Arvutit, internetti ega e-keskkondi ei ole mu vanaema kunagi kasutanud, suure tõenäosusega ei hakka ta seda ka tegema. Mobiil-ID-d tal ei ole, sest tema eelistus on kõnekaart ning tema nuppudega telefoni kasutamise oskus piirdub kõnede vastuvõtmisega. ID-kaart on tal olemas, aga PIN-koodid on kuskile kadunud. Ta ei ole neid kunagi kasutama pidanud, seetõttu ei ole ta nende olemasolu ka vajalik arvanud olevat.

Ütlesin oma vanaemale, et koroonavaktsiini saamise olemasolu saab tõendada ka tervishoiuteenuse osutajalt saadud tõendiga, kollase vaktsineerimispassiga. Kui vanaema perearsti juurde läks, ütles arst talle, et tema mitte mingisugust koroonavaktsiini tõendit ei väljasta, Digiloost saab vajamineva.

Jah, tõepoolest, minu kõne vanaema perearstile kinnitas infot, et kõnealust kollast vaktsineerimispassi väljastatakse vaid väikelastele ja kuna seal ei ole ruutkoodi, siis ei pidavat see niikuinii kehtima.

Asja edasi uurima hakates jõudsin 3. juulil Sakalas ilmunud artiklile, milles sotsiaalministeeriumi e-teenuste ja innovatsiooni valdkonna nõunik räägib, et vaktsineerimist kinnitab kaks tõendit. Üheks neist on Digiloos genereeritav ruutkoodiga tõend, teine kollane vaktsineerimispass.

Artiklis oli kirjutatud:

"Kes pole harjunud digimaailmas toimetama, võib Joala (Sotsiaalministeeriumi e-teenuste ja innovatsiooni valdkonna nõunik) sõnul küsida pärast viimast süsti vaktsineerimiskeskusest kollast värvi paberil vaktsineerimispassi. Need on Eestis ja mujal maailmas juba varasemast kasutusel kõiksugu vaktsineerimiste tõendamiseks ning meelespidamiseks. Sissekande võib paluda teha olemasolevasse passi või paluda selleks uut.

Kollasesse vaktsineerimispassi saab vaktsineerimise kohta sissekande teha ainult see inimene, kes vaktsineerimise läbi viis."

Helistasin sotsiaalministeeriumisse ja sealt kinnitati ülalpool olevat infot. Ka 5. augusti Maalehe artiklis ütleb sotsiaalministeeriumi digitaalvõimekuse arendamise juht, et vaktsineerimise tõendamiseks sobilikud kollased vaktsineerimispassid.

Kuna perearst ütles, et tema vaktsiinipassi ei väljasta, siis helistasin terviseametisse, et uurida, kas see tegevus on seadusega kooskõlas. Sellest kujunes päeva nael. Terviseameti sõnul ei ole kollase vaktsineerimispassi väljastamine kohustuslik. Kõne vastu võtnud inimese soovitus oli, et äkki ma leiaksin mõne trükikoja, kus neid passe trükitakse, ning saaksin selle sedakaudu.

Terviseameti soovitusel suhtlesin ka tervise ja heaolu infosüsteemide keskusega (TEHIK). Nemad saavad inimese avalduse alusel vaktsineerimist tõendava dokumendi väljastada, kui inimesel ei ole võimalik seda digitaalse kanali kaudu saada. Selleks peab inimene minema nende kontorisse, mis asub vaid Tallinnas.

Senimaani ei ole e-keskkondade kasutamist kohustuslikuks tehtud, aga nüüd, COVID-i, vaktsineerimise ja selle tõendamise valguses tundub, et see on iseenesestmõistetav ning muudmoodi ei saagi.

Jah, loomulikult saan ma oma vanaema aidata, käia temaga politsei- ja piirivalveametis, et talle uued ID-kaardi PIN-koodid saada ning seejärel tema Digilukku sisse logida ning sealt ruutkoodiga tõendi genereerida ning välja printida, aga:

• Kas tõesti on ainuke variant vajaliku tõendi kättesaamiseks e-keskkonda sisse pääsemine?
• Kust on võimalik saada adekvaatset ning õiget infot selle kohta, kas ja mis on alternatiiv digiloost kättesaadavale tõendile?
• Kas kollane vaktsineerimispass on igal juhul ja pool eesti vabariigis samaväärne digiloost saadava tõendiga?
• Kas võib juhtuda, et kollast vaktsineerimispassi siiski igal pool ei aktsepteerita, kuna sellel ei ole ruutkoodi?
• Kui asutus on öelnud, et kontrollib nakkusohutust ruutkoodi kaudu, siis kas sellega välistatakse kollase vaktsineerimispassi arvesse võtmine?
• Millise trükikoja poole peaks pöörduma, et kollast vaktsineerimispassi saada? Kui selle kuskilt leian (ühest artiklist saadud info kohaselt saab seda siiski osta ka vaktsineerimiskeskustest), siis kas perearst, kes vanaema vaktsineeris, on nõus selle ära täitma?

Mulle tundub ülalkirjeldatud olukord segadusttekitav ning võib olla (vanemaid ja vähese arvutikasutamisoskusega) inimesi diskrimineeriv, sest praegusel juhul ei piisa ainult vaktsineerimisest, lisaks sellele peab vaktsineerituse tõendamiseks olema võimekus ligi pääseda vajalikku e-keskkonda.

Selle loo lõppu sobib hästi ütlus, et ühiskonna tugevust näitab see, kuivõrd suudab ta hoolida oma nõrgematest liikmetest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.