Juuli alguses Hiina Kompartei sajanda aastapäeva puhul peetud kõnes märkis Hiina liider Xi Jinping, et Hiina rahva ja riigi suurim unistus on olnud rahvuslik uuenemine ja seda alates omaaegsest sajandipikkusest alanduste ajastust. Xi teatas, et Hiina eesmärk on rajada uut tüüpi rahvusvahelised suhted ja uut tüüpi inimkond, millel on ühine tulevik.

Kõlab uhkelt ja samal ajal ka üpris ambitsioonikalt. Asjatundjate seas on Hiina pürgimuste kohta erinevaid nägemusi. Paljud arvavad, et Hiina juhtkonna siht on tagada vaid oma riigi areng ning kindel seisund omas regioonis. On aga ka neid, kes näevad Hiinal olevat suuremaid eesmärke.

Üks selliseid arvajaid on USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu Hiina suuna direktor Rush Doshi. Sel suvel ilmus temalt raamat pealkirjaga "Pikk mäng: Hiina strateegia Ameerika korra asendamiseks" ( "The Long Game. China's Grand Strategy to Displace American Order", Oxford, 2021).

Kui arvestada Hiina mõju kasvu ning ka uudistest ilmnevat Hiina huvisfääri laienemist nii geograafiliselt kui temaatiliselt, on tegemist kõigile poliitikakujundajatele üpris vajaliku üllitisega.

Üks põhjus on kasvõi raamatu kirjutamisel kasutatud ainemassiiv. Doshi kui hiina keele valdaja on võtnud ette ja kätte tohutu hulga Hiina kompartei dokumente, et nii-öelda algallikatest Pekingi kavatsuste kohta pilti luua.

Kuna komparteide dokumendid on üldiselt igavavõitu lugemine, siis kiputakse neid kõrvale jätma ja piirduma avalikkusele esitatud kokkuvõtlikute tekstidega. Kuid meenutagem kasvõi Nõukogude Liidu aega. Siis läks sovetoloogide uudishimu avaliku materjali puudumisel välja selleni, et püüti järeldusi teha paraadide ajal Punase väljaku tribüünil seisjate järjestuse ning selle muutumise alusel. Seega ei maksa algmaterjale alahinnata.

Kui keegi selle raamatu kätte võtab ja ei viitsi lõpuni lugeda, siis üldpildi võib saada juba sissejuhatuse alusel, ülejäänu on selles serveeritu laiendamine ja selgitamine.

Rush Doshi selgitab, et alates 2017. aastast on Hiina liider Xi Jinping igas oma esinemises kuulutanud maailma asumist keset muudatusi, milliseid vähemalt sada aastat pole nähtud. Nende muudatuste läte olla Hiina kasvav võimsus ja lääne enesehävituslik tegevus.

Tänavuseks on Hiina jõudnud selle mõtlemise arengus teatamiseni, et riigi jaoks on avanenud ajalooline võimalus laiendada strateegiline fookus Aasialt muule maailmale ja selle valitsemissüsteemidele. Ehk kokkuvõtlikult: Hiina valmistub vormima 21. sajandit samal viisil, kui USA vormis 20. sajandit.

Doshi püüab läbitöötatud dokumentide alusel kujundada arusaamist Hiina nii-öelda suurest strateegiast. Kildudest on nimelt võimalik kokku panna selle piirjooned. Hiina järgib kolme strateegiapõhimõtet.

Esimene on USA kui hegemooni poolt teiste kontrolliks kasutatavate meetmete nõrgendamine. Teine on oma võimete arendamine teiste üle kontrolli saavutamiseks. Nimelt ei saa ükski riik hegemooniks, kui ei taga teiste riikide austust läbi ähvarduste, meelituste või seadusliku seisundi. Kui need kaks strateegiat ellu viidud, on aeg võtta kasutusele kolmas – globaalse laienemise strateegia.

Hiina puhul jääb esimene strateegia Doshi kohaselt aega 1989 kuni 2008, mil tegeleti USA mõju nõrgendamisega. Teine strateegia on vahemikus 2008-2016, mil Hiina rajas aluseid regionaalseks ülemvõimuks Aasias. Nüüdseks on aga Hiina käivitanud strateegia USA väljavahetamiseks globaalse liidri kohal.

Hiina ülemvõim tähendaks Doshi hinnangul täieliku mõju sfääri Aasias ja osalist hegemooniat arenevas maailmas. See viimane hakkaks tasapisi sisse piirama maailma tööstusriike. Kõik toimuks, nagu esimees Mao õpetas: võtke kontrolli alla maapiirkonnad ja piirake sel moel linnad sisse. Uus maailmakord - või Hiina kord - kinnistataks programmi Ühise Saatuse Ühiskond ja selle alatööriista, Vöö ja Tee projekti kaudu. Osa uuest strateegiast olevat muide Xi kõnedes juba tajutav.

Poliitiliselt peegeldaks Hiina oma juhtrolli globaalse valitsemise struktuuridesse ja rahvusvahelistesse ühendustesse. Hiina pürgimus nendes eri tasandi juhtivaid kohti saada on juba praegu täheldatav. Teiseks püütaks lõhestada lääne alliansse ja kolmandaks edendataks autokraatseid norme ja väärtusi liberaalsete arvel. Viimases on Hiinale toeks ka mõned läänemaailmas toimuvad protsessid, mis samuti suunatud liberaalsete väärtuste eitamisele.

Unustatud ei ole ka sõjalist valdkonda. Seal on Hiina eesmärk maailmaklassi armee baasidega üle kogu maailma ning võimega kaitsta Hiina huve kõikjal, kosmoses, maakera poolustel ja süvameres.

Kokkuvõtlikult arvab Rush Doshi, et Hiina on nüüdseks loobunud Deng Xiaopingi omaaegsest soovitusest, mis kõlas: "Varja oma võimeid ja oota oma aega". Ilmselt on aeg kätte jõudnud.

Külma Sõja järel toonitas Hiina vajadust multipolaarse maailma järele. Nüüdseks aga on jõutud järeldusele, et USA ajastu on läbi ja seega peab arusaamu muutma. Maailm muutus kohast, kus oli üks supervõim ja mitu suurvõimu, kohaks, kus on kaks supervõimu ja mitu suurvõimu. Need kaks on mõistetavalt USA ja Hiina. Selle mõttekäigu loogiline edasiarendamine viitab aga sellele, et pikapeale jõuab maailm vältimatult uuesti seisundisse, kus on vaid üks supervõim, sedapuhku siis Hiina.

Pekingi globaalstrateegia eesmärