanguks. Siis, mäletate, Koonderakond ja Keskerakond kogusid peaaegu 100 000 allkirja, ajakirjandus materdas.

Aga Laaril ei sobinud järele anda, et ikkagi jänkid, julgeoleku garantii, anname, jah, neile odavalt ära oma põlevkivi – täitsa jabur jutt, ostuhind olnuks hiljem Eesti Energia pooleteise aasta kasum, aga see selleks. Siis Kersti Kaljulaid – tuntud isamaaline konservatiiv, kes töötas Mart Laari nõunikuna – ütles, et lugupeetud peaminister, läbirääkimiste ja lepingu [sõlmimise] aeg, see tärmin praegu kukub, ütleme neile, et tahame müüa küll, aga kahjuks sai tärmin läbi. Nii ka läks.

Tookord oli ajakirjandus ühel pool.

Kas siis oli ajakirjandus rohkem missioon ja vähem äri? Ja nüüd on rohkem äri ja vähem missioon?

Kadastik: Mina ei ole praegu äris sees ja viimased viis-kuus aastat raha lugemises ei osale, see on suur privileeg mitte mõelda selles kategoorias, kus Hans ilmselt peab mõtlema, börsiettevõte ikkagi. Aga ma ei usu, et see on muutunud rohkem äriks ja vähem missiooniks. Äri on see kogu aeg olnud, ilma ärita ei saagi ajakirjandust pidada.

Mina lugejana küll ei saa aru, et see oleks nüüd küünilisem, pragmaatilisem, ainult ärikesksem. See on muidugi õige jutt, et klikke loetakse ja klikkide järgi reklaami müüakse.

Luik: Me oleme tähelepanumajanduses ja klikkidest ei pääse. Aga äri ja sisu korrused peavad [meediamajas] olema eraldi. Konkurents tagab, et enam-vähem nii ongi ja kui kipub kuidagi teistmoodi minema, siis ajakirjanikud on küllalt karmid kriitikud ka üksteise käitumise ja kirjastuse käitumise suhtes.

Arvan, et oleme suutnud kamba peale – olemata küll mina, Igor Rõtov ja Mart Kadastik kunagi mingid sõbrad – seda mänguväljakut tasakaalus hoida.

On olnud juhtumeid kindlasti ka minu poolt... Olen suhteliselt kirglik, kui mingit teemat taban. Võtame [presidentide Lennart Meri ja Boriss Jeltsini sõlmitud] juulilepingud 1994 [Vene vägede lahkumisest]. Minu meelest sai Eesti tegelikult vabaks siis, kui Vene väed marssisid minema, nende juulilepingute tulemusel. Ajalehed olid siis väga erinevat meelt.

Mäletan, mina rääkisin meie toimetuses ja kirjutasin ka, kaua sa ikka räägid, mul pastakas istus täitsa hästi kätte, et Lennart Meri tegi õige asja, Ja kas Rahva Hääl või Sõnumileht kirjutas, et oi, Tiit Vähi ütles, et kui riigikogu tuleb kokku 1994. aasta sügisel, siis Koonderakond tühistab need reeturlikud lepingud.

See oli see hetk, kus Eesti sai Vene väed välja. 1991. aasta, millega sa, hea Toomas, praegu tegeled, oleks ajalooliselt täiesti tähtsusetu, kui – kujuta ette – Vene väed oleksid sees ja meie mängiksime mingit omaette riiki. Putini ajal. (Teeb lootusetust väljendava grimassi).

Ei kujuta… Kuidas on ühiskonna suhtumine ajakirjanikkesse ja ajakirjandusse nende 30 aasta jooksul muutunud? Ja kas on üldse?

Kadastik: Kindlasti on muutunud.

Ajakirjanikud olid kõvad tegijad, kui läheme 30 aastat tagasi, sest nad olid mitte ainult ühiskonna pulsi hoidjad, vaid paljuski vedasid ühiskonda. Ajakirjandus üldiselt oli ühiskonna protsesside mõjutajana väga-väga esiplaanil.

Aga hiljem, ennekõike kui online-ajakirjandus tuli, siis ajakirjanduse maine kannatas. See läks tööstuslikuks, tuli väga palju noori, tuli ka väga palju harimatust ajakirjandusse ja ajakirjanduse autoriteet kannatas 2000. aastate alguses.

Kuid usun, et viimase kolme-nelja-viie aastaga teeb Eesti ajakirjandus praegu oma kõigi aegade parimat ajakirjandust.

Luik: Olen nõus, et jah, pingutatakse kõvasti.

Teiselt poolt ütlen, et nende mõne aastakümne jooksul on tekkinud täiesti uus nähtus, mis on ajakirjanike mudimise tööstus, kus tihtipeale suhtekorralduse või PR-i või ka government relations'i nime all tegelevad endised ajakirjanikud, kelle palk on tihtipeale kõrgem, kuna nad ajavad kommertshuve ja tegelevad sellega, et ajakirjanikke ühes või teises suunas muljuda.

See on äärmiselt ebasümmeetriline lahing: kui ajakirjanikul on nädalas kolm või neli teemat, süvened ühesse, siis tuleb teine, võib-olla tuleb veel mingi kriis, tuleb mingi uudis, valitsusliige ütleb midagi või Estonia vrakilt leitakse midagi ja siis tulevad sinu vastu inimesed, kes on ette valmistanud ühe või teise oma talking point'i. Neil on mingi oma jutt, et  näiteks Huawei sidesüsteeme peaks Eestis ikkagi lubama või me tahame rohkem metsa raiuda, teha puidumassitehast või mingi kolmas, neljas asi ja siis sa saad nii palju erinevat infot. Kõigil on oma jutud ja see mõjutamine on niivõrd metoodiliseks läinud, et mõnikord murtakse ajakirjanduse kestast läbi ja loedki lihtsalt mingi suhtekorraldaja teadet.

Aga muidugi ka selle vastu aitab. Aitab informeeritud üleolev ükskõiksus ja erialane professionalism.

Kadastik: See, mis Eesti ajakirjandusel on õnnestunud säilitada, on… rahvaülene on vale sõna, ta ei ole rahvast üle, aga ta katab oma väljaga terve Eesti rahva ära. See on suhteliselt vähestes riikides niimoodi. Võime küll rääkida, et Delfil on oma lugeja, Postimehel oma lugeja, Maalehel oma lugeja jne, aga kui paneme siia ka avalik-õigusliku veel otsa, Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio näol…

Luik: Jaa, Toomas, siin avalik-õiguslikus stuudios me istume. Huvitav, kui eetiline see on, et sel hetkel, kui ajalehed…

Kui eetiline see on, et teie olete siia kutsutud? Väga eetiline ja äärmiselt tasakaalustatud – kummastki meediagrupist üks [inimene].

Luik: Nagu Kaja Kallas ütleb, kas ma tohin oma lause lõpetada? Vaata, Toomas, kui sa juba nii küsid, aitäh küsimuse eest, et milline on ajakirjanduse olukord ja milles on muutus. Muutus on selles, et meie päästerõngaks on muidugi internet ja digitellimused, mida praegu mõlemad suuremat pressigrupid, Ekspress Grupp ja Postimees, üritavad küüned verel müüa, tekitada sinna sisu, kuhu ka pikemalt külge jäädaks, videoid üles panna, kuna noored üldse ei kliki uudisele, kus videot juures ei ole…

Me üritame seda müüa väga väikese raha eest, paari kohvitassi raha eest, ja meil on need tulemused okei, võib-olla Ekspress Grupil on tellijaid natuke rohkem, 70 000, aga ka Postimees on tugev, teeb kampaaniaid, nende sisul ei ole minu meelest midagi viga, ütlen ausalt. Ja siis tuleb ERR tasuta uudistega, väga heade uudistega, heade intervjuudega, heade arvamussaadetega ja kütab seda kõike [oma portaalis] tasuta. Mis konkurents see siis on?

Aga loomulikult, me ei ole täna tulnud siia oma kirjastaja probleeme rääkima, vaid räägime ajaloost. (Naeratab)

Kadastik: Siin ma kindlasti oponeeriksin. Rahvusringhäälingu vajalikkus. Justnimelt rahvusringhääling on suutnud hoida seda [ühiskonna] katvust. Ja ka parimad väljaanded mõlemas [meedia]grupis või parimad ajakirjanikud, kohalikud väljaanded samamoodi, raadiod. Tegelikult on Eesti ajakirjandus ikka uskumatult hästi säilitanud oma kontakti lugejate, vaatajate, kuulajatega.

Kas teie loete veebikommentaare?

Kadastik: Ei.

Luik: Jaa.

Miks?

Kadastik: See ammendus minu jaoks juba aastaid tagasi, see ei ole koht, kust saada usaldusväärset informatsiooni. Mingeid vihjeid võib kindlasti sealt saada, aga see tase on nii primitiivne. Ma valetan, kui ütlen, et ei ole kommentaare kordagi vaadanud viimase kahe-kolme aasta jooksul, aga põhimõtteliselt ühtki enda lugu koos kommentaaridega ma ei loe.

Luik: Minu meelest vanem kolleeg viljeleb siin asjatut elitaarset seisukohta. Mina ütlen, et kes ei loe ajalehtede kommentaare, näiteks ajalehe The Sun või The Telegraph kommentaare Inglismaal või New York Timesi kommentaare või Denver Posti kommentaare, see ei saagi teada, miks rahvas valis [USA presidendiks] tohutu hoopleja Donald Trumpi või miks Brexit toimus või miks meil rahvas, eriti Kagu-Eestis ja Läänemaal, umbes 23 protsenti valijaskonnast kummaski, valis EKRE-t.

Kadastik: Eks seal üksikuid rosinaid on. Aga tegelikult on väga ohtlik selle põhjal üldistada, sest kui on mingi lugu saja kommentaariga, siis nende saja kommentaari kirjutajad, paarkümmend inimest, korduvad mistahes loo all ja eks trollimist, organiseeritud värki on seal ikka liiga domineerivalt, et üles leida just see, mis annab mulle midagi juurde. Pigem loen EKRE väljaannet, mis on kord kuus Postimehe vahel ja saan sealt teada nende mõttemaailmast.

Luik: EKRE omad on muidugi maniakid, nad on nagu Keskerakonna uuestisünd, nemad põrutavad kas või spordiuudiste kommentaaridesse oma joga, kui Delfi neid poliitikateema alt kustutab. Oleme pidanud paar korda kommentaariumi EKRE pärast kinni panema, aga väga harva.

Kadastik: Poliitikuna, kui oled poliitikas, siis võibolla pead viimset kui piuksu tähele panema ja selle põhjal järeldusi tegema, aga see on juba professionaalsem lähenemine. Lihtsal lugejal on õigus ka mitte selles maailmas osaleda.

Luik: Oleme õppinud kõike seda skännima, nagu üldiselt meediat tulebki skännida. Sa tead ise, meedia on muutunud tänavaks. Lähed mööda seda tänavat, keegi hüüab, et kuhu sa, punapea, kiirustad, keegi soovib sult raha saada, keegi arvab, et sul on mingid halvad kavatsused… Sa lähed oma teed, ei jõua neid kõiki kohtusse anda ja politsei ei jõua seda kõike menetleda…

Siis sa jõuad turule, kus osad müüvad sulle vale kraami, valetavad, et see on Eesti maasikas, tegelikult on mujalt, aga sa tead, mida sa tahad – seal on see hapukapsatünn, seal on see Kagu-Eesti naine ja niimoodi tuleb ka meediat skännida.

