Te olete olnud edukad suure põgenikevoo peatamisel. Kuidas te selle diplomaatilise poolega hakkama saite ja suutsite lennud Iraagist peatada?

Tõenäoliselt oli üks kõige olulisem asi lendude peatamine. Sellepärast käisin ma ise Bagdadis ja kohtusin Iraagi valitsusega ning arutasime, kuidas me saame aidata neil vähendada inimeste hulka, kes jõuavad Minski.

Aga oluline oli ka see, et Leedu ei pöördunud Iraagi poole üksinda. Seda tegid kõik meie partnerid Euroopa Liidu institutsioonides ja ka mitmed riigid kahepoolselt, Eesti nende hulgas. See saatis selge sõnumi, et sellise uue rändetee loomine on väga ohtlik mitte üksnes Euroopa jaoks, vaid ka Iraagi jaoks.

Millised riigid ja partnerid olid kõige aktiivsemad?

Loomulikult meie naabrid, meil on omavahel kerge suhelda ja meie probleemidest saadakse selgelt aru Balti riikides ja Poolas. Aga sellega ei vähenda ma teiste Euroopa partnerite rolli, kes olid väga aktiivsed ja toetasid diplomaatiliselt.

Kas ka USA ja Suurbritannia aitasid kaasa?

Jah, nemad ka, erinevatel tasemetel ja eri meetoditega. Peamine, mida me suutsime saavutada, oli see, et meie probleeme võeti kuulda ja meid ei ole jäetud nendega üksi.

Mida te praegu ootate Euroopa Liidult või teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt?

Ma arvan, et põhiküsimus seisneb selles, et (Valgevene president Aleksandr) Lukašenko näitas, et migratsiooni on võimalik muuta relvaks. Kui mõelda sellele, et Iraagis ei ole praegu katastroofi, aga selliseid riike on, nagu Afganistan. Kui tegemist on riigiga, mis on väga suurte probleemidega silmitsi ja on olemas riik, kes soovib inimesi riiki tuua ja lasta nad kontrollimata piirile, siis see tekitab probleeme ka tulevikus.

Seetõttu pöördusin ma Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Josep Borrelli poole ettepanekuga ümber kujundada Euroopa Liidu migratsioonipoliitika. Üks asi on tegelda inimestega, kes on silmitsi katastroofiga ja nad püüavad ükskõik mis moel jõuda Euroopasse. Teine asi on, kui keegi teine kasutab inimesi Euroopa vastu ja me peame leidma viisi, kuidas selliste probleemidega tegeleda.

See on keerukas probleem. Ka Leedu liigub õrnal pinnal ja peab otsima tasakaalu oma piiride kaitsmine ja inimõiguste kaitsmise vahel. Kui inimõiguste reeglid sisse seati, siis ilmselt ei osanud keegi arvata, et neid hakatakse nõnda kasutama.

Täpselt. Aga hübriidsündmustega on see alati nii. Me ei arvanud kunagi, et sotsiaalvõrgustikke hakatakse kasutama demokraatia vastu, et õõnestada valimisi. Või sõnavabadus, kui pannakse kirja ja jagatakse valesid sadu tuhandeid kordi. Me ei arvanud kunagi, et tsiviillende võiks kasutada opositsionääride röövimiseks. Nüüd me mõtleme pidevalt, kui lennuk lendab üle autoritaarse riigi ja seal lennukis on keegi, siis võib kasutada ükskõik mis ettekäänet ja võtta see inimene sealt maha. Enne seda me ei mõelnud sellele, me mõtlesime, et see on tsiviillend ja juhtimiskeskus on tsiviilstruktuur, mida ei tohiks relvaks muuta. Äkki sa saad aru, et peaaegu kõike, mida me kasutame, võib kasutada relvana 21. sajandil.

Kuidas Euroopa Liidu migratsioonipoliitikat tuleks muuta?

Ma arvan, et Euroopa peab jõudma selleni, et me peame end kaitsma instrumentaliseeritud migratsiooni vastu, mitte jättes kõrvale humanitaarset aspekti. Me teeme Leedus samamoodi. Me räägime iraaklastega, me püüame seada sisse lähedasemad suhted päritoluriigiga, et nendega koostööd teha.

Samas peame me Euroopa Liidu tasemel ütlema, et piire tuleb respekteerida, vähemalt, ja neid tuleb kaitsta. Võib-olla sellisel moel, nagu seda teeb Leedu ja teevad Läti ning Poola. See võib olla tee, kuidas selliseid probleeme tulevikus tuleb lahendada.

Kas te nõuate Valgevenele ka uusi sanktsioone?

Jah, me pakkusime välja, et on olemas võimalus suunata need konkreetsete inimeste vastu, kes selle rändetee sisse seadsid. On juba võimalik neid identifitseerida poliitilisest tasemest administratiivseni. Me võiksime mõelda institutsioonidele ja ettevõtetele, kes tegutsevad sel teekonnal. Ja kui teised riigid nõustuvad, siis on võimalik tugevdada sektoripõhiseid sanktsioone. Aga see on 27 riigi otsus.

Mida te arvate, mis on Aleksandr Lukašenko järgmine samm? Te juba mainisite Afganistani, võib-olla ta otsib juba uusi kohti inimeste toomiseks.

Meie teadmise järgi ta otsis uusi kohti, aga pärast seda, kui kolm riiki, millega Valgevenel piir on, oma piiri kinni panid, jäi migratsiooniprobleem Valgevenele endale. Inimesed, keda ta on Valgevenesse kutsunud, on nüüd seal. Neile tuleb tagada mingi hool ja selleks ei ole tal parimaid võimalusi. Inimesed peavad kuskil magama, nad peavad sööma, nad vajavad meditsiiniabi ja muid asju. Ja tõenäoliselt tahavad nad minna tagasi koju, kust neid kutsuti. Selleks peab olema protseduur, millega Valgevene samuti ei ole tegelenud.

Lukašenko arvas, et kõik on väga kerge, et kutsub inimesed kohale, lükkab nad üle piiri ja kogu lugu. Nüüd tuli välja, et kõik ei lähe nii lihtsalt. Nii et võib-olla ta mõtleb, et uute inimeste Valgevenesse kutsumine võib ka talle probleeme tekitada.

Mõned varjupaigataotlejad on juba saanud Leedult negatiivse vastuse. Kui lihtne on neid tagasi saata, näiteks Iraagi puhul?

See on väljakutse, aga mõned inimesed on juba nõustunud tagasi minema. Need, kes on nõus naasma, pääsevad põgenikelaagrist välja. Me loome stiimulite süsteemi, et innustada neid koju minema. Me teame, et ilmatingimused pole varsti Balti riikides enam parimad. Me püüame neid selleks ette valmistada. Ilm läheb halvemaks ja nende jaoks, kes otsustavad siia jääda, ei saa olema parimad elutingimused. Nad ei pääse edasi, nad ei saa minna Poola ega Saksamaale, kuhu nad tahaksid. Nad peavad jääma Leetu ja meil ei ole neile palju pakkuda.

Aga iraaklaste tagasisaatmiseks ei ole võimalusi.

Iraagiga on kokkulepe olemas Euroopa Liidu ja Iraagi vahel. Seda loetakse aga erinevalt Euroopas ja Iraagis. Seda öeldes tuleb tunnistada, et Iraagi valitsus teeb meiega koostööd väga tõsisel tasemel. Sel nädalal võtame me vastu Iraagi konsulite grupi, kes jäävad Leedusse ja aitavad veenda inimesi koju minema ning aitavad neile dokumente välja anda. Nii et koostöö on tõesti hea, seda tuleb tunnistada. Nii et ma olen ettevaatlikult optimistlik, et me leiame võimaluse edasi liikuda.

Ja nüüd olete te avanud uue rindejoone Hiinaga. Kas seda ei ole liiga palju?

Me ei avanud uut rinnet Hiinaga, ma tahan seda öelda väga selgelt. Me langetasime teatud otsuseid seoses Taiwaniga. Meie näeme, et see on samasugune otsus, mida on teinud juba 18 liikmesriiki.

Me olime Hiina reaktsioonis üsna pettunud, kui me oma otsusest teatasime. Aga ma olen endiselt veendunud, et on olemas võimalus leida diplomaatiline ja tsiviliseeritud viis sellest situatsioonist välja tulla. Me räägime praegu läbi kõigi osapooltega, kuidas saada suursaadikud tagasi mõlemasse pealinna.

Kui ühtsed te Leedus olete selles kriisis poliitiliselt ja ühiskond tervikuna?

Meil on ühiskonnas rohkem arutelu praegu vaktsineerimise üle kui muude küsimuste üle. Põhiteema on see, mis hakkab juhtuma sügisel. Muidugi pälvib välispoliitika palju tähelepanu. See on Leedus samuti uus nähtus, meil ei ole kunagi varem olnud nii palju huvi ja arvamusi välispoliitika kohta. Jällegi, ma olen üsna optimistlik, et see on märk tervest debatist ühiskonnas.

Kas te tunnete ka veidi toetust opositsioonilt või ütlevad nad, et te teete kõike valesti?

Opositsioon peabki ütlema, et me teeme kõike valesti. Aga üldiselt püüame me olla nii läbipaistvad kui võimalik oma otsuste langetamise protsessis, selgitada meie lähenemist. Näiteks kogu konsultatsioonide protsess Hiinaga on jagatud kõigi huvilistega, nii et on võimalik sisukalt arutada, mitte üksteise suunas kive loopida, mis on emotsionaalsem aga mitte praktiline.

Parteide populaarsusreitingud näitavad, et valitsus langeb ja opositsioon tõuseb. Võib-olla te ei ole varsti enam võimul?

Vaatame seda. Te käite tihti Vilniuses, te saate kontrollima tulla.