Näib, et te olete olnud edukad Valgevenest lähtuva migrantide voo peatamisel. Kas mul on õigus või kuidas te kirjeldate praegust olukorda piiril? 

Vähemalt ütleme me, et on tekkinud ajutine paus. Me ei tea veel, mis suuna kõik lõpuks võtab, aga praegu on paus ja me saame tegeleda põgenikelaagritega, korraldada majutust ja kiirendada asüülitaotluste menetlemist. 

Kui palju inimesi praegu üritab Leedu piiri ületada? 

Seda on raske hinnata. Riiklikus hädaolukorras on seadusandlust muudetud ja rohelise piiri ületamine ei ole lubatud. Mõned inimesed, nende hulka on raske hinnata, aga umbes mõnisada on jäänud kinni piiri lähedale ja me suuname nad tagasi Valgevene poolele. Nad on saabunud sinna turistina ja me suuname nad tagasi oma turismi sihtkohta. Aga mõnisada inimest on jäänud kinni ja nad püüavad ületada kas Leedu, Läti või Poola piiri. 

Teie edu taga on põgenike tagasisaatmine, mis ei vasta täielikult inimõiguste põhimõtetele, kuidas te tagate inimeste õiguste järgimise? 

Meie lähenemine on täielikult kooskõlas inimõigustega. Esiteks kehtib selline seadusandlus vaid ajutiselt hädaolukorras ja tegemist ei ole tagasilükkamisega vaid tagasi suunamisega nende tuleku kohta. Ühtlasi oleme me loonud kaks võimalust varjupaika taotleda. Esimene neist on piiri ületamine piiripunktides, kus saab esitada kõik vajalikud dokumendid, nagu pass või muu identifitseerimisdokument. Või siis meie diplomaatilistes esindustes Leedust väljas. Nii et on olemas kaks võimalust ja tõelised asüülitaotlejad võivad jätkata nende kasutamist. 

Kas keegi on sel moel asüüli taotlenud? 

Mitte veel, sest see on uus võimalus ja valgevenelased ei luba neil ametlikke teid pidi tulla, vaid tõukavad neid ületama rohelisi piire. Nii et ma ütleksin, et need lükkamised on nende poolsed, mitte meiepoolsed. 

Mis te arvate, kas me peaksime muutma rahvusvahelisi asüülitaotlemise reegleid, sest antud juhul me näeme, et rännet kasutatakse viisil, millele ei mõeldud, kui reeglites kokku lepiti? 

Jah, muidugi, me peame ümber mõtlema ja kujundama Euroopa Liidu poliitika, sest migratsiooni kasutatakse ära lõunapiiril ja nüüd idapiiril. Situatsioon on väga ohtlik. Ja see ei tulene üksnes lennuliinidest, mida varem ei ole olnud, vaid ka situatsioonist Afganistanis, nii et me võime oodata isegi suuremat hulka tulijaid. Euroopa Liit peab selleks valmis olema kõikidel välispiiridel. 

On teil aimu härra Lukašenko järgmisest sammust? Te mainisite võimalikke rändevooge Afganistanist, võib-olla Pakistanist, kas teil on aimu, mida ta plaanib? 

Mitte veel, võib-olla luurel on infot, aga sellest ei saa me siin rääkida. Igal juhul teevad meile muret kommertslennud. Nagu ma ütlesin, siis on need praegu Iraagist peatatud, aga nii palju kui mina tean tahab Iraagi lennukompanii nendega lähitulevikus jätkata, nii et võib-olla lennud jätkuvad ja saabuvad uued tulijad eesmärgiga siseneda Euroopa Liitu. Mida iganes Lukašenko mõtleb ja plaanib, peame me vastama Euroopa Liidu solidaarsusega ja erimeetmetega liikmesriikides. Üks meie vastus on parlamendi otsus rajada füüsiline barjäär. Me rajame lähitulevikus füüsilise barjääri, et ära hoida ebaseaduslikud piiriületused. 

Kas teil on infot, et Lukašenko otsib võimalusi teistest riikidest põgenikke tuua või mitte? 