Meediaga tuleb harjuda, internetimeedia šokk on veel päriselt üle minemata, nagu me loeme näiteks USA Kongressi väga tigedatest vestlustest Jack Dorseyga, kes on teatavasti Twitteri juhataja ja muidugi [Facebooki tegevjuhi] Mark Zuckerbergiga. Internetimeedia alles peab paika loksuma ja see šokk, et internetis on võimalik midagi öelda, sellega peavad ka kohtud harjuma.

Nii kaua, kui kestab ühendatud arvutite võrk, kestab ka rahvalik meedia. See ei ole šampinjon, mida õnnestub kannaga sambla sisse tagasi lükata.

Kadastik: Ma nii palju lisaksin, et õnneks on neid tänavaid rohkem. Ei ole niimoodi, et me kõik peame mööda ühte tänavat käima, samadest poodidest mööda minema. Tegelikult on ikkagi võimalus valida tänavat, kus sa tahad kõndida.

Kui mõjukas on Eesti ajakirjandus ja kas tema mõju on aastatega kasvanud või kärbunud?

Kadastik: Praegu on ta väga mõjukas, sest teda on väga vaja.

EKRE sünd ja selle arenemine… Populistlikud liikumised on ikkagi väga-väga sama stsenaariumi järgi igal pool tulnud. Selles olukorras on ühiskonnad polariseerumise staadiumis, see on väga-väga kurb ja tegelikult ohtlik, sest lähevad lõhki, ükspuha, mis teema leitakse, see ei pruugi olla üldsegi see teema, millega [abielu] referendumit taheti teha.

Niisuguses olukorras on ajakirjanduse mõju ühiskonda koos hoida ikka tohutult tähtis. Arvan, et võib-olla on kogu selle 30 aasta jooksul ajakirjandusel praegu üks tähtsamaid rolle ja minu meelest on ta saanud hakkama sellega, just viimastel aastatel.

Luik: Siin on ülitähtis, et ajakirjanikud – ja see oht on ju meil kõigil – ei elaks oma meedia kõlakojas. Ajakirjanikud on Eestis tihti pealinna intellektuaaltöötajad, nende suhted võivad olla seotud ka nende ülikoolidega, ja see [toimetus] on üks suur info analüüsi, info valiku töö, tubane töö. Seal võib juhtuda, et nad ei märka enam, mida rahvas tahab.

EKRE või mitte, eks neid parteisid tuleb taas ja taas… Aga kui seda ei märka, võib sama juhtuda, mis juhtus New York Timesiga Ameerikas, et sa ei märka, mis tuleb rahva poolt. Ja et Brexit tuleb, on sulle lõpuks sama suureks üllatuseks, kui meie ajakirjandusel oli see, et aastal 2014 selgus – mitte ainult parlamendierakondade enamus, vaid küsitluste järgi ka rahvas Eestis kahjuks ei taha, ei taha lihtsalt taolist laadi abielusid, kus mees on mehega ja naine naisega. Miks see nii on ja kuidas seda mõista, see käis ajakirjanikel tookord üle jõu.

Sa hakkad nägema omaenda idealistlikku ühiskonnanägemust üleüldisena, vaat see on see oht, mis oli New York Timesis ja ma arvan, ka Frankfurter Allgemeine Zeitungis ja The Timesis ja ka Postimehes ja Eesti Päevalehes.

Kadastik: Tervikuna on Eesti ajakirjandus selle ohuga seni minu arvates hästi hakkama saanud.

Ekspress Grupp või Delfi ja Eesti Ekspress on liberaalsemad, mitte selles tähenduses nagu EKRE tõlgendab, vaid humanistlikus tähenduses. Aga nad püüavad nii palju kui jaksavad ka konservatiivseid toone sisse tuua.

Postimees, vastupidi, on läinud aina konservatiivsemaks, vahepeal eriti, kui Mart Raudsaar [peatoimetajana] ei varjanudki oma lähenemisviise. Koos sellega on oht kaotada teatud lugejad, aga samas nemad näevad vaeva, jätmaks muljet, et tegelikult on nad ka avatud, liberaalsed ja sallivad.

