Kas keegi mäletab veel sellist kõlavat asja nagu Lissaboni strateegia? Nimelt lepiti aastal 2000 Portugali pealinnas kokku, et aastaks 2010 on Euroopa kõige konkurentsivõimelisem ja teadmistepõhisem maailmajagu.

Mäletan ajakirjanikuna toonaseid pidulikke kõnesid Lissabonis, Brüsselis ja liikmesriikide pealinnades. Lubati rahalaevu, muudatusi, koostööd ja reforme, et kokkulepitu ellu viia. Aasta on praegu 2021, Lissaboni kokkulepe on ammuilma unustatud ning Euroopa innovatsioon sörgib endiselt USA ja tõusvate Aasia riikide sabas.

Miks nii läks? Sest reaalne elu tegi omad korrektuurid. Vana tõde pädes sel korral ja pädeb ka edaspidi: loosungeid püstitada ja lubadusi jagada on tipp-poliitikutel ülimalt meeldiv, eesmärkide praktiline elluviimine on aga pagana raske.

Toona arvati, et ühtsete reeglitega ja korraldustega on võimalik luua midagi USA Ränioru sarnast terves euroliidus. Sisuliselt arvas kamp poliitikuid, et kui meie nii otsustame, siis küllap nii ka juhtub.

Lissaboni strateegia lagunes nagu ikka liikmesriikide erimeelsuste, poliitiliste tõmbetuulte, rahajagamisvaidluste ja 2008. aasta majanduskriisis tuhandeks killuks. Kindlasti oli selles strateegias ka kübeke asju, mis hiljem kasulikuks osutusid. Aga ka ilma suurejooneliste dokumentideta liigume ka praegu me vaieldamatult samm-sammult teadmistepõhisema majanduse suunas. Muuseas, ka Ränioru arendamist ei alustatud mingite deklaratsioonide koostamisest.

Ajakirjanikuna näen tavalugejast ilmselt oluliselt lähemalt, kuidas riigisisesed ja ka rahvusvahelised otsused sünnivad, kuidas huvigrupid, poliitikud, ametnikud voolivad esialgsetest soovidest ja eesmärkidest lõpuks midagi sellist, millel esialgse sooviga midagi ühist pole.

Näen sedagi, kuidas kokkulepitud põhimõtted visatakse hoolimatult üle parda, sest ootamatud takistused, teistsugused lühieesmärgid ja lihtsalt igapäevane elu teevad olulisi korrektuure. Üsna tihti tehakse kursimuutus tulles vastu inimeste, st valijate nõudmistele ning seegi on osa demokraatiast. See ei ole mingi Eesti eripära, nii toimib see kõikjal läänemaailmas.

Eestis teebki asjade otsustamise võrreldes paljude teiste riikidega lihtsamaks meie protestantliku taustaga ühiskond, milles mõjuvad ülepaisutatud loosungid paratamatult õõnsalt. Prantsuse vaimust läbiimmutatud Brüssel jääb meile alatiseks võõraks.

Euroopa Komisjon presenteeris 2020. aastal väga kõlavalt uut väljakutset: teha totaalne pööre kliimaneutraalsuse suunas. Muidugi, kes ei tahaks elada vähem saastatud keskkonnas? Jätta lastele puhtam planeet? Keegi ei naudi äärmuslikke ilmanähtusi, sest need toovad surma ja kaost.

Kõik see on arusaadav ja lihtne. Kliimaneutraalsuses eesmärgid on üllamad kui suhteliselt ühe maailmaosa arendamise keskne Lissaboni strateegia. Tegemist on ju planeedi päästekavaga, mida küll plaanitakse ellu viia vaid ühes meie planeedi sopikeses.

Aga Euroopa Komisjoni algatus säärasel kujul nagu see esitati, kogub varsti samamoodi riiulis tolmu nagu Lissaboni strateegia. Sest meil on taaskord põhiliselt poliitikute kokku kirjutatud programmdokument, millele allakirjutanud arvavad, et meie otsustame ja küllap nii ka läheb.

Poliitikud otsustasid, et 2030. aastal vuravad euroliidu teedel peamiselt elektriautod, mis sellest, et teadlaste sõnul toimivat lahendust elektriautodele üleminekuks pole isegi silmapiiril. Pole konkreetset lahendust vajalike muldmetallide kaevandamiseks, massiliseks akude tootmiseks ja elektriautode hinnad pole viimastel aastatel praktiliselt odavnenud. Lahendusteta lubadusi kuulutatakse kõlavalt pea igas valdkonnas.

Mis Euroopa Liidu juhtide ja liikmesriikide valitsuste lubatuga tegelikult juhtub? Varem või hiljem tekib kuskil siseriiklik surve, ükskõik kas see on tekitatud mõne poliitilise jõu, huvigrupi või ka tavaliste inimeste pärast, kelle toimetulek on ohus. See polegi antud juhul oluline.

Viimastel nädalatel elektrihinna ümber toimuv peaks olema kõikidele lihtsaks õppetunniks, kuidas uhketele eesmärkidele keeratakse kohe selg, kui king natuke pigistama hakkab. Juba tormavad liikmesriikide ministrid heitlusesse, lubades taas miljardeid eurosid tarbijatele ja tootjatele.

Enam ei taheta heitmekaubanduse laiendamisest midagi kuulda, pigem nõuavad liikmesriigid, et komisjon tõmbaks süsihappegaasi heitmete kvoodihinnale pidurit. Esimene tolmukiht kõlavale kavale on juba seega peale raputatud.

Kuid see on lapsemäng kõikvõimalike väljaastumiste, "kollaste vestide" liikumiste ja ka paljudele inimestele ümberkorraldustega kaasnevate raskuste näol. Demokraatia omapäraks ongi, et valimiskastide juures antakse tavaliselt hääl nende poolt, kes pakuvad käegakatsutavaid tulemusi, mitte ilusaid unistusi aastaks 2050.

Alati on valitud präänikupakkujaid, mitte piitsutajaid ja see kehtib ka 21. sajandil. Valitakse neid, kes komisjoni algatusele resoluutsemalt selja pööravad, Eestiski on juba esimesed märgid selle kohta näha, kui vaadata erakondade populaarsusreitinguid.

Kõigele lisaks voolab teisel pool euroliidu piiri elu edasi kõlavatele loosungitele rõhumata, eriti USA-s ja Hiinas. Ja see on Euroopale ületamatu väljakutse. Euroliit muutub lähikümnenditel kahjuks aina vähemmõjukamaks majanduspiirkonnaks, millel on teistele oma üllaid reegleid ette kirjutada järjest raskem.

Teisalt pole lihtsalt võimalik ühises globaalses katlas keeta puhast suppi nii, et ühte serva viskad keemiakombinaadis treitud supikuubikuid ja teise serva ökoporgandeid. Kokku tuleb ikka roog, mis maitseb kui pakisupp.

Mina ei ole keskkonnakaitse asjatundja ja lahenduste pakkumine pole mulle seega jõukohane. Aga ma lohutan end teadmisega, et tegelikult liiguvad asjad meie planeedil paremuse poole ka ilma tohutute programmide ja üleskutseteta. Ja kindlasti ei tasu arvata, et rohepööre algab alles nüüd. See sai alguse juba palju aastakümneid tagasi.

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas umbes Moskva olümpiamängude ajal rääkis minu astrofüüsikust sugulane, et inimese saastatud atmosfääri seis on ülimalt vilets ja niimoodi jätkates on paari aastakümnega maakera lootusetult hävinenud. Toona kardeti küll pigem atmosfääri saastamise tagajärjel kliima jahenemist.

Toonane Eesti nägi tõesti masendav välja, igast korstnast ja sõidukist tuli paksu süsimusta hingematvat suitsu, naftatoodete jäägid valati lihtsalt õuenurka maha ja autokummide põletamine oli paljudes kohtades jaaniõhtu oodatud tõmbenumber.

Matsalu laht kasvas mineraalväetiste metsikust ülekasutamisest kõrkjatesse, Emajõgi haises solgi järele, sest Tartus lihtsalt polnud reoveepuhastust olemaski. Ida-Virumaal toimunust pole mõtet rääkidagi, kus rakendati ellu kuulsat stalinistlikku loosungit: meie ei vaja looduselt armuande, vaid võtame neid ise.

Nüüdne Eesti on igal juhul midagi muud. Hoolimata metsa pärast muretsejate nurinast on Eestis metsa all oleva maa pindala tegelikult jõudsalt kasvanud, nii et varsti meenutab meie maastik pigem Kesk-Soomet. Ainsad musta suitsu emiteerivad korstnad on Tallinna kesklinnas tossutavatel reisilaevadel. Ma isegi ei kirjuta tööstustes või kodumajapidamistes toimunud põhimõttelistest muutustest. Vahest on kõige suuremad muutused ikkagi toimunud meie peades.

Kas sellest piisab meie planeedi päästmiseks? Mina ei tea. Võib-olla tuleb rohepööre hoopis radikaalsemal ja räigemal kujul, kui kõik juba ammu upub ja põleb. Ja sellega kaasnevad sõjad? Võib-olla jätkub senine järkjärguline üleminek puhtamale tootmisele ning keskkonnasäästlikumale eluviisile ja sellest piisab?

Mina ei tea. Aga selles olen veendunud, et Brüsselis kokku joonistatud kombel Euroopa rohepööret ei tule. Sest ma olen näinud liiga palju seda tüüpi tühipabereid ja nende hilisemat prügikorvi kukkumist.