On ilmselge, et kliimaprobleemidega tuleb tegeleda. Küsimus on selles, kas eesmärgid on täidetavad ja milliste vahenditega seda teha ning millist hinda oleme võimelised maksma. Praegu hakkab tarbija nägema hinnatõusu oma rahakoti peal, kuid see on alles algus ja jäämäe tipp. Euroopa Liidu ebarealistliku rohepöörde hind on kogu EL-i konkurentsivõime ja tulevik. Taoliste tagajärgedega kliimakava tuleb praegusel kujul peatada ja leida uus mõistlikum lahendus.

Tänavune elektrihinna tõus näitab esimesi märke sellest, kui kehvasti on planeeritud praegune Euroopa kliimastrateegia. Rohepöörde protsessis on palju loosunglikkust ning mitmed Euroopa riigijuhid teatavad üksteise võidu, kuidas nad piltlikult öeldes lubavad "täita viisaastakuplaani kolme aastaga" ning jõuda seatud rohepöörde täitmiseni kiiremini ja suuremas mahus, kui kokku lepitud.

Suuri sõnu tegevate riigijuhtide sekka kuulub ka peaminister Kaja Kallas. Tema sõnul hakkab Eesti õhinapõhiselt kasutama kõiki rohepöörde võimalusi ning kutsub üles nimetama rohepööret isegi hellitavalt Viigrihüppeks.

Kaja Kallas ei tundu olevat süvenenud, mida loosunglik rohepööre endaga kaasa toob. Eesti peaministri ja temale sarnaste riigijuhtide süvenematus ja võimetus näha loosungitest kaugemale viis elektrihinnarallini. Probleemi lahendamise asemel laiutab valitsus praegu käsi, et ei ole kusagilt soodsat elektrit võtta. Et hinda alla saada, pandi paradoksaalsel kombel viimases hädas huugama põlevkivitehased, mis sugugi ei täida sedasama kliimastrateegiat.

Paraku on elektrihinna tõus näitamas alles oma esimesi märke. Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas ütles Eesti Rahvusringhäälingule, et osa praegusest elektrihinnast kantakse üle tarbijale. See on isegi optimistlik hinnang, sest saame kõik aru, et praegune elektrihind kantakse lõpuks tarbijale üle täies mahus. Lisaks iga lõpptarbija isiklikule kõrgemale elektrihinnale tuleb varsti meil hakata maksma palju kõrgemat hinda kõikide toodete ja teenuste eest.

Olukorra leevendamiseks teeb Isamaa erakond valitsusele ettepaneku algatada seaduseelnõu millega tühistada elektrienergia taastuvenergia tasu tarbijatele ning katta taastuvenergia tasud tootjatele riigieelarve eraldisena CO2 emissiooni kvootide tulust. Samuti teeme ettepaneku tuleval aastal mitte tõsta kütuse- ja elektriaktsiisi määrasid. Eesti peab ka tegema ettepaneku muuta EL-i CO2 emissioonikvootide kauplemissüsteemi, et oleks välistatud järsud hinnatõusud tarbijatele.

Nende sammude toel saab probleemi lühiajaliselt leevendada, kuid peame hakkama tegelema probleemi tuumaga ehk ebarealistliku rohepöörde endaga. Nagu kirjutas Jaak Aaviksoo, ei ole kliimaprobleemidega tegelemisel tulemuse saavutamiseks kõige olulisem "kiirus ja ambitsioonikus, vaid läbimõeldus ja vastutustundlikkus".

Praegune õhinapõhine ja loosunglik Euroopa Liidu kliimastrateegia, mille esimesed viljad meile sügise hakul saabusid, on ju alles algusjärgus. Pikemas perspektiivis on plaani hind niivõrd kõrge ja tähtajad ebarealistlikud, et rohepööre on sellisel kujul sisuliselt teostamatu.

Kliimaplaani täitmisel ohverdataks kogu Euroopa Liidu konkurentsivõime võrdluses ülejäänud maailmaga, kusjuures rohepöörde üheks kaasmõjuks ja tagajärjeks on see, et EL-i tootmise ja elukorralduse negatiivsed mõjud sokutatakse kolmandatesse riikidesse. Nii võivadki lõpuks teostuda ennustused, et Ursula von der Leyeni algatatud rohepöörde raskuse all variseb Euroopa Liit ise kokku.

Nähes inimeste reaktsiooni rohepöörde esimestele viljadele elektriarvete näol, on mul raske uskuda, et Viigrihüppe nime kandval plaanil on laiapõhjaline ühiskondlik toetus, kui sellega samaviisi edasi minnakse. Ja ega toetust pole ühiskonnalt küsitudki.

Kuniks Euroopa Liit ei suuda kokku leppida inimestele vastuvõetavat strateegiat, kus tootmine ja looduse säästmine oleks mõistlikus tasakaalus, tuleks kliimaeesmärkidest ajutiselt loobuda.

Eesti peab nägema rohepöördes suurt pilti, mis ulatub Euroopast kaugemale ja samal ajal lähtuma oma rahvuslikest huvidest ja energiajulgeolekust, kuhu kindlasti mahub jätkusuutlik keskkonnapoliitika.

Eesti valitsus peab aktiivselt otsima liitlasi sarnaselt mõtlevate Euroopa riikide hulgast. Peame nendega koostööd tegema, et avaldada Euroopa Liidule survet mõistliku ja teostatava kliimakava väljatöötamiseks, mille hind oleks meie ühiskondadele võimetekohane.