Ja rahvusringhääling siis kolmandana peaks olema nagu bastion, kus selliseid võbelusi, väga emotsionaalselt maailmavaadete pealetungi ei tohiks üldse käia, seal peaks olema hoopis sõltumatum, rahulikum lähenemine.

Need kolm jalga hoiavad minu meelest tagasi ohtu, et Eesti ajakirjandus kaugeneb rahvast, ei saa aru, millised protsessid käivad. Need kolm jalga on päris hästi paigas.

Kui palju on toimetustes tunda ajakirjanike või omanike maailmavaadet?

Kadastik: Postimehe puhul oli see kindlasti teema sel lihtsal põhjusel, et omanik (Margus Linnamäe, toim) on nii paljude äridega seotud ja need nii või teisiti mõjutavad ajakirjanike suhtumist isegi siis, kui ütled, et omanik ei ole käskinud nii kirjutada. Paremal juhul sa lihtsalt ei kirjuta nendel teemadel või hakkad mingeid teemasid vältima, et mitte olla ebaobjektiivne. Sest isegi siis, kui kirjutad objektiivselt, võetakse seda vastu teistmoodi, mis tekitab toimetustes probleemi.

Ehk et, kui omanik on seotud väga paljude meediaväliste asjadega, siis on toimetusel nii või teisiti probleeme ja tekitab ka lugejates usaldamatust, umbusku.

Aga arvan, et natuke on see probleem nüüd üle läinud, see oli [rohkem] võib-olla algul, kui ka uus omanik ei tajunud täpselt oma missiooni, vastutust ja rolli. Praegu on tõenäoliselt tema ja toimetuse suhted läinud, arvan, normaalsemasse rööpasse. Väga palju oleneb muidugi peatoimetajatest.

Luik: Ekspress Grupis on erinevaid väljaanded. Ju Päevaleht on kergelt liberaalsem või vana sõnaga öeldes vasakpoolne, nad ei talu varastamist, ahnitsemist, kui parteid seda teevad või parteidega seotud suurärimehed. Eesti Ekspress on rohkem selline isamaaline-irooniline.

Ise ma olen välja kujunenud 60-aastane mees, ettevõtja ja kui midagi tahan kirjutada, siis tunnen, et see tihtipeale väga ei meeldi peatoimetajatele, aga avaldatakse ikka.

Mul on hea meel, kui noored on idealistlikud, lihtsalt nad ei tohi seda idealismi väljendades kujutada endast rahva üldise olemuse esindajat.

Sa tahaksid, et kõik oleks hästi, et inimesed oleksid võrdsed, et kõik saaksid euroopalikest väärtusest samamoodi aru. Aga kui see nii ei ole, kuigi sa lootsid teistmoodi, siis pead sellest avalikult kirjutama.

Mida on teie jaoks Eesti ajakirjanduses praegu puudu?

Luik: Minu meelest on naljaga väga kehvasti. Ma austan oma eakaaslasi, teenekat Mart Juurt ja rahvakirjanikku Andrus Kivirähki, aga kas tõesti alla kuuekümnesed mehed on nüüd jäänud tegema head huumorit?

Ja need noored, kes peale tulevad? No okei, olen stand-up-koomikuid vaadanud, aga ma ei näe, ma ei näe tulemas noori humoriste.

Vaat Mart, ütleme nagu vanad mehed: kus omal ajal olid karikaturistid, igas lehes karikatuur, korralikud naljamehed, naljasaated.

Karikatuurid on ka praegu ajalehtedes, igapäevaselt.

Kadastik: Seda on igal ajajärgul öeldud, et kui elu pakub nii palju seda janti ja nalja, siis on tõesti väga keeruline päriselust veel paremat nalja teha.

