TS: Te olete molekulaargeneetik, olnud juures, vasika kloonimisel ja helendavate hiirte tegemisel. Kes oleksid need kolm-neli-viis, inimest, kellest saaks kokku kloonida Eestile parima presidendi?

Kui nii mõelda, siis võtaks eelmised presidendid, neid on ju meil mitu tükki. Võtaks sealt need kõige paremad omadused ja klooniks kokku. Aga kloonimisega on see, et sa ei saa kunagi ju täpset koopiat, sellepärast et ka ühe munaraku kaksikud ei ole ju sarnased sajaprotsendiliselt. Nii et ka seal on seda ettearvamatust palju.

AS: Kui nüüd siit edasi minna, siis, millised on nende nelja iseseisvuse taastamise järgse aja presidentide - Lennart Meri, Arnold Rüütli, Toomas Hendrik Ilvese ja Kersti Kaljulaide - parimad omadused?

Seda lihtne küsida, raske vastata. Kõik on ju tegutsenud omas ajas ja omas ajas peavad ka teatavad geenid siis nagu tööle hakkama rohkem kui mõni teine, nii isegi organismis käib, et paljud geenid on vaikeasendis ja ootavad aega, millal nad tööle panna. Ka aju närvirakud on iseenesest allasurutud ja hakkavad tööle siis kui vaja.

TS: Aprillis ütlesite intervjuus rahvusringhäälingule, et teie ei näe endal isikuomadusi, mida on vaja presidendi ameti pidamiseks, mis vahepeal juhtus, et te need omadused endas üles leidsite?

No aga võib-olla üksinda kodus olles neid omadusi ei leiagi. Tuleb küsida targemate käest ja kolleegide käest ja nende inimeste käest, kes ma arvasin, et on olulised. Ka mõne selle kandidaadi käest, kes on loobunud. Ja nad püüdsid siis öelda, et kuskil sul need omadused on olemas ja surusid ka selle peale, et riigimehelikkust peab olema. Ja ma arvan, et riigimehelikkust mul on. Ja võib-olla see on kõige tähtsam.

TS: Toonases intervjuus ütlesite ka seda, et parimaid niikuinii ei valita, sest nad ise ei taha või neid ei taheta. Ja mida me siis järeldame, et te olete selline keskpärane kandidaat?

Järeldusi saavad teised teha, aga tegelikult on selles tõde sees. Ka mina tean väga häid kandidaate, keda ei ole esitatud, kes ei taha, et neid oleks esitatud ja siis valitaksegi parim võimalik, kes hetkel on olemas. See on kõikide valimistega niimoodi. Sama oli ka prorektorite valimistega. Ma ise tean, et on minust paremaid kandidaate, aga kui sind ühel hetkel on ära valitud, siis sa pead tegema oma tööd kõige paremal võimalikul viisil ja kui endal jääb mõistusest puudu, siis tuleb mõistust küsida juurde. Abi.

TS: Ja siis ongi nii nagu Erik Moora kolmapäevases Eesti Ekspressis pealkirjastas presidendivalimiste juhtkirja ja kuldmedal läheb kuuendana finišeerinule?

See ei olegi ju halb tulemus, kui spordimetafooriga edasi minna. Tegelikult ju kuues koht spordis? Eesti rahvale? See on ju minu arust väga hea tulemus. Üldiselt esikümme on tavaliselt ikka spordis üsna võrdsed ja teinekord on nii, et üks on esimesel kohal ja mõnel hetkel on teine. Ma ise kasutasin seda ka mõni aeg tagasi, kui ei olnud plaanigi mul kuskile kandideerida ja ma mõtlesin, et kui see kõik niimoodi jätkub, siis me valime sellest edetabelist 16-nda ja 17-nda ja see kuvand on tunduvalt kehvem kui see, et sa oled kuues. Võib-olla medalit ei anta, aga lilled ikka spordis antakse.

AS: Praegune president Kersti Kaljulaid pärast seda, kui ta valiti presidendiks pidas ühe kõne, kus ta ütles, et tema meelest presidendi üks tähtsamaid ülesandeid Eestis on olla mingite oluliste protsesside eestvedaja, vedada mingis suunas ühiskonda. Kas te olete nõus selle väitega?

Igal presidendil peab olema midagi, mis teda eristab teistest presidentidest nii Eestis kui ka Eestist väljas. Sina pead ju mingit sõnumit kandma, mis sa siit Eestist tood ja seda ka teistele presidentidele rääkima. Nii et ma arvan, et presidendil peab olema kindlasti mingisugune oma stiil, oma mõte ja see idee, kuhu siis Eesti riik võiks minna.

AS: Aga mis see teie meelest on? Kuhu suunas siis teie meelest peaks uus president Eestit viima, suunama?

Eestis peaks olema tark ja haritud rahvas. Võib-olla me seaksime endale eesmärgiks, et Eesti riik võiks olla kõige harituma rahvaga riik. Mitte liikuda viie parima haritud rahva hulka, vaid ikka olla number üks, maailma. Ja ma arvan, et eeldused selleks on olemas, sest vaadates meie PISA teste, siis noored on tegelikult tipus. Aga see haritud rahvas ei tähenda, et ühel hetkel kõik Eesti riigi kodanikud peaksid olema doktorikraadiga või kõrgharidusega. Tänapäeval isegi lihtsama töö tegijad vajavad erinevaid teadmisi ja see on kõik mõõdetav.

Siht on arusaadav, kuhu me tahame jõuda. Kui siin paralleel võtta, siis president Kennedy ju 1961. aastal hõikas välja mõtte ja tegi programmi, et lendame kuule. Samamoodi tundus utoopia tundus, mis teostus kaheksa, üheksa aasta pärast. Ja kogu ülejäänud tegevus, ka haridus läks selle eesmärgi täitmiseks ja tehnoloogia arenes. Ma arvan, et meil on see võimalus olemas.

AS: See on siis teie suur teema?

Jah, ma arvan, et see võiks olla teema. Sest seal ma tunnen end võib-olla kindlamalt kui mõnes teises teemas.

TS: Näiteks välispoliitikas ja julgeolekupoliitikas?

Jah, aga siin ma hea meelega võtaks eeskuju praeguselt presidendilt Kersti Kaljulaidilt, kes ju samamoodi sai presidendiks, kus seda tausta ei olnud ja nõunike abiga ja ise omades teadmisi väga kiiresti ju viis ennast asjadega kurssi. Enda taustast samamoodi, ma olen ka ju olnud erinevatel positsioonidel. Esimene asi ongi, et sa pead väga kiiresti tegema endale põhitõed selgeks ja julgeolekupoliitika ja välispoliitika tänases maailmas on ju Eesti jaoks väga oluline.

TS: Paar nädalat tagasi oli siin sama laua taga Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kes siis oli presidendikandidaadi kandidaat. Tema käest sai küsitud, et juhul, kui tal peaks tekkima presidendina võimalus kohtuda Vladimir Putiniga, siis mis oleks need teemad, mida ta puudutaks. Millest teie räägiksite Vladimir Putiniga?

Sellised kohtumised  peavad olema väga tõsiselt ette valmistatud. Siin kindlasti tuleks välisministeeriumi ja parlamendiga teha koostööd. Oluline on kõigepealt leppida kokku, miks me üldse läheme kohtuma. Et kas on mingit tulemust sealt oodata või ei ole. See, mida mina räägin, võib- olla ei omagi tähtsust, eks presidendid ikka omavahel suhtlevad, ka muudel teemadel. Aga see, mis siin kaasa antakse, peab olema väga hoolega läbi mõeldud ja sellel kohtumisel peab olema tulemus ja keskkond peab seda soodustama.

TS: Kuidas teile praegu tundub, mis on Eesti-Vene suhetes selline teravik?

Meil on palju praktilisi asju õhus, olgu see piiriküsimus või siinsed kodanikud, kes vaatavad pigem Moskva poole kui Eestis sissepoole, ja nende olukord. Neid küsimusi, mis venelastega rääkida, on üksjagu.

TS: Aga kui te näiteks kohtuksite USA presidendi Joe Bideniga, kas te siis ütleksite talle, et see pilt, mis Afganistanist avaneb, ei ole hea, see pilt on õõvastav?

Kõik on viisis, kuidas seda öelda, aga ma arvan, et tark president teab ise ka, et see natuke on õõvastav. Küsimus on alati retoorikas. Aga kindlasti see tuleb jutuks ju, sest ka meie inimesed olid ju Afganistanis. Afganistaniga on meil väga pikk nii-öelda mälu, nii et meie jaoks on see küsimus kindlasti oluline.

AS: Kuidas üldse Eesti välispoliitilist positsiooni, Eesti kohta maailmas, praegu peaks kirjeldama? Kas välispoliitiliselt ja julgeolekupoliitiliselt on Eestis asjad praegu hästi või halvasti? Mida oleks vaja muuta?

Kindlasti on hästi. Eesti seisab ka välispoliitiliselt minu arust väga hästi. Mida peaks tegema? Enne kui reageerida, eriti Vene suhetes, tuleks mõelda kas me oma reageeringus oleme üksi või koos teiste Balti riikidega või mõne suurema riigiga koos, et me ei jääks ühel hetkel üksi. Kui sa mitu korda oled üksi jäänud, siis ma arvan, et see ei ole väga hea.  Väikese riigina me lihtsalt peame vaatama, kellega  koos me midagi ütleme või midagi teeme, nii et see on paratamatu. Ja meil ongi nii, me oleme Euroopa Liidus ja NATO-s. Ja sõpru on meil nende organisatsioonide sees kui ka väljas.

AS: Millises seisus on teie meelest meie kõige olulisem liitlane Ameerika Ühendriigid?

Eks kindlasti Afganistani sündmused mõjutavad. Tony Blair on öelnud ja hukka mõistnud selle tegevuse. Täna ma kuulasin, mida Biden ise ütles, et miks nad 31. augustiks välja lähevad. Selleks, et oleks tagatud nende sõjaväelaste julgeolek. Me peame hoolega jälgima, kuhu Ameerika vaatab. Kui ta hakkab vaatama meist kaugemale või riikide poole, mis on meist kaugemal, siis me peame olema väga tähelepanelikud.

AS: Aga kuidas seda Ameerika tähelepanu sellisel riigil nagu Eesti üldse saavutada? Mida peaks Eesti tegema, et me Ameerika ühendriikidel heas mõttes meelest ära ei läheks?

Palju siin võimalusi ju ei ole. Meil on ju diplomaatiline korpus ja meil on võimalik neid oma oma ideid edastada ka läbi selle, ei pea alati ju presidendid presidendid kohtuma. Meil on välispoliitikas häid inimesi nii Eestis sees kui ka Eestist väljas.

TS: Tulles tagasi Eestisse, kas on üldse võimalik, et üks inimene on president nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetajatele kui ka EKRE toetajatele?

Selge see, et vaated ei pea ju sada protsenti ühtima. Nii presidendivalimiste puhul või ka üldse valimiste puhul võib-olla ongi probleem see, et sa käid erinevate vaadetega inimeste juures ja mida sa kindlasti ei tohi teha – sa ei tohi püüda otsida seda ühisosa kogu aeg.  Ega erakonnad, nagu ka siin Isamaa ütles välja, ei vali ju erakonna etteotsa inimest, vaid nad valivad inimest, kellel on mingid mõtted, ideed ja tihti osa nendest mõtetest ja ideedest lihtsaltei kattu. Pole midagi teha. Me kõik oleme inimesed ja oma vaadetega. Sellist presidenti ei olegi võimalik leida, mis sada protsenti rahuldaks kõiki.

TS: Järelikult te ei usu, et on olemas inimene, kes saaks olla kogu rahva president?

See on erinev küsimus eelmisest.

TS: Ei, miks? Sama rahvas on nii sotside valijad kui ka EKRE valijad.

Täpselt nii. Aga see tähendabki seda, et sa pead suhtlema kõigiga, sõltumata sellest, milline on maailmavaade, kui ta ei ole tõesti äärmuslik, mis ohustab riigi julgeolekut. Kõik need erakonnad on valitud rahva poolt ja osad on ju ka erakonnad, kes ei ole parlamendis, ka nende valijatega tuleb suhelda.

AS: Erinevad presidendid on erineval moel oma väärtusi ja maailmavaadet kehtestanud või avaldanud. Viimane president Kersti Kaljulaid on olnud üsna jõuline oma maailmavaate ja väärtuste avaldamisel. Millises ulatuses üldse peaks president oma maailmavaadet kandma avalikult?

Eelkõige ta peaks kandma eesti rahva vaadet.

AS: Mis on Eesti rahva vaade?

See on seesama vaade, kuidas eesti rahvas tervikuna mõtleb.

AS: Mis on sotside EKRE ja veel viie erineva erakonna valijate ja nende inimeste, kes ei käi valimas, ühisosa, kui seda ühe lausega väljendada?

Ühisosa on alati kõigiga olemas, see tuleb leida. Ka inimsuhetes sa ju tegelikult leiad selle ühisosa. Võib-olla teie juures mulle ei meeldi palju asju, aga seal on samas midagi, mis mulle meeldib. Ja seda saab võimendada. Ka välispoliitikas me oleme seda näinud. Me oleme näiteks missioonil Malis. Ja inimene küsib, mida teeb eesti rahvas Malis. Aga samal ajal see annab väga hea võimaluse näiteks Prantsuse riigiga või Prantsuse peaministriga suhelda ka muudel teemadel, kuna meil on väga hea suhe läbi selle, et meie sõdurid on Malis.

AS: Sellest samast Mali küsimusest lähtuvalt. Kui Eestil on vaja saata oma sõdureid sõtta, kuna meie liitlased vajavad seda abi või meie huvid seisnevad selles, et meie sõdurid sõdiksid koos mõne meie liitlase sõduritega, siis te toetate seda?

Kui see on kaalutletud otsus, siis kindlasti toetan. Sellised teod annavadki võimaluse leida ka teed suuremate riikide südamesse, kes võib-olla muidu vaatavad meist mööda.

AS: Mis on veel need olulised asjad ühiskonnas, millele president peaks tähelepanu juhtima?

Me täna ju näeme, et ühiskond on polariseerunud. See on riigi jaoks väga suur probleem. Kui Kersti Kaljulaid presidendina alustas, siis rääkis ta "õmblusteta ühiskonnast". Täna on nii, et kes iganes saab presidendiks, peab just "õmblema" hakkama. Ta peab kokku õmblema erinevad pooled, erinevad tükid ja see ei ole lihtne ülesanne. Täna minnakse praktiliselt igas küsimuses arvamustes lahku. Presidendil peab olema ka tunnetus tajuda, mis ühiskonnas toimub.

TS: Kui suureks te ise hindate seda võimalust, et saate riigikogus vajaliku toetuse minimaalselt 68 häält?

Ma ei hinda seda mitte kuidagi. Ma ei saa siin väga palju midagi teha. See tuleb, kastid avatakse ja vaatad ja siis saad teada ja nii lihtne see ongi, see kalkuleerimine ei aita.

TS: Kas te olete valmis valimiskogusse edasi minema, juhul kui riigikogus presidenti ei valita, juhul kui Reformierakond ja Keskerakond jätkuvalt ütlevad, et teie olete nende kandidaat?

See on uus situatsioon, sest praegu ma olen andnud lubaduse ja soov on riigikogus ära valida, nii et kui tekib uus situatsioon, siis tuleb ka uus mõttekoht ja eks ma siis otsustan.

AS: Aga kui te vestlesite, ma eeldan Jüri Ratasega ja vist ka Kaja Kallasega, siis kas te saite nende käest infot või kinnituse selle kohta, et nende erakondade fraktsioonide hääled riigikogus on teie nime taga olemas?

Jah, ma põhimõtteliselt olen saanud selle kinnituse ja mitte ainult erakonna juhtidelt, vaid mulle on ka saatnud sõnumeid mõlema erakonna inimesed ja ka teistest riigikogu fraktsioonidest, et nad toetaksid mind. Aga see ei tähenda ju mitte midagi, hääletus on salajane. Me teame seda väga hästi. Alati, kui on valimised ära olnud ja hääled kokku loetakse ja keegi võidab, siis selgub, et need, kes su poolt allkirju andsid, on rohkem kui tegelikult hääletajaid. See on ikka nii.

TS: Kas presidendivalimistega, nii, nagu need praegu on, midagi halvasti? Kas seal on mingi viga sees?

Arsaadavalt praeguse pildiga rahvas rahul ei ole. Hetkel see kõik ju toimib põhiseaduse järgi ja selles mõttes ei tohiks ju midagi nuriseda. Aga nagu praegugi, on need diskussioonid tihti, mitte selle üle, kellest saab president, vaid selle üle, kuidas need valimised on toimunud. Mina olen selle süsteemiga rahul, mitte seepärast ma kandideerin, aga seda diskussiooni tuleks jätkata ja leida siis kas tänane süsteem sobib või on seda natuke parandada vaja, või tulevad otsevalimised. Seda tuleks teha kohe, sest kahe riigikogu arvamus peab olema selleks, et see selleni jõuda.

AS: Aga Eesti presidendi roll ei ole ju ilmaasjata nii väikseks kirjutatud. Ei ole väga palju neid asju, millega president otseselt vastavalt seadusele võiks ja peaks tegelema. Erinevad presidendid on seda presidendi ülesannete loetelu käsitlenud erinevalt.

Lennart Meri üritas jõuliselt laiendada presidendi rolli ja tegelikult ka mingis mõttes pani mingisugused raamid oma väga tugeva natuuriga noores riigis paika. Pärast seda tuli Arnold Rüütel, kes oli oluliselt rahulikum ja võttis neid piire tunduvalt tagasi. Toomas Hendrik Ilves lasi lausa seadust muuta, selleks et presidendi rolli kuidagi veelgi kitsendada. Kersti Kaljulaid on retooriliselt jälle üritanud presidendi rolli suuremaks teha.

Kuidas teile tundub, kas see presidendi rolli ulatus, tema võimu piirid ja käitumine on piisav? Kui minister tuleb peaministri  kandidaadiga, siis kas peaks lihtsalt allkirja andma tema ametisse kinnitamiseks peaks asuma mingisse avalikku debatti selle üle, et kas selline inimene ministriks sobib?

Mina olen seda tüüpi inimene, et kui piirid on ette antud ja nad ei sega, siis ma ei hakka neid tingimata lõhkuma või sealt väljuma. Aga kui nad segavad, siis tuleb teha diskussioon, avalik debatt. Mind need piirid ei sega. Aga küsimus on alati selles, kui sa asud sellele positsioonile.  Kui sa asud sellele positsioonile, siis tekib alles sul see tunnetus, et kus need piirid on. Aga minu põhimõte on see, et ma ei lähe neid piire lõhkuma lihtsalt sellepärast, et tahaks kuidagi välja paista.

AS: Kas Eestis on parlamendi mõju ja jõud näiteks valitsuse suhtes piisav? On see muutunud?

Riigikontrolörina ma käisin ju iga aasta parlamendi ees rääkimas ja praktiliselt iga aasta ma rõhutasin ka seda, et parlament peaks rohkem võtma vastu otsuseid, rohkem sekkuma igapäevaellu läbi seaduse tegemise, mitte et valitsus valmistab kõik ette ja siis käibki lihtsalt ainult hääletamine. Rahanduses on seda eriti tunda. Seal on olukorrad, kus paarisaja tuhande euro üle vaieldakse, aga 60 miljonit jookseb läbi, ilma et keegi küsiks ja seletuskirjas pole ka midagi kirjas. Nii et parlament peaks olema selles mõttes küll tunduvalt jõulisem.

AS: Aga kas valitsus peaks parlamenti otsustesse rohkem kaasama? Näide viimasest nädalast: valitsus kehtestab alates neljapäevast meile kõigile 13 lehekülge pika korraldusega, mille juurde käib ka 29 lehekülge pikk seletuskiri, uusi ja olulisi tegevuspiiranguid. Soomes näiteks arutavad selle üle parlamendi komisjonid, osaliselt ka parlament. Me oleme üsna sarnased riigid, aga ometi Eestis parlament sellesse teemasse justkui üldse ei puutu.

Selle asjaga on niimoodi, et selleks, et tangot tantsida, peab olema kaks partnerit. Kui parlament laseb sellel niimoodi toimida, siis ta niimoodi toimibki, sest valitsus tahab valitseda. Pigem on nende piirangutega hoopis teine küsimus. Esiteks, kui mõistlikud need on ja kas neid täidetakse.

AS: Kuidas siis on?

No ei täideta ju. Kui ma sõidan autoga bussist mööda, siis pooled on maskidega, pooled ei ole.

AS: Mis peaks tegema? Kas saatma politsei bussi kontrollima?

Ma arvan, et see, see ei tööta. Sellepärast ma räägingi haritud rahvast. Rahvas peab olema ise piisavalt haritud. Neid tuleb lihtsalt harida, nad saavad aru, miks see vajalik on.

AS: Kas haritud rahva juurde kuulub ka usk teadlastesse?

Sõna usk ja teadus on väga "huvitav" koos ühes lauses kuulata. Teadus on oluline. Aga teadusega on see probleem, et teadlasi peab kuulama, aga teadlased ühelt poolt paljuski ei vastuta, aga poliitikud peavad tegema otsuse nüüd ja kohe. Nii et teadlasi peab kuulama, aga täna me näeme, kui raske on, on teadlasi kuulata ka vaktsiinide kontekstis ja kui raske on metsanduse kontekstis.

AS: Arusaamad sellest, mida viirus teeb, muutuvad kogu aeg.

Viiruse puhul veel eriti, sest kõik tõesti muutub. Aga on ka teemad, mis on juba vanad, seesama metsanduse teema, mis alati alati üles kerkib.

AS: Et kas peab uurima või ei pea uurima.

Uurima peab alati.

AS: Näiteks tselluloositehase rajamise võimalust.

Jah. Ma arvan küll. Mitte rajamise võimalust, aga keskkonnatingimusi. Me oleks saanud seal targemaks ka mingite muude otsuste tegemisel. Sama kehtib fosforiidi kohta ja meil on igasugused mineraalid siin maa sees, mis tänapäeval, kui me teeme ka neid kaasaegsed elektriautosid, on hädavajalikud ained ja mis on kallid. Ja kui me ei tea, mis meil siin maa all on... See on ju meie Eestimaa, võiks nagu teada. Aga saan aru, et mõne jaoks teadmatus sobib väga hästi. Sest võib-olla meie minevikust tulenevalt, et nüüd läheb kohe lahti. Kas parlamentaarses riigis hakkab tõesti niimoodi toimuma, et kui teeme uuringu ära, siis läheb kohe lahti. Ei lähe ju.

AS: Tulles tagasi erinevate võimu harude omavahelise tasakaalu juurde, mis on meil teatud viisil põhiseadusesse kirjutatud, siis üks asi on küll presidendil väga selgelt seal olemas. President peab kontrollima, hindama seadust, mida parlament vastu võtab. Hindama selle vastavust põhiseadusele ja vajadusel ütlema välja oma seisukoha ja sekkuma. Kuidas see teie hinnangul siiamaani erinevatel presidentidel õnnestunud on? Kas teie teeksite midagi teisiti?

Seal on minu jaoks üks põhimõte, mis peaks olema järjepidev tegutsemisviis. Kõigepealt peab sul olema hea õigusnõunik.

AS: Mida praegusel presidendil ei olegi.

Lisaks sellele, et meil on õiguskantsler, kellega tuleb ka konsulteerida. Aga sul peab lähedal olema õigusnõunik.  Ja üks printsiip on see, et kui on see tunnetus, et on vaja kohtusse minna ja sinu nõunikud ütlevad, et see on see juhtum, kus me võidame selle kohtu, siis tuleb minna. Aga see peab olema järjepidev. Kui järgmine kord on ka mingi teise seadusega see tunnetus, siis tuleb ka minna.

TS: Aga kui teie õigusnõunik ütleb, et mulle tundub, et see riigikogus vastuvõetud seadus on vastuolus põhiseadusega, aga ma ei ole kindel, kuidas otsustab riigikohus.

Siis on otsustamise koht. Ma räägin sellest põhimõttest teisest otsast vaadates, et kui sa korra oled läinud selle põhimõttega, sa tead, et sa võidad kohtus, siis tuleb minna. Siis saavad kõik aru, et president, kui ta teab, et see on võidetav, läheb kohtusse.

AS: Kas olete vaadanud riigikohtu viimaste aastate praktikat olulistes riigiõiguslikes küsimustes ka? 

Me oleme õigusriik, me ei saa kahtluse alla seada, mida teevad kohtud ja kuidas nad otsustavad. Siin on üks väike nüanss, mis on tekitanud ühiskonnas pahameelt – kohtuasjad venivad ja tunnetuse küsimus, kas otsus on õiglane, siin võib-olla peaks leidma selle lähenemisruumi. Aga tänaste kohtute otsused on meil ju õiged. Ja kui tundub, et otsused mingi seaduse alusel ei ole enam nii mõistlikud, siis on parlamendi asi seda seadust muuta.

AS: Kas riigikohtu tegevus parlamendi ja valitsuse otsuste põhiseadusele vastavuse kontrolli osas on olnud piisav?

Ma julgen sellele küsimusele isegi vastamata jätta. See eeldab natukene sellesse temaatikasse sügavamale sisse minekut, nii et ma ei tahaks siin vastusega rapsida praegu.

AS: Kui mingi parlamendi või valitsuse otsus peaks teie juures taanduma valikule vabaduse ja turvalisuse vahel, siis mida peaks president rohkem väärtustama?

Mina olen seda meelt, et kui on näha, et rahvas on ohus läbi mingi haiguse või millegi muu ja need sammud või piirangud, mis tehakse, on mõistlikud, siis tulebki see tasakaalupunkt leida. Täna me oleme segases olukorras. Me saame signaale, et vabadusi piiratakse ilmaasjata, samal spetsialistid ütlevad, et neid otsuseid peab tegema ja need muutuvad ajas. See ongi võib-olla see probleem ja annab ka võib-olla õiguse vabadusi kuskilt juurde küsida, kus võib-olla epidemioloogiliselt ei ole see kõige mõistlikum. Nii et selle tasakaalupunkti leidmine on raske ülesanne.

AS: Kui mitte jääda ainult selle koroona epideemia juurde, vaid vaadata mingeid muid juhtumeid, siis mulle tundub et näiteks pensionireformi puhul või veel päris mitmes ajakirjandust ja kohtupidamist puudutavas küsimuses on riigikohus pigem valinud selle nii-öelda vabaduse poole.

Nojah, seal ei ole taustal rahva tervist. Seal on võib-olla neid otsuseid lihtsam teha.

TS: Ütlesite ennist, et teil on seoses presidendivalimistega ka mingi vaheetapp praeguse olukorra ja otsevalimiste vahel. Mis see vaheetapp on?

See ei olegi päris algselt minu mõte, ma olen lihtsalt ülesse korjanud. Täna meil on registreeritud rohkem erakondi, kui parlamendis on. Las kõik erakonnad esitavad oma kandidaadid. Samas ei pea esitama. Võib ka koos esitada. Aga see võimalus võiks olla ja siis liikuda nii, et lõpuks oleme parlamendis viimases voorus kahe kandidaadiga ja üks neist valitakse ära. See loob laiema kandepinna, kui täna on. See mul küll juriidiliselt läbimõtlemata, aga ideena tundub see mulle arutletav küsimus küll.

TS: Lõpuks ikka peab olema poliitikute omavaheline kokkulepe.

Peab ikka olema, aga siis ei saa öelda, et nad jalutavad kogu aeg ühe kandidaadiga või kahe kandidaadiga algusest peale.

TS: Seoses kliimapaketiga räägitakse sellest, et sisepõlemismootoriga autode müük peaks 2035. aastaks lõppema. See on 14 aasta pärast. On see reaalne?

Ma kardan, et väga ei ole. Aga selle poole tasub püüelda. Eks elektriautodel on ka omad nüansid, ega nad ei teki kuskilt niisama, seal on ka keskkonnaküsimused üleval. Neid tuleb ka ju rahvale selgitada, tuuleenergia täpselt samamoodi, ka seal keskkonnaküsimused. Mida me soovime, on see, et keskkonnareostust vähendada. Küsimus ei ole võib-olla selles, mida meie siin teeme, kas me sõidame oma autoga või ei sõida. Muidugi me peaksime vähendama reostust, arusaadav. Aga on ju riigid, kus pole veel kodanikud autosid ostnudki, ja nad hakkavad neid ostma ja tahavad sõita nendega nagu meie.

TS: Aga nemad ei võta ju endale eesmärki aastaks 2035 lõpetada sisepõlemismootoriga autode müüki.

No sellepärast ma ütlesingi, et meie võime siin ju selle ülesande täita, aga kas see lahendab keskkonnaküsimusi terves maailmas?

AS: See on üks neid kohti, kus tuleb ühiskonda kokku õmblema hakata?

Ikka tuleb, jah. Ja neid kohti on veel rohkemgi.

AS: Üks laiemas plaanis presidendi ees seisev ülesanne on see, kuidas siduda Eestiga neid Eestis elavaid inimesi, tihti ka kodanikke, kes eesti keelt emakeelena ei räägi ja võib-olla mõni isegi väga ei taha eesti keelt rääkida?

See on asi, millega me väga hästi selle 30 aasta jooksul hakkama saanud ei ole. Ega me sellest algpunktist väga kaugele liikunud ei ole. Ühelt poolt on väärtushinnangud, sest pilk on suunatud teisele poole. Aga teiselt poolt on üleval keeleküsimus. Ka fraktsioonides ma ütlesin, et alustada tuleks selle keeleküsimusega väga vara, ehk siis lasteaias. Siis kui laps veel omandab keelt, mitte ei õpi. Samuti tuleks leida lasteaia õpetajad. Sellepärast ongi protsess aeglane. Kõigepealt peavad olema vastava haridusega õpetajad. Veel keerulisem on sundida venekeelse kodu keskkonnaga lapsi sundida õppima eesti keeles. Kolmas küsimus on veel motivatsiooniküsimus.Tuleb ka vaadata, kas see keel antud hetkel on primaarne vene kogukonna jaoks või tuleb vaadata, et nende pilk pöörduks rohkem Eesti poole.

AS: Kui Eesti aastal 2004. Euroopa Liidu liikmeks sai oli see ühendus erinev tänasest Euroopa Liidust. Kas Euroopa Liit on Eesti jaoks liikunud õiges suunas? Kas me peaksime ise kuidagi sekkuma sellesse rohkem, milliseks Euroopa liit kujuneb?

Kindlasti peame sekkuma. Euroopa Liit on juba lühikese ajaga muutunud, maailm meie ümber on muutunud, arusaamad on muutunud. Osa riike on juba hakanud lahkuma, see on tekitanud teatava turbulentsi. Ja kuhu siis liigutakse? Kas jääb rahvusriikide ühendus või hakatakse liikuma föderatsiooni poole? Meie peame hoolega jälgima neid tendentse ja kaasa rääkima, mis on meie huvi.

AS: Kas Eesti on piisavalt kaasa rääkinud ja mis on meie huvi?

Ma arvan, et on piisavalt hästi. Aga ma arvan ka seda, et saaks tunduvalt paremini.

AS: Ja mis on Eesti huvi Euroopa Liidus?

Euroopa Liidus meie huvi on see, et Euroopa Liit säiliks. Et meil oleks selline katus, kus me tunneme ennast turvaliselt ja kui me sekkume, siis säilib ka Eesti riik. Meil ei ole palju alternatiive.

Kui Kaja Kallas hakkas viimasel Euroopa ülemkogul vaidlema Euroopa Liidu Venemaa soovitava tippkohtumise teemal Angela Merkeliga, siis kas Kaja Kallas Eesti tippesindajana tegi õigesti või ta pigem eksis? Kas Angela Merkeliga vaidlemine mingis Eesti jaoks olulises küsimuses on mõistlik tegu või ei ole mõistlik tegu? Jutt on siis ettepanekust, millega Angela Merkel ja Emmanuel Macron välja tulid, et teeme Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise.

Alati peab oma seisukoha välja ütlema. Vaidlemine on selline veniv termin, mina kodus ka vaidlen. Aga kui ma lähen avalikku ruumi, siis ma ütlen välja, mis ma arvan, aga ma ei vaidle. Kui sul on argumendid, siis need argumendid tuleb välja tuua, olgu sul vastas Merkel, Biden või kes iganes.

TS: Ma lugesin üllatusega tänasest Postimehest teie intervjuud, kust sain teada, et juhul kui teid valitakse presidendiks, siis teie abikaasa Sirje Karis jätkaks Tartu linnamuuseumi direktorina. Nii ongi või?

Kuidas ta siis peaks olema? Mina arvan küll, sellepärast, et ta on eluaeg töötanud muuseumis. Praegu eraldati ressursid, et uus püsinäitus teha ja maja remonti teha. Ta on terve elu arendanud ja las ta arendab. Kõik ülesanded, mis sellega kaasneksid, teeb ta ära. Ja kui ühel hetkel saabub hetk, et ei saa või ei jõua neid ülesandeid täita, mis kaasnevad presidendi abikaasaks olemisega, siis tuleb leida natukene kergem töö. Aga kindlasti tööd peaks inimene tegema, mitte lihtsalt olema kellelegi abikaasa, sõltumata sellest, kas president on mees või naine.

Me oleme näinud kõikide presidentide puhul, et presidendi rolli ja presidendi tegevuse kujundamisel on oluline osa tema meeskonnal. Kas teile praegu annab juba keegi nõu või abistab?

Õnneks mitte. Aga põhimõte saab olema üks, see on pädevus ja kompetentsus. Ja need inimesed, kes on pädevad ja kompetentsed, on Eesti riigis olemas. Ma olen täiesti veendunud ja kindel selles. Osad neist tõesti on ka lähetuses väljas, eks siis tuleb vaadata, kas on mõistlik nad jätta sinna välja, kus nad saavad Eesti eest seista või kutsuda nad tagasi. Aga eriti kui asi puudutab välis- ja julgeolekupoliitikat, siis sinu ümber peavad ikkagi olema nii-öelda parimad pojad ja tütred.