Koos sügisega ligineb aeg, kui tuleb taas süveneda endasse, harida oma vaimu, keskenduda uute teadmiste otsimisele ja akadeemilise vaimu avastamisele.

Akadeemilisel vaimsusel on omad tugevad ja nõrgad küljed, oma eripärad. Kui demokraatlikus riigis on igaühel üks hääl, mille kaal on teistega võrdne, siis teaduspõhises mõtlemises ei oma ühte või teist seisukohta omavate inimeste arv mingit tähtsust.

Otsustav on hoopis see, kas see seisukoht on hästi argumenteeritud, tõestatud, metoodiliselt õigesti tuletatud, mitmekülgselt läbi kaalutud ning kas see põhineb kontrollitud ja usaldusväärsetel algandmetel, või mitte. Emotsionaalsed hoiakud ja harjumused ei loe, tõeks ei saa pidada seda, mis mulle kõige paremini istub või mis mu südant kõige enam meelitab.

Aristoteles ütles, et Platon on talle küll sõber, aga tõde on veelgi kallim. Täpsemalt ütles ta nii, et tõde on talle veelgi suurem sõber kui see psühhofüüsiline reaalne olend, kellega tal on lähedased isiklikud suhted. Ta ütles, et tõe eelistamine on tema kui filosoofi kohustuseks.

Teaduste sfäär on üks väga eriline keskkond ning sukeldumine sinna - või kas peaks ütlema nagu Friedrich Nietzsche, et tõusmine sinna - on üks elu põnevamaid ettevõtmisi.

Ülikool kui niisugune on üks väga eriline keskkond, ning ma loodan, et õpite seda juba varsti hindama. See on koht, kus üliõpilased puutuvad kokku uute ja põnevate inimeste ja olukordadega, aga ka uue iseendaga. Nad kogevad akadeemilist vabadust, mis võib olla nii eksitav kui ka hullutav.

Üliõpilaste enda panusest ja suhtumisest sõltub, kas ülikool avab ennast ja siin veedetud aeg muutub millekski hinnaliseks või mitte. Kuna ülikooliõpe on dialoogiline protsess, siis sõltub isegi loengu ja seminari õnnestumine sellest, kuidas ka tudeng kui üks osapool neid akadeemilisi kohtumisi kujundada aitab.

Sel aastal peame me taas arvestama kroonviiruse kriisist tulenevate piirangute ja eetiliste dilemmadega. Ülikool on pühendunud sellele, et kontaktõpet lahti hoida nii kaua kui võimalik.

Andkem oma panus, et ülikoolis nakkust mitte levitada. Harjutage ennast käsi pesema, kandke maski. Kellele see meditsiiniliselt vastunäidustatud pole, vaktsineerige end, kui te pole seda juba teinud. Need on päris väikesed ebamugavused, millega me võiksime toime tulla selleks, et oma akadeemilist elu mitte üleni virtuaalseks muuta.

Vaktsineerimisest paremat viisi me oma kogukonna eest hoolitsemiseks ei tea, ning see püstitab igaühe jaoks "vangi dilemmaks" kutsutud eetilise valiku. Nimelt on meile kõigile isiklikult lihtsam kui kõik teised ennast vaktsineeriksid, ning me ise ei peaks seda tegema. Aga kui kõik sellise otsuse langetaksid, siis kannatame me kollektiivselt kõige rohkem. Seega elame me akadeemilise kogukonnana paremini siis, kui me kõik käituksime solidaarselt, isegi kui see tähendab ebamugavat valikut, mille igaüks individuaalselt peab tegema.

Olukorra teeb keerulisemaks see, et päris kõik inimesed ennast tegelikult meditsiinilistel ja psühholoogilistel põhjustel vaktsineerida ei saa (mõned siiralt kardavad seda), ning me peame olema solidaarsed ka nendega. Eetilises mõttes on meile ebamugavate kaitsemeetmete rakendamine solidaarsuse harjutus: me kaitsepoogime ennast mitte meie enda, vaid teiste pärast, meie kogukonna ja lähedaste hoidmise nimel.

Ühte aspekti kroonviiruse kriisiga seoses nimetaksin ma veel ja see puudutab reeglite ja mõistuse vahekorda. Mõnikord tundub meile lihtsam järgida reegleid kui rakendada iseenda mõistust ja otsustusvõimet eesmärgipäraseks tegutsemiseks.

Reeglite järgmine tundub lihtsam, sest see vabastab vastutusest ja otsustamise raskusest. Aga käitugem siiski lisaks reeglite järgimisele ka mõistusepäraselt, sest keegi ei suuda kiiresti muutuva olukorra tingimustes piisavas mahus reegleid toota. Olgu lisaks reeglitele ka meie enda mõistus meile reeglite kehtestajaks ning ärgem langegem "omasüülisesse alaealisusse" – nagu "Puhta mõistuse kriitika" autor Immanuel Kant seda vaimuseisundit nimetas.

21. sajandi ülikoolil on eesmärke, mida ülikoolid varem pole täitnud. See õppevormi aeg, kus üks tark annab teistele infot, mida neil veel ei ole, ning neist saavad aja möödudes samasuguse info valdajad, on mööda saamas. Õppejõud õpivad uues situatsioonis elama ja toimetama samamoodi nagu üliõpilased.

Me ei pääse rohe- ja digipöördega seotud teemadest ning peame igal tasandil tõstatama jätkusuutlikkuse küsimuse. Peame tegelema küsimustega, kuidas ülikoolina ise jätkusuutlik olla, kuidas jätkusuutlikult mõtlema õppida ja kuidas jätkusuutlikku mõtlemist Eesti ühiskonda viia. Me peame õppima ühiskonnaga otsesemalt ja aktiivsemalt suhtlema. Ülikoolilõpetajate mõju ja jalajälg ei saa olla meie ainsateks väljunditeks.

Me peame seda kõike tegema vaatamata sellele, et meie poliitikud ei oska näha ülikoolihariduses investeeringut ning nad ei ole suutnud hoida meie tasuta õppe rahastust tasemel, mis võimaldaks meil tagada soovitud kõrghariduse kvaliteeti, mitmekesisust ning uute, 21. sajandi nõuete ja ootuste täitmist.

Kui me mõtleme teedeehituse peale, siis tundub, et neljarajaline tee on investeering seetõttu, et võimaldab meil mituteist minutit kiiremini ühest linnast teise jõuda ning kõikide sõitjate summaarne aja kokkuhoid on väärt panus majanduse elavdamisse.

Aga kui me mõtleme kõrghariduse peale, siis ei ole meile selge, et rohkem tarku inimesi, rohkem analüüsivõimet, rohkem teadmisi eri valdkondades, rohkem tõenduspõhist sisendit ühiskondlikku debatti, rohkem teaduspõhiseid otsuseid võiksid anda selle summaarse aja kokkuhoiuga võrreldava efekti. Selleski osas peame me õppima ühiskonda veenma ja oma positsioone selgitama.

Head algavat õppeaastat meile kõigile!