Ma arvan, et nad propageerivad sellist turismiteekonda ka teistes riikides, nagu Pakistanis ja teistes Lähis-Ida riikides. Propageeritakse Minski minekut koos võimalusega mõne tunni jooksul ületada EL-i piir. Me ei tea täpselt olukorda, aga me peame vastama ja pingutama oma piiri kaitsemise nimel. See on võtmeküsimus. 

Te mainisite juba piiri ja tara, mille kavatsete peagi valmist ehitada, Millises seisus piir praegu on, kui hästi see on varustatud ja milline on teie plaan? 

Piir on üsna pikk, nagu te teate, see on 680 kilomeetrit pikk. Kõigepealt tuleb üles panna jälgimisseadmed ja kaamerad, mitte igal pool ei ole veel seda. Me kavatseme füüsilise piiri välja ehitada ligikaudu 500 kilomeetri ulatuses. Mõnel pool on füüsiline piir olemas nappide tehniliste abivahenditega. Piiri tugevdatakse okastraadiga ja füüsilise barjääriga. See on meie plaan. Lisaks kõik nutivahendid nagu tuvastussüsteemid, kaamerad, soojuskaamerad jne. Need on eri etappides tegemisel, aga me liigume edasi. Me oleme arvestanud, et füüsiline barjäär maksab 150 miljonit, aga 70 miljonit eurot kulub täiendavalt jälgimisseadmetele, kaameratele ja muule. 

Räägime nendest põgenikest, kes on juba Leetu jõudnud. Kui palju neid on ja kui paljudes laagrites? 

Ametlik arv on 4200 ja nad on majutatud mitmesugustesse kohtadesse. Mõned on registreerimiskeskustes, mõned on piiril politseijaoskondades, mõned on munitsipaalpindadel ja paljudes hoonetes. Kuna meil on praegu puhkepaus uuest rändevoost, siis me saame parandada nende laagrite korraldust. Teiseks tahame me tõhustada varjupaigataotlemise protsessi ennast. Üle poole ebaseaduslikult piiri ületanud inimestest on endiselt intervjueerimata ja on küsimata, mida nad soovivad, kas nad taotlevad varjupaika või mitte. Nüüd oleme me alustanud mobiilsete gruppide saatmisega põgenikelaagritesse, et nendega vestelda ja kui nad kaebavad halbade tingimuste üle, siis me pakume kohese tagasipöördumise võimalust – lennupiletit ja 300 eurot taskuraha. Nii et neil mobiilsetel gruppidel on kaks eesmärki. 

Kui palju põgenikke on otsustanud tagasi minna? 

Mitte veel väga palju, umbes 10 inimest on otsustanud tagasi minna ja mõned neist on juba lahkunud. 

Kui palju varjupaigataotlusi te olete menetlenud ja milliste tulemustega, kas keegi on saanud varjupaika? 

1300 taotlust on töös ja ligi 200 on lõpetatud ning nad ei ole saanud pagulase staatust. Sellised on tulemused hetkel. Nii et 200 on tehtud ja 4000 on ees, nii et see võtab kaua aega, aga me plaanime selle ära teha kolme-nelja kuuga. 

Nii et te palkate inimesi juurde? 

Jah, muidugi, migratsiooniosakond on suure väljakutse ees, nad on juurde palganud 56 inimest asüülimenetluste läbiviimiseks. Mobiilsed meeskonnad paneme me kokku mitte üksnes migratsiooniosakonna töötajatest, vaid ka välisministeeriumi, piiripolitsei ja kaitseministeeriumi inimestest. Nii et need intervjueerimismeeskonnad koosnevad eri ametkondade inimestest ja see aitab protsessi kiirendada. 

Kui palju teil on lootust, et te saate nad tagasi saata, kui nad saavad negatiivse vastuse? 

See on protsess. Praegu me pakume vabatahtlikku naasmist. Kui varjupaigataotlust ei rahuldata, siis mõnede riikidega on olemas tagasivõtmislepingud. Seda ei ole Iraagiga, kust pärineb kaks kolmandikku põgenikest. Aga mõnede riikidega on tagasivõtmislepingud töös. Ja riikidesse nagu India ja Sri Lanka on kergem inimesi tagasi saata. Teine suur grupp on Aafrika riigid, mõnedega on tagasivõtmiskokkulepped olemas ja mõnedega ei ole. On täielik spektrum eri riikidest. Vaja on kaasata välisministeeriumi ja paluda abi suurte Euroopa Liidu riikide esindustelt sellistes riikides, millega meil ei ole diplomaatilisi suhteid, eriti puudutab see Aafrika riike. 

Me kõik jälgime praegu Afganistani sündmusi. Teie põgenikelaagrites on ka afgaani põgenikke. Kas nemad saavad nüüd kindlalt varjupaiga? 

Mul on seda raske hinnata, migratsiooniosakond ja vajadusel kohus langetavad otsuse, aga muidugi, kui me vaatame seda, mida me näeme televisioonist, siis nad on tõelises ohus. 

Kui suureks probleemiks on põgenemised või kokkupõrked või suhted kohalikega? 

Ma ei arva, et on kokkupõrkeid, aga kohalikud kogukonnad ei ole nende laagrite naabruse üle rõõmsad ja valitsevad mõningad eelarvamused, et nad kõik on halvad inimesed. Aga nendes laagrites on ka haavatavaid inimesi, nagu lapsed, pered ja puudega inimesed. Nii et me püüame veenda kohalikke kogukondi, et see on meie ühine probleem ja suhtumist tuleb muuta. Me oleme otsustanud neid siin hoida, sest kõige kergem oleks meil lasta nad vabaks, et nad saaksid minna Saksamaale või mujale. Nende siht ei ole meie riik. Nende unistused on mujal. Aga meil on kohustused Euroopa Liidu ees ja me peame majutama ja menetlema nende inimeste taotlusi siin kui esimeses riigis. See on meie jaoks muidugi suur väljakutse, aga samasuguse väljakutse ees on Läti ja Poola. Me järgime Euroopa Liidu reegleid ja ootame samas Euroopa Liidult solidaarsust nii rahalises kui ka diplomaatilises mõttes. 

Kas te olete seda abi saanud? 

Nad on lubanud rahastamist hädaolukorras 37 miljoni euro ulatuses majutuse ja lisakulude eest. Me saame abi ma arvan. 

Kas Euroopa Liit või üksikud riigid olid võtmerollis Iraagist rändevoo peatamisel? 

Meie algatasime surve avaldamise Iraagile ja sõbralikud diplomaatilised suhted. Teisalt Euroopa Liit suure jõuna koos oma välisteenistusega ja Euroooa Komisjoniga omab suuremaid võimalusi läbi rääkida ja avaldada survet Iraagi võimudele. On olemas erinevad hoovad nagu viisapoliitika ja muud ja võib-olla see töötab praegu. 

Talv läheneb, kas te olete selleks ka valmis? 

Ma ei tea, võib-olla talv aitab meid. Suurim põgenike sissevool oli juulis, mil temperatuur Leedus ja Bagdadis oli sarnane. Nüüd on nad muidugi rohkem mures ilma pärast ja ma loodan, et see aitab sisserännet vältida. 

Aga kas teil on valmis soojem majutus? 

Me valmistume selleks, me ostame konteinermajutusi ja need sobivad talveks. Ettevalmistused käivad.

Härra Lukašenko teeb seda, sest ta tahab Leedule survet avaldada. Leedu on olnud häälekas Valgevene režiimi kriitik ja andnud koha Leedu opositsiooniliidritele. Kas sel on mõju olnud, kas mõned inimesed ütlevad, et me peaksime Lukašenkoga paremini hakkama saama? 

Üldiselt on suuremad poliitilised parteid ühtsed meie vastuses. Üks hiljutisi otsuseid oli füüsilise barjääri ehitamine. Muidugi on väiksemaid gruppe, kes räägivad nii-öelda diplomaatilistest lahendustest, aga valdav trend ja Leedu valitsuse positsioon on vastata ja olla ühtsed ja võidelda hübriidrünnaku vastu.