Ma ei tea, mis nii väga puudu on. Headest kirjutajatest on alati puudus. Ei ole mõtet öelda, et viimne kui üks [ajakirjanik] kirjutab väga hästi, igas toimetuses on võimalus leida juurde veel paremaid kirjutajaid.

Luik: Mulle meeldib väga üks Balti väljaanne, millesugust meil ei ole. See on illustreeritud filosoofia ajakiri Rigas laiks (https://www.rigaslaiks.lv/), läti-, vene- ja ingliskeelne, kahe filosoofi, Uldise ja Arnise (Uldis Tironsi ja Arnis Ritups, toim) poolt asutatud. See on nii vägev – rahvusvahelisel tasemel intervjuud, korralikud fotod, vaidlused…

Ma ei tea, meil raha ju oleks, aga kus need tegijad on? Eesti ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte on ära hajunud. Nii ei saa, et midagi ilmub Loomingus, midagi Vikerkaares, loed mingitest ajaloovaidlustest…

Kadastik: On Levila, Edasi.

Luik: Need on hästi hajunud. Riik peaks need portaalid, kus ideid ilmub, koondama, et panna ühe otsingumehhanismi alla, kus saad kätte sel teemal olevad vaidlused.

Näiteks oli siin jutt, et kas eestlus on üldse sakslaste välja mõeldud mingi eksistentsiaalne nali või mitte. Hästi suur vaidlus, aga üks põrutab Vikerkaares, professor Veidemann vastab talle Loomingus, kolmas Sirbis ja mine võta siis kinni.

Intellektuaalset värki võiks rohkem olla, mina pean seda nagu hapnikuks. Vanemas eas ei käigi ma väga palju vabatahtlikult läbi inimestega, kes raamatuid ei loe.

Kadastik: See, mida [ajakirjanduses] võiks rohkem olla, on siiski mälu.

Ma ei mõtlegi, et peaks 30 aastat kogu aeg mälu kaasas kandma, et rääkida ja meenutada, mida tehti 1990. Mälu võiks olla vähemalt kaks, kolm kuud, ka üks aasta, kaks aastat. See vastutustundetus, mis poliitikas on toimunud, poliitikud kasutavad ju ära, et ajakirjandus unustab väga kiirelt, ja läheb järgmise teema juurde ja unustab ära, mis oli aasta, kaks või kolm või neli tagasi.

Igasugu sigadusi on tehtud ja tehakse uuesti ja tehakse veel kord uuesti. Ajakirjanikud vahetuvad, tulevad uued noored, kes võib-olla ei teagi neid asju.

Kontekst peaks käima kaasas kogu aeg. Et kui on mingi tekst, siis peaks andma võimaluse lugejal, vaatajal või kuulajal ka aru saada kontekstist, kust mingi asi on välja kasvanud.

Luik: Kultuuriajakirjandust on vähemaks jäänud, mis on seotud ka sellega, et kultuuri enda tarbijaid on vähe. Vaatame oma romaanide loetavust, vaatame kunstinäituste vaatajate hulka, seda on vähe. Aga minu meelest inimkultuuri vormidest on ajakirjandus kõige hõlvavam, kõige akuutsem ja üks väga tähtis nähtus. Kõrini täis panev kõrgemaid tõdesid neid, kes veel hiljuti teadmatust põdesid, kui Alliksaart kasutada.

Kas Eestis on ajakirjandusega rikkaks saadud?

Kadastik: Üks mees istub siin kõrval. (Osutab käega Luige suunas)

Luik: Ado Grenzstein*, nagu professor Juhan Peegel meile oma loengus rääkis, ostis endale Tartu Toomemäele maja, ilusa Lõuna-Eesti punasest tellisest maja. Ja Juhan, professor, tõstis tookord käe: vaadake, noored, ajakirjandusega saab maja. Võin kinnitada.

Kadastik: Mjah… Võib ka mitu maja saada.

*Ado Grenzstein, 1849-1916, ajakirjanik ja pedagoog, 1881 asutas ajalehe Olevik.