Aimar Ventsel: kes on russofoob?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aimar Ventsel Autor/allikas: Ken Mürk

Süüdistus "russofoobias" teeb maailma ilusasti must-valgeks, legitimeerib laiade masside jaoks Venemaa poliitika ning aitab võimuvertikaali ja ühiskonna "alumiste korruste" arvamusliidritel oma järgijate peas kõik paika panna, kirjutab Aimar Ventsel.

Mõni aasta tagasi sai hulk inimesi Eesti Vabariigis russofoobideks. Neile ulatati sellekohane sertifikaat koos sissesõidukeeluga Venemaale otse Vene Föderatsiooni saatkonnast. Üldiselt on "foobia" lõpuga ja etnonüümiga algavad sõnad etnosekesksed.

Russofoobia peaks iseenesest tähendama kas just vihkamist, aga negatiivset suhtumist etniliste venelaste, nende keele ja kultuuri suhtes. Samamoodi peaks tähendama "fiilia" lõpuga sõnad positiivset suhtumist just etnilisel baasil. Russofiilia oleks siis positiivne suhtumine etnilistesse venelastesse, vene keelde ja kultuuri. Ent Venemaal ametlikult käibel olev kontseptsioon on teistsugune. Tegemist on politiseeritud ja muudetud tähendusega väljendiga, millel tegelikult pole oma algse tähendusega mingit pistmist.

Mind nimetati esimest korda russofoobiks 2015. aastal Vilniuses ühel rahvusvahelisel konverentsil. Seal oli ka massiliselt Venemaalt tulnud kolleege ja ühe vana tuttavaga tekkis meil küllaltki äge dispuut Krimmi teemal.

Kolleeg oli muutunud Kremli lojalistiks ning leidis et Krimmiga toimunu oli igati õiguspärane ja et kellelegi millegagi kurja seal ei tehtud. Mina esindasin vastupidist seisukohta. Olid jah sellised ajad, emotsioonid olid laes ja teadlaste seltskonnas olid kõvad pinged just poliitilistel põhjustel. Ja siis see tuli ära! "Aimar, ma ei teadnudki, et sa oled russofoob!" sõnas kolleeg.

Ega ma ei osanudki selle teadmisega midagi peale hakata. Rääkisime vene keeles ja konverents oli sellest, kuidas me Venemaaga Arktikas uurimistööd teeme ja keegi kohalolijatest nagu ei keeldunud ei vene keeles suhtlemisest ega venelastega asjaajamisest. Vene keel on pigem meie tsunfti töökeel inglise keele kõrval.

Teine kord nimetati mind russofoobiks ühes Kremli-meelses eestivenelaste Facebooki-grupis. Süüdistus tuli grupi moderaatorilt, endiselt ajakirjanikult, kes on ka uhke Venemaa propagandakanali Sputnik vabakutseline kaastööline.

Seal käis jutt selle ümber, et maailma parim koroonavaktsiin on ikkagi venemaine Sputnik. Ma siis kohmasin midagi sellist, et Venemaal ei osata isegi juustu teha, kust siis see vaktsiin.

(See on muide omaette huvitav lugu. Kui Venemaal 2014 aastal keelati "vaenulike" riikide toidukaupade sissevedu, siis kukkus Venemaal kõikide toidukaupade kvaliteet. Piimatooteid hakati kusjuures tegema palmiõlist. Sellised surrogaattooted on tegelikult ka suhteliselt vastiku maitsega. Ent millegipärast on just Venemaal toodetav juust see, mis Kremli patriootides tekitab valulist reaktsiooni. Kusjuures ka Eestis elavate puhul.)

Igatahes tuli sealt teine süüdistus russofoobias, kusjuures loogiliselt n-ö teemas sees oleva inimese poolt, kes teab ja tunneb Venemaa kaasaegset poliitilist terminoloogiat.

Kui nüüd lühidalt asi kokku võtta, siis russofoobia tähendab igasugust kriitilist suhtumist Venemaa kui riigi poliitikasse, selle juhtidesse ja ka elukorraldusse. Vene keele ja kultuuriga pole sellel mingit pistmist, tegemist on laialivalguva poliitilise terminiga, mida annab igas situatsioonis kasutada. Minu puhul siis Krimmi annekteerimisest kuni Venemaal toodetava juustu kvaliteedini.

Mu ülikooliaegne kursusevend Andrei Hvostov kirjutas oma "Sillamäe passioonis" lahti selle, kuidas venelased saavad aru sõnast "fašist". Ta kirjutas, et sellel pole mingitki pistmist vaenulikkusega parlamentaarse demokraatia suhtes. Fašist on inimene, kes vihkab venelasi, Venemaad, Nõukogude Liitu ja kõike mida nendega ühendada annab.

Russofoob on nüüd Kremli lojalistidele uus fašist, tema "funktsioone" on lihtsalt laiendatud. Kusjuures see terminoloogiline nihe kandus ka rahva sekka. Kui veel 2014. aastal kasutati sotsiaalmeedia foorumites ja gruppides – ka eestimaisetes – kellegi sõimamisel "fašisti", siis tänapäeval mõjub see pigem tolmumaitselise retroväljendina.

Kui vaadata akadeemilisse otsingumootorisse Scholar Google, siis otsingusõnade "russophobe" ja "russophobia" kasutamisel antakse soliidne rida publikatsioone. Avaldatud kusjuures ka väga auväärsetes rahvusvahelistes teadusajakirjades. Ühesõnaga see, kuidas Venemaa kasutab poliitilistel eesmärkidel ära süüdistust russofoobias, on nüüd ka ametlikuks akadeemiliseks uurimisobjektiks.

Süüdistus "russofoobias" kannab endas paralleelselt mitut eesmärki.

Esiteks teeb see maailma ilusasti must-valgeks, loob meie-nende dihhotoomia. Kes kord on russofoob, see on juba inimlikkuse minetanud. Selliselt inimeselt (või ka valitsuselt, riigilt, grupilt) ei saa per se midagi head oodata. Sest russofoobil ei tule kunagi mõttessegi ametlikku Vene riiki ja tema juhtkonda natukenegi positiivselt suhtuda.

Teiseks legitimeerib see laiade masside jaoks Venemaa poliitika. Russofoobidega peabki võitlema.

Kolmandaks aitab selle termini kasutamine võimuvertikaali ja ühiskonna "alumiste korruste" arvamusliidritel oma järgijate peas kõik paika panna. Näiteks on siin kasvõi too juustuteemaline konflikt. Vaenlane on leitud, Venemaal on juustuga kõik korras!

Poliitiline semiootika on huvitav asi. Kasvõi juba selle pärast, et terminoloogia muutub ning areneb pidevalt, ületab riigipiire ning adapteerub kohalikesse oludesse. Praeguse seisuga elavad sõnad "russofoob" ja "russofoobia" hästi. Need on nii universaalsed, et ma ei kujutagi ette, mis väljendid neid võiksid asendada. Praegu pole aga vajadust ka.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: