Homme tähistab Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva. Kas me oleme nüüd pöördumatult tagasi Euroopas?

Tahaks uskuda.

Ja kui oleme tagasipöördumatult Euroopas, siis ei tohi unustada, et me oleme ikkagi Eesti.

See tähendab?

Omaenese mina teadvustamist, kinnistamist, tajumist. Euroopa on väga eripalgeline, unikaalne näide teistele, kuidas erinevad kultuurid ja erinevad kultuurrahvad oskavad koostööd teha. Ja ei ole nii, nagu kuuleme teravkeelsetelt kriitikutelt, et kõike püütakse ühtlustada, sellised trendid on pigem raskesti tajutavad. Kindlasti on Euroopa üks põhiidee rahvusriikide ja erinevate rahvaste erisuste hoidmine, arendamine.

Kas Eesti peaks ütlema EL-ile ka mõnikord "ei"?

See küsimus ei ole õigesti pandud. EL-is on võimalik oma seisukohti kaitsta, on väga kõrgelt arenenud kompromissi-kultuur.

Kui "ei" baseerub legitiimsetele muredele, olgu neiks ka rahva meeleolu, siis nendest saadakse väga hästi aru. Ja kui see "ei"  on lihtsalt "ei" pärast, siis selline käitumisjoon ei ole väga praktiline ei lühemas ega kaugemas perspektiivis.

Teie õhutasite peaministrina Eesti inimesi ütlema "jah" ühinemisele EL-iga. Kui rahul te nüüd EL-iga olete?

Noh… keeruline küsimus. EL kui eeskuju, kuidas rahvad saavad koostööd teha, on ju märkimisväärne saavutus, rääkimata muidugi ülirikkalikust kultuuripärandist, edukatest inimestest ja kasvõi suurest turust.

Kui tuleme EL-i praktilise toimimise tasandile, siis kindlasti on asju, mille osas on rahulolematus laiapõhjaline.

Et liiga palju bürokraatiat?

See on lihtne väide, mis ei seleta midagi. Mida tähendab "liiga palju bürokraatiat"?

Euroopa õnnestub siis, kui ta on võimalikult konkreetne ja reaalne. Kui Euroopa hakkab  kõlavate, aga üsna ebamääraste eesmärkidega üsna intensiivselt tungima kodanike ellu, siis võib tekkida ka trots. Nii et ma arvan, Euroopa peab hoidma konkreetset joont, reaalseid saavutusi, sest kui läheb liiga abstraktseks, liiga kõlavaks, võib tekkida minnalaskmismeeleolu, usaldusdefitsiit, ei saavutata seda, mida on deklareeritud, on ülelubamine, aga tegelikult mittesaavutamine. Need riskid on kogu aeg olemas.

Kui palju kulutab EL raha asjadele, mille puhul teie mõtlete, et mis raiskamine see nüüd on?

See on ka väga hea küsimus. Kontrollikoja aspektist on keskne ikkagi tulemuslikkus, mõjusus saavutada tulemusi, mida deklareeritakse. See on lõputu debatt, sest neil, kes raha kulutavad või mingeid programme avavad, on alati võimalik seletada, et kui seda programmi ei oleks, oleks olukord kehvem või et mingite eesmärkide saavutamiseks kulub palju rohkem aega. Aga kasvõi praeguse Afganistani näite puhul…

Tahtsingi küsida, et EL oli Afganistani suurim finantsdoonor, rahastas seal viimase 20 aasta jooksul sadu, kui mitte tuhandeid projekte, sinna läksid kümned miljardid eurod. Oli see kõik asjatu?

Kas see kõik oli nüüd asjatu… Siin peame tasakaalustama seisukohti. Praeguses emotsioonide virvarris, mida me näeme õhtul televiisoris ja kuuleme neid kaosemeeleolusid, siis kahtlemata võib tekkida emotsionaalne hoiak, et kõik oli kasutu. Kuid tõenäoliselt võib leida ka asju, mis on Afganistani ülesehitamiseks jäänud pikemaajaliselt. Kas see nii on või ei ole, näitavad lähimad kuud kui mitte lähimad aastad, et kuidas hakkab Afganistani uus võim välja nägema.

Nii et selle tulemuslikkusega on nii ja naa. Üldiselt jah, domineerib paratamatult selline muster, et eesmärgid on kõlavamad kui tegelikud tulemused ja muidugi on võimalik leida kümneid põhjusi, miks on kavatsused alati head.

Mida kindlasti võiks olla rohkem – mõeldes ka Afganistani puhul otsusele "õudne lõpp versus lõputu õudus" – on võime vaadata, et kui mingid programmid või poliitikad ikka ei toimi, siis need ära lõpetada. Paraku on inerts ja rutiin väga tugev, see puudutab nii Euroopa sisemisi programme kui ka ulatub loomulikult väljapoole.

Kevadel 2018 ütlesite, et arengurahade seos arenguga ei ole tõestatud ning paljudel juhtudel tapab efektiivsuse juba eos teadmine, et EL-i avalikkusele meeldib, kui arenguraha antakse ja seda teavad ka raha saajad. Kas kordaksite praegu sama?

Jah, kindlasti. See ei ole lihtsalt meeleolu, vaid mitmete raportitega ka põhjalikult tõendatud.  

Euroopal ja Lääne ühiskonnal tervikuna on, väga erinevatel asjaoludel, soov muretseda kogu maailma eest, aidata maailma rahvaid saamaks ennekõike jõukamaks, vaesuse vähendamine on siin põhiline eesmärk. Paraku on nii, et nende väiksemate või suuremate arengurahade seost [tegeliku arenguga] teaduslikult tõestatud ei ole.

Tihtipeale – räägin abstraktselt ja toomata näiteid – on need arengurahad iseenesest põhjuseks, miks kohapealsed asjad ei liigu.

Ja teine suur küsimus, mille aktuaalsus ei vähene, vaid kasvab, on see, et kui paigas on üldse eeldused, et nö lahke doonorina minna ühte või teist riiki arendama. Eriti nendes riikides, kus on julgeolekudefitsiit, näiteks Lähis-Ida ja Aafrika erinevad piirkonnad.

Ning veel. Minu arvates EL pigistab liiga palju silma kinni, hinnates fundamentaalseid eeldusi riigi toimimiseks. Euroopa siseselt räägitakse väga palju õigusriigi baasalustest, mis ei ole asjad iseeneses, vaid eelduseks, et riik ka ise areneks. Aga mida me näeme arengumaade puhul? Viimase 10 või isegi 20 aasta trendid on ju vastupidised, ja seda igas ilmakaares.

Demokraatia väheneb?

Kas demokraatiat on seal olnud? Autokraatsed tegelased, kes tihtipeale on kohati isegi naerualused, aga ometi nende võim püsib ja on väga keeruline [neid riike] mingite ilusate programmidega aidata, kui abisaaja tegelikud motiivid on hoopis teistsugused.

Näeme seda nii kaugemal kui lähemal, võime rääkida Ukrainast, teistest Ida-Euroopa riikidest, Põhja-Aafrikast, Sahara Aafrikast. Muster on üsna sarnane. Afganistan on selles mõttes kahtlemata forsseeritud juhtum, sest selliseid summasid ei kulutata kusagil mujal, mida seal tehti, ja mitte ainult Euroopa maksumaksjate, vaid ka Ameerika ja teiste demokraatlike riikide rahaga. Nii on nüüdne šokk eriti tugev.

Täielik illusioonide purunemine.

Usun, et see [Afganistani juhtum] võetakse Läänes aja jooksul pulkadeks lahti, küllap tuleb igasuguseid uurimiskomisjone, raamatuid, raporteid… See on vajalik.

Vaatasin hommikul meediaülevaateid, kuidas üle Atlandi näidatakse kõige kõrgemal tasemel näpuga [süüdistavalt] üksteise peale. Mina küll soovitaksin võimalikult kiiresti emotsioonid maha võtta. Siin tuleb teha damage control, raamistada ja lahendada lühiajalised probleemid ning siis vaadata, mis valesti läks, miks oldi illusioonide kütkes.

Kui midagi sealt üldistada, siis on üsna palju selliseid programme ja poliitikat, kus on head kavatsused, aga faktidele ei taheta otsa vaadata, on poliitiline sentiment teha näilist tegevust, näilist aktivismi, aga reaalseid muutusi ei saavutata.

Eraldi teema, mida tasub silmas pidada ka Afganistani puhul, on mitmete autokraatsete riikidega puhul nö punase vaiba loomine igasugustele tegelastele, et antakse [neile] respekti, aga samas teatakse, et võim on üdini korrumpeerunud, millega kaasnevad ka kitsarinnalised usaldust mitte väärivad tegelased.

Keda me tegelikult oleme toetanud.

Jah, see kõlab niimoodi, et... Kontrollikoja liige ei tohi olla abstraktne teoreetik, me peame olema professionaalselt skeptilised, aga tajuma reaalset elu, et üldse hinnanguid anda või mingeid järeldusi teha. Ma ei räägi mustvalgetest hinnangutest, mis tulevad väga lihtsalt.

Afganistanis on 20 aastat ka istutatud väga palju teistsugust kultuuri, mis, muide, on Afganistanile omane, kui vaatame nende fotosid 1970. aastatest. Ma ei pretendeeri spetsialistiks, aga seal on juhtunud järsud võnked. Ja [viimase 20 aasta jooksul] on sinna süstitud palju, mis võib pikaajaliselt olla väga kaalukas, kui räägime laste või naiste haridusest, nende õiguste tagamisest. Ega seda džinni pudelisse enam kergelt ei aja. Rääkimata muidugi nö globaalse küla efektist, sest sealgi on interneti ja sotsiaalmeedia mõju ikkagi tohutu.

Seda enam tasub küsida, kui vaatame ägenevat vastuseisu demokraatia ja autokraatia vahel, et kaua need autokraatiad tegelikult vastu peavad. Arvan, et see on üks võtmeküsimus, kuidas leida mõistlik Lääne poliitika ja perspektiiv, et tunneli lõpus oleks ikka valgus. Praegu tunneme Lääne juhtide puhul, et selliseid hästi defineeritud ja usaldusväärseid samme sageli ei ole, sellest ka ebakindlus, mida maailmas näeme. Samas on kõik trumbid kindlasti Lääne ühiskonna käes, siin ei ole üldse mõtet rääkida.

Kas Eesti peaks andma varjupaika afgaanidele, kes tegid koostööd Eesti toetatud abiprojektidega ja tunnevad ennast nüüd ohustatuna?

Need on üksikud inimesed, loomulikult. Siin ei ole isegi midagi arutada.

Ütlesite ETV-s Marko Reikopile, et poliitika peab kõnelema asjadest nii, nagu need on ja et inimene saaks poliitikast aru, tuleb asju lihtsustada. Kas otsekohesus ja lihtsustamine peaksid käima käsikäes?

Küsimus on toonis. Ma ei tea, kui palju te jälgite Ameerika sisepoliitikat? Kui unustada ära selline niiöelda ideoloogiline võitlus, siis Ameerika poliitikud räägivad üsna otse, viisakalt ja kultuurselt, hea tooniga. Siinpool Atlandi on ridade vahelt rääkimist ja hämamist rohkem.  

Euroopas on eurospeak'i ju tohutult palju, aru ei saa, kas selle taga midagi reaalset või on see lihtsalt mingi näiline aktivism. Mina eelistaksin kindlasti otsekohesust, teatud lihtsustamist…

(Ajakirjanik kergitab kulme)

Ega te taha ometi siin vihjata ebakultuursele matslusele? See on üks äärmus, millest tuleb ka jagu saada. Mõneti aitab ebakultuurne matslus tulla, ma ei taha kasutada väljendit mainstream poliitika, aga otsekohesemale ja lihtsamale sõnapruugile.

Miks see sõnapruuk on oluline? Et demokraatia saaks taastoodetud, kui räägime, et inimesed ei tunne [poliitika vastu] huvi või on sellest võõrandunud, ei pruugi seda lõpuni mõista.

Poliitika muutub läbi hämava sõnamulina igavaks. Üks õudsemaid asju on igav poliitika. (Naerab) See on nii keeruline – stabiilses ühiskonnas väljuda sellest igavusest, igavast poliitilisest ruumist. Aga igavust ei saa asendada pehmelt öeldes rõvetsemine.

Kas te olete nõus Rein Müllersoniga, kes äsja nentis Eesti Päevalehes: "Poliitiline korrektsus ja koroonaviirus on vabaduste vaenlased."?

Ma väldiks selliseid üldiseid avaldusi. Kui poliitilise korrektsuse teispoolsus on ebakultuurne, ebaviisakas, gruppide ja üksikinimeste mõnitamine, solvamine, ähvardamine, siis see risustab ühiskondlikku tervist. See võtab ära ju hapniku.

Kui lugupeetud professor mõtleb poliitilise korrektsuse all sõnavahtu, siis ma olen temaga nõus.

Eks me pea ka muidugi aru saama, et poliitika on ka pidevad läbirääkimised. Te kindlasti tahate arutada [Eesti] presidendivalimisi, kus tänased riigijuhid on ju pidevas läbirääkimiste positsioonis. Nad ei saa avada [kohe] oma mõtteid, seisukohti ja nii tulebki poliitika ajamise juurde avalik….

Teie tahate öelda hämamine, aga ütleme, et ümber nurga rääkimine. Mõneti kuulub see poliitika juurde. Alati ei ole otseütlemine poliitilist tark, et midagi saavutada.

Kui palju on koroonakriis erinevates riikides vabadusi kärpinud?

Küllap on, kuigi mul mingit mõõdupuud ei ole. Demokraatlikud valitsused läksid telepiltide õnge ja mõneti täielikult teadmatuse õnge, algas mitte laine, vaid torm…

Telepildid Itaaliast, palju koroonasurnuid?

Täpselt. Me hindame sellist Lääne ühiskonda, kes arvestab fakte, arutelu, teadmistepõhisust, intensiivset tagasisidet, mõjude hindamist, auditeid… Nüüd tehti aga minutitega otsuseid, mille majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline mõju on tohutu. Jällegi, jääb loota, et need veel võetakse pulkadeks lahti, isegi kontrollikoda püüab teha oma analüüse, et kuidas [koroona]otsused langetati, sest see vajab tuleviku mõttes ikkagi läbi valgustamist.

Samas, positiivse poole pealt, mõelge, kui tähtsaks on läinud ühe inimese hind tänases ühiskonnas. Ka ühe inimese pärast võidakse teha selliseid otsuseid. Nagu ütles minu Soome kolleeg Hannu Takkula, et tühja sellest majandusest, majanduse ehitame alati üles. Aga inimese hind on läinud niivõrd kõrgeks. Täna, 21. sajandil on inimese hind selline, et tema kaitsmiseks oleme kõik valmis oluliselt piirama oma vabadusi.

Vaadates Euroopa riike, ei näe ma seda riski, et vabadused jäävadki [piiratuks] ja autokraatsed tegelased hüppavad välja.

Kas te olete vaktsineeritud?

Olen muidugi.

Tallinnas ühistranspordis paneksite maski ette, sest Eesti valitsus otsustas, et ühistranspordis tuleb kanda maski?

Luksemburgis lähed bensiinijaama, müüja ütleb, ära tule, kui maski ei ole. Muidugi, kui see on solidaarsusakt, siis ma seda teen, milles küsimus. Mina ei hakka küll pead vaevama, et mis on selle teaduslik tõestus.

Aga ma janunen põhjaliku tagasivaate ja õppetundide tegemise järele, et kuidas ja miks valitsused erinevate koroonalainete ajal reageerisid.

Mis on teile rohepööre: kas mõistlik tulevikuvaade, poliitiline paratamatus või utoopia?

Kui ma nüüd meenutan oma minevikku [erakonna Isamaa valimiskampaaniast], siis loosung "Kodukulud alla!" on täna rohepöörde keskne telg, mida Euroopa Komisjon välja pakkus. Kodukulud alla – teeme oma majad energiaefektiivseks, võidame kuludes, kasutame vähem CO2… Nii et, rohepöördes on elemente, mis kindlasti on ülimalt mõistlikud.

Aga tõenäoliselt on ka selliseid küsimusi, mida kontrollikoda kavatseb kindlasti analüüsida, sest meie anname arvamuse oluliste finantsmõjudega dokumendi kohta. Seega saan siin rääkida oma rangelt isiklikest vaadetest.

Minu jaoks on kindlasti üks suuremaid küsimusi selle globaalne vaade, kuna probleem, mida teadlased ja klimatoloogid meile sedastavad, on globaalne. Nüüd jõuame jälle Afganistani paralleeli juurde, et kuidas saavutatakse see globaalne kokkulepe, millel on tegelik mõju kasvuhoonegaaside emiteerimisele.

Ma ei hakka protsentidega tüütama, aga Euroopa mõju on kuus-seitse protsenti. Ilma globaalse kokkuleppeta me ju seda probleemi ei lahenda? Mõneti nagu ka Afganistani puhul – võime küll pingutada, triljoneid raha panna.

Järgmine küsimus on kindlasti otseselt utoopia vallast. Praegu on [seoses rohepöördega] välja käidud mitmeid asju, kus tegelikult tehnoloogiat ei ole või hüpoteetiline tehnoloogia on kas oluliselt kallim või oluliselt ebamugavam.

Näiteks teistsugused autod?

Kasvõi. Nüüd, kuna see teema läheb mulle väga korda, olen püüdnud aru saada, kuidas meile näidatakse elektritootmise perspektiivi [Eestis], et see oleks mõistlik. Ma ei tea. Mina ei ole vastuseid saanud.

Küsimus ongi, kui tugevatel jalgadel seisab Eesti energeetikajulgeolek, kui me põlevkivist täielikult loobume?

Tuleme energeetikajulgeoleku juurde, see on ülimalt tähtis küsimus, aga ma vastan enne, mis see rohepööre siis on. Me vajame selle lahti rääkimist.

Minule on Euroopa rohepöörde osas üks eraldi ääremärkus, et igasugune kriitika on halb. Alates valgustusajast, miks Lääne ühiskond on nii edukas? Sest kriitika ja tagasiside on see, mis laseb õigetel asjadel õitseda ja rumalused viskab ajaloo prügikasti. Ja nüüd püütakse konstruktiivset kriitikat kohe sildistada. See on minu jaoks väga murettekitav.

Tulen tagasi utopismi juurde. Kui vaatame globaalset pilti, siis olgem ausad, tehnoloogia osas puuduvad vastused väga mitmetele küsimustele. Kõik need lubadused elektrienergeetikas, liikuvuses, paljudes muudes asjades…

20 ees ootava aasta kohta räägitakse triljonitest, et raha on lõputult. Audiitorina, ja ma olen praegu audiitor, tekib küsimus, et kas tulu-kulu suhe, see risk, mida me näeme, on mõistlik. Triljonites dollarites. Ärme unusta, et see puudutab kogu maailma rahvastikku.

Minge ja vaadake, mitte väga kõrgelt arenenud riikide tegelikku elu: ka nemad tahavad hästi elada, neil on vaja üles ehitada toimivad ühiskonnad, toimivad majandused, nad vajavad energeetikat ja palju muud, me ei saa ju neile öelda, et ärge seda kõike tehke. Nii et tulu-kulu suhe kliimaökonoomikas – mina tahaks küll, et siin oleks alternatiive näidatud.

Järgmine küsimus. Kõrge Euroopa Komisjoni ametnik kuulutab, et kui me seda ei tee, algab 20 aasta pärast sõda vee pärast. No kuulge! Või ÜRO peasekretär… Lugege ÜRO erinevaid see hinnanguid alates 1972. aastast. Siis teatas ÜRO vastav amet, et kui me midagi ei tee, siis 10 aasta pärast on katastroof.

Aga lugege ÜRO kliimapaneeli või teadlaste erinevaid raporteid, nad arutlevad võimalike stsenaariumite üle erinevate tõenäosusastmetega, mis on väga tähtis. Minu arvates me tapame igasuguse kriitilise diskussiooni sellega, et lihtsalt ei lase isegi küsimusi küsida.

Viimane, abstraktne aspekt. Nii ühel kui teisel pool Atlandi kõlab inimese ümbertegemise soov. Vaat inimene elab valesti, inimene tuleb ümber teha. No kuulge, see on meile väga tuttav, meie ju teame, kus inimest taheti ümber teha. Aga nendel katsetel ei ole mingit perspektiivi.

On väga tugevaid asju [rohepöördes], mis on õiged ja on väga suuri küsimusi, millele minu arvates vastust ei ole. See ei tähenda, et sellega ei peaks tegelema, poliitiline tahe on ju niivõrd tugev, kui räägime Euroopast.

Veelkord: kui Eesti loobub põlevkivienergeetikast, siis kui tugevatel jalgadel seisab meie energiajulgeolek?

Keegi Eestis ei ole tõenäoliselt põlevkivifanaatik, olete nõus? Aga samas ei ole kellelgi vastust, kust hakkab Eesti elektrit tootma.

Me räägime juhitud tootmisvõimsustest. On ju ilmteada, et avamere tuuleparkide efektiivsus on 50 protsenti, maismaa tuuleparkide kasutegur on 40 protsenti, päikesepaneelid on üldse omaette teema. Ehk teisisõnu, meie paneme kaardid asjadele, mille puhul teame, et ei ole lahendust. Räägitakse salvestustehnoloogiatest. Kui suuri salvestuspatareisid Eesti vajaks, kui oletame, et nädal või kaks ei suuda need juhitavad tootmisvõimsused elektrit toota?

Punkt kaks. Räägitakse, et ehitame kaablid, mis kuskilt mujalt tulevad. Aga kust mujalt? Rootsi kavatseb tuumajaamadest väljuda, Poolal ja Saksamaal pole kuskil [elektri] ületootmist, eriti kui vaatame 10 aasta perspektiivi. Kust Läti ja Leedu mingeid juhitud tootmisvõimsusi saab? Ehk et paratamatult, nüüd veidi lihtsustame, jääbki kaks võimalust: kas gaas või tuumajaam.

Või, miks me veame pelleteid Inglismaale, Hollandisse, sealsete valitsuste garanteeritud lepingutega? Kas see on siis rohepööre, et laevad tossutavad ja veavad puuklotsikesi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Aga Narva ei tohi vedada. Ja Narva varsti ei olegi mõtet vedada, kui pole uusi võimsusi.

Jõuamegi gaasi ja tuumajaama juurde. Tuumajaama küsimus on meil ju ammu läbi analüüsitud. Kui tuleb uus tehnoloogia, mida siin lubatakse, aga seda ei ole silmapiiril…

Soomes tuumajaamad küll õitsevad.

Muidugi, seal on väga kõrge tuumaenergeetikakultuur oma tugeva ajalooga ja Soome ei ole lasknud seda niiöelda ideoloogilist mürki sinna sisse.

Aga näete, Saksamaa paneb tuumajaamad kinni 2021, kuid kivisöejaamad 2038 – hoopis omaette poliitiline valik, on ju. ÜRO peasekretär ütles, Euroopa Komisjon ütles, Saksa liidukantsler ise on öelnud, et tegutsema peame kohe, maailm on kohe katastroofis – paneme siis kivisöejaamad Saksamaal kinni, las tuumajaamad jätkavad.

Eesti tuumajaama reaalsus on omaette teema. Kui ei toimu tehnoloogilist murret, pean mina seda ebareaalseks, sest kaudsed kulud on suured, väga rasked küsimused on vastamata. Hea, et on initsiatiivgrupid [Eesti tuumajaama toetuseks], aga minu jaoks ei ole realismi tunnet, et praegu selle üle pikalt arutleda.

Ja mis alternatiiviks jäi, on teil meeles? Vene gaas. Olemegi kohal. Ongi siis Vene gaas.

Aga oleme positiivsed. Selles diskussioonis on vaja konkreetseid vastuseid, sest energia investeeringute tsükkel on ikkagi 10 aastat. Peame täna tegema otsuseid.

Rohepöörde puhul on alati olnud nõue, et rohepööre peab olema tasakaalus, balanced, nagu ilusa sõnaga öeldakse. (Muigab)

Tasakaalus millega? Majandusliku konkurentsivõime, energeetikajulgeoleku ja keskkonnanõuete vahel. Mulle tundub, et praegu on tasakaal  oluliselt paigast nihkunud. Konkurentsivõimet me näeme: [elektri] hind kallineb, see on täiesti pöörane, keegi ei tee vahet, kas kaks korda rohkem, kolm korda rohkem…

Meil on kontrollikojas põhjalik analüüs Euroopa nõrkustest, väljakutsetest, kus konkurentsivõime küsimused on erakordselt olulised. Aga see rohepööre, mida Euroopa Komisjon praegu pakub, pole veel pihta hakanudki.

2014 Eesti eksportis elektrit. Täna impordib, 50 protsenti. On ikka saavutus. Kes selle eest vastutuse võtab? Komisjon?

Kolm ja pool aastat tagasi arvasite, et kindlasti tuleb Reformierakond kunagi valitsusse tagasi, otsib uusi lahendusi ja me kõik ootamegi Reformierakonnast uusi asju, mitte lihtsalt vanade dogmade korrutamist. Nüüd on Reformierakond valitsuses tagasi, kuidas tundub?

Tegelikult on oluline, et erinevad poliitilised erakonnad suudavad kõigiga koostööd teha ja valitsuse vahetus on selle kohta hea näide.

Kindlasti on Kaja Kallasel mitmeid uusi algatusi, näiteks tema valitsus on väga tugevalt läinud kaasa rohepöördega. Kuna Reformierakonnas on alati olnud – sellepärast ma neid ka hindan – kahe jalaga maa peal olevaid inimesi, kes on tugevad makromajanduses, siis loodan, et nad analüüsivad selle [rohepöörde] paketi läbi ja poliitiliselt on nad võimelised vägagi efektiivselt oma seisukohti ajama. Kõige lihtsam tõestus sellele on, kuidas Kaja Kallas seisis [Euroopa Ülemkogul] vastu, et teha Euroopa Liidu ja Venemaa summit.

Poliitilist selgroogu ja karakterit on praegusel peaministril kindlasti. Kui nad on selle [rohepöörde] tõstnud nüüd visioonina üles, siis see on kindlasti huvitav, sest majandus vajab uusi visioone kogu aeg. Kindlasti ma ootan selle küsimuse praktilist toomist Eesti ühiskonda, ettevõtjate ja teadlaste ette, poliitiliste valikute sõnastamist ja et me väljume loosungite tasemest, vaatame, millised on Eesti võimalused, millised on Eesti huvid, aga ei peksa seda nö ideoloogilist vahtu üles.

Meie mõjukas ametnik ja diplomaat Matti Maasikas, praegune Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas arvab, et kui Eesti oli saanud 2004. aastal NATO-sse ja Euroopa Liitu, saavutas need suured eesmärgid, "siis poliitilisel eliidil kuidagi… kukkus kellu käest". Kas Eesti on ideede poolest paigale jäämas, sõidab aeglasema käiguga?

Võib öelda nii, aga võib ka argumenteerida vastupidist. Mina argumenteeriks siiski vastupidist, sest omaette väärtus on ka optimismi üleval hoidmine. Ja ei ole mõtet lihtsalt võrrelda selle sajandi esimest või ka teist kümnendit 1990. aastaste täiesti unikaalsete väljakutsetega. Need on erinevad asjad.

Teiseks, kui vaatame aastat 2004 ja tänast aega, mis iganes numbreid, siis kõik läheb paremaks, olgu see inimeste majanduslik hakkamasaamine, kuritegevuse, tervise ja hariduse näitajad jne, jne. Nii et ühiskond liigub edasi.

Miks teie kodupartei, isamaa on opositsioonis?

Aeg-ajalt on lihtsalt kasulik olla opositsioonis. Väga tark otsus.

Oli see õige valik, et Isamaa läks pärast 2019. aasta parlamendivalimisi Keskerakonna ja EKRE valitsusse?

Väga raske valik, aga ma arvan, et see oli õige valik.

Eriti selle taustal, mis toimub mujal maailmas ja meiega sarnastes riikides on [oluline] ühiskondlike lõhede ärahoidmine, mõttetute pseudovaidluste elimineerimine. Selle eelduseks on erinevate poliitiliste erakondade võimekus omavahel kõneleda, jagada vastutust. See on ka konservatiivse mõttelaadi keskne tuumidee – et hoida ühiskondlikku rahu, tuleb kuulata kõiki teisi.

Punkt kaks, ja seda kirjutas juba [poliitikateoreetik ja filosoof] Burke, et kõikvõimalikud ultrad tuleb lükata keskele, nügida keskele. Mis see [EKRE-ga valitsus] siis muud oli? Omal ajal aidati Keskerakond isolatsioonist välja, kui Jüri Ratas tuli peaministriks, mis oli väga raske Isamaale ja Isamaa valijale. Nüüd oli sama EKRE-ga, kes valitsusvastutuse võtmisega muutus ikkagi märkimisväärselt parketivõimeliseks. See termin Helmedele ei meeldi, aga neil on nüüd kogemus ja neil on väga raske edasi purjetada kuhugile, mis neil parajasti pähe tuleb.

Siiski, paljuski EKRE tõttu lagunes Jüri Ratase teine valitsus.

Valitsused ikka lähevad, kaks aastat oli ka valitsetud. Pikemaajaliselt oli selline valitsus mõistlik, kui mõtleme, et mitte lasta ultrate teket. See ei ole küsimus ainult erakondade klotside vahelisest mängust, vaid ikkagi ühiskondliku sentimendi mõõdukana hoidmine.

Nojah, Helmed käisid raadiosaates (TRE Raadio "Räägime asjast", toim), plähmerdasid seal. Aga me teame, nii Martin kui ka Mart on targad inimesed. Muidugi nad provotseerivad, seda ei ole võimalik aktsepteerida, aga öelda, et kuskil mujal Euroopas või maailmas pole selliseid plähmerdajaid, no ei, neid on igal pool.

See, mis ühiskonnas on, see on. Vaat see on loomupärane lähenemine, konservatiivne juur.

Leppimine kõigega, mis on?

Ei, see ei ole leppimine. Ongi vahe, kas võtta rõõmus lähenemine, isegi asjale, mis sulle ei meeldi, või tõre lähenemine. Sellise Burke'i aegne "Kompromiss või vastuseis?". Kui me võtame vastuseisu, siis me saame vastuseisu. Kui on kaks vastuseisu, siis on lõhe. Kui ühiskonnas on lõhe, siis tegeletaksegi nende asjadega, mille tõttu lõhe on. Ja kui lõhe on suhteliselt kunstlike asjade üle või mitte kõige tähtsamate asjade üle, siis raiskame aega, kaotame energiat. See on ju igal pool nii, kus inimesed koos toimetavad ja elavad.

Hiljuti nägime Isamaa siseheitlust konservatiivse joone ja liberaalsema Parempoolsete liikmeühenduse vahel. Kummale poolele teie süda kuulus?

Mina paigutaks ennast nende kohale, päris tõesti. (Muigab)

Siin tuleb kindlasti Parempoolseid kiita, sest poliitilises elus on muutunud defitsiidiks, et tullakse mingite asjadega välja, püütakse algatada arutelusid, ka kaheldakse ja kahtlemine on väga inimlik, kui keegi tuleb ja tõstatab teistsuguseid küsimusi, see on iseenesest juba suur asi.

Usun, et praegu on erakond palju tugevam, kui oli varem. Kui kohalike omavalitsuste valimise kampaania ja kõik see hoog saab läbi, eks siis ole ka põhjust teha pikemaajalisi plaane. Kindlasti teevadki. Sest ega see rahulda kedagi, kui partei peajuur on eestluse eest seismine, nagu nad ütlevad, aga seda toetab viis protsenti rahvast. Siin on mingi dissonants.

Kelles siis viga on, kas rahvas või erakonnas?

See ongi, mida uus juhatus hakkab Seedri juhtimisel kindlasti tegema. See peaks ikka pehmelt öeldes öösel une ära võtma – kui eestlust toetab viis protsenti, siis on midagi valesti. Eestlust toetab ikka 95 protsenti, ma julgeks arvata.

Mis on siis valesti, Juhan Parts?

Kui küsime, et midagi on valesti, siis tahame kedagi süüdi mõista. Me ei saa kedagi süüdi mõista, sest jällegi, konservatiivne vaade algab ju sellest, et kõik inimesed on täpselt sellised, nagu nad on. Isegi kui mõnele inimesele meeldib viis protsenti toetust eestluse eest seisvale parteile, siis seda tuleb ka kiita. Väga hea, aga miks mitte näiteks 15 protsenti, sest kui meil on 15, siis on meil rohkem võimalusi eestluse eest seista?

Parempoolsete üks sõnum oli ka rahulolematus, et Isamaa ei suutnud piisavalt taltsutada EKRE-t. Piisavalt taltsutada. See, et nad taltsutasid, on fakt mis fakt, nad ei taha [EKRE-s] seda tunnistada. Isamaa on väga efektiivne partei, väga hästi taltsutasid, nii ühele kui teisele poole, aga mitte piisavalt – see oli Parempoolsete üks kriitiline uba.

Ja teine punkt on see, et kas rõhuasetused, mis lõpuks valijale, valijameelele välja paistavad on õiged – see oli Parempoolsete küsimus. Rõhuasetused. Mina ei näinud nii, nagu teie alguses ütlesite, et ühed on liberaalid, teised konservatiivid. Minu arvates on see primitivism, mitte lihtsustamine.

Mina ütlesin, "liberaalsem Parempoolsete ühendus".

Kuna liberaalsus on niivõrd laetud sõna, siis seda ma Isamaa kontekstis enam kasutusele ei võta. See on niivõrd laetud, tulenevalt Ameerika poliitikast. Selle sõnaga me teatud mõttes juba nagu jookseme kinni.

Kui rahulik või rahutu te Eesti pärast olete?

Kuidas öeldagi… Euroopa on huvitav, aga ikkagi koju tahaks. On olnud huvitav kaugelt Eestit vaadata.

Saan aru jutust, et maailm on väga kiiresti muutumas, aga tunnen, et me seisame ikkagi üsna kindlalt, fundamentaalne baas on väga hea ja mina ei ole suures mures kogu Lääne ühiskonna pärast. Mures peavad olema need, kes kuidagiviisi püüavad praegu rünnata Lääne tsivilisatsiooni või Euroopa heaoluühiskonda.

Ja kuna Eesti on päris hästi ankurdatud selle külge, ei ole minu arvates põhjust elada või üles tõusta mure mõtetega. Pigem peaksime kujutame ette, et on loomise aeg.

Sest vaadake, mis on demokraatia eelis? Demokraatia eelis ei ole ju see, et demokraatia annab meile alati supervalitsuse. Demokraatia eelis on see, et ta annab võimaluse ühiskonnal asuda piiramatut tegutsema ja inimesed võivad luua imesid. Vaat see on see aeg, kus inimesed, meie Eesti inimesed peavad looma neid imesid.

Oleme saavutanud suurepärase võimaluse järgnevaks 30 aastaks. Seda ei ole võimalik [täpselt] planeerida, kavandada, nii et tuleb hoida seda Eesti inimeste võimalust luua midagi, mida me täna ette ei kujuta. Eeldused selleks on kõik loodud.