Tõnis Saarts: vähetõenäoline maksudebatt ja rajasõltuvuse taak

Foto: Priit Mürk/ERR

Reformierakond läheb tõenäoliselt varsti hoogu koguvale maksudebatile vastu peaasjalikult 1990. aastate neoliberaalset pärandit kaitsvate argumentidega. Värskeid ja radikaalseid ideid tasub vaevalt oodata, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Valitsus on otsustanud teha kärpeid ja püüelda eelarvetasakaalu poole. Pihta saavad just haavatavamad ühiskonnagrupid ja n-ö pehmed valdkonnad: koolilapsed ja huviharidus, kaitseväe puhul kultuurisektor ja vaimulikud. Kuigi valitsusparteid üritavad tuua leevendavaid argumente, siis kõrvalt vaadates head muljet see kõik just ei jäta.

Mille nimel seda tehakse?

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse sõnul kärbitakse selleks, et lähitulevikus ei peaks ülemäära makse tõstma, kuna üle jõu elamine selleni paratamatult viiks. Valitsusparteid lubavad siiski järgmiste riigikogu valimiste eel tõsist ja sisukat maksudebatti – Eesti vajavat uut maksumudelit.

Ma ei kahtle, et maksudebatt tuleb, kuid ma pole kuigi ootusrikas selle sisukuse ja ideede küllasuse osas. Suurparteid, eriti just Reformierakond, ei saa nii lihtsalt teha kannapöördeid ja oma varasemaid dogmasid murda.

Lühidalt, erakonnal, mis on ligi kolmkümmend aastat lubanud "maksuvabasid reedeid" ja visalt edastanud sõnumit, et "Eestil on Euroopa parim maksusüsteem", jätkub vaevalt julgust ja motivatsiooni valitud rajalt kõrvale kalduda.

Riigiteadustes tuntakse seesugust inertsi ja soovimatust muutusteks nn rajasõltuvuse efektina.

Selleks, et seda paremini mõista, kujutlegem, et viljade kättesaamiseks tuleb teil ronida puu otsa. Esialgu valitegi ühe okstest, kus näib kõige enam vilju olevat. Eestil oli see valikukoht 1990. aastatel, mil tundus, et turuliberaalne majandusmudel oma madala ja ühetaolise maksukoormusega ning vara- ja ettevõtlusmaksude puudumisega, teenib meie huve kõige paremini. Nii valisidki paremerakonnad toona just tolle oksa.

Ja tõepoolest, mahlaseid vilju leiduski esialgu külluses: majandusel läks hästi, investeeringuid tuli, valijad premeerisid madalat maksukoormust ja turuvabadust soosivaid erakondi ning teised riigid tunnustasid Eesti edu. Alles peale 2008. aasta majanduskriisi hakkas vilju järjest harvemini korvi pudenema, kuid lootus oli, et peale kriisi läheb paremaks.

Nüüdseks on ka paremparteid hakanud mõistma, et 1990. aastate neoliberaalset maksupoliitikat jätkates on järjest keerulisem 21. sajandi kodanike ootustele ja nõudmistele vastu tulla. Valitud oksal leiduvad viljad muutuvad järjest pisemateks ja hapumateks.

Probleem on aga selles, et tagasi pöördumine ja uue oksa valimine nõuaks liialt suurt pingutust. Poliitikas kristalliseeruvad valitud arengutee ümber lisaks ka huvid ja ideoloogiad.

Kui sa oled aastakümneid rääkinud madalast maksukoormusest ja eelarvetasakaalust, juba eos maha kandnud vara- ja ettevõtlusmaksud, veennud lisaks oma sponsoreid ja valijaid, et see kõik on ka nende huvides, siis käiguvahetus nõuab enesesalgamist ja suurt riskijulgust. Reformierakonna juht Kaja Kallas ei jäta muljet, et tal oleks selleks tahet, söakust ja erakonna toetust.

Nii lähebki Reformierakond tõenäoliselt varsti hoogu koguvale maksudebatile vastu peaasjalikult 1990. aastate neoliberaalset pärandit kaitsvate argumentidega. Värskeid ja radikaalseid ideid tasub vaevalt oodata.

Tegelikult pole teised vanad erakonnad oravatega võrreldes paremas seisus. Ka neil lasub rajasõltuvuse taak. Keskerakond peab klammerduma astmelise tulumaksu külge ning kõik teised ettepanekud saavad olla vaid selle toetuseks. Isamaa ei saa tänu oma kunagisele maamaksuvastasele võitlusele üleüldse varamaksudest kõneleda- EKRE-l aga puudub seni veel usutavus majandus- ja maksuküsimustes autoriteetselt kaasa rääkida.

Enam vabadust kastist-välja ideede pakkumisel on Eesti 200-l ja vähemal määral sotsidel, kuid need parteid on praegu liialt nõrgad, et maksudebatis esimest viiulit mängida.

Mis on tulemus?

Kõige tõenäolisemalt näeme peale 2023. aasta valimisi vaid üsna kosmeetilisi maksumuudatusi ning ka uus valitsus on eelarvetasakaalu nimel sunnitud jätkama kärpekursil. On oht, et väiksema ja keskmise sissetulekuga inimesed tunnetavad järjest enam, et neid koheldakse ebaõiglaselt. Kõige selle foonil kasvab kihistumine ja ilmajäetusetunne.

Poliitikateadlased on juba ammu täheldanud, et kihistumine, ebaõiglustunne ja populismi tõus on üksteisega tihedalt seotud. Niisiis, on võrdlemisi tõenäoline, et mida kauem neoliberaalse kärpeideoloogiaga ning pigem jõukaid soosiva maksusüsteemiga jätkatakse, seda enam EKRE tuult oma purjedesse kogub.

Äkki ongi vaja selleks EKRE võidust tingitud šokki järgmistel või ülejärgmistel valimistel, et põhivooluerakonnad oma rahasõltuvuse taagast lahti saaksid ning majandus- ja maksupoliitikale värskema pilguga vaatama hakkaksid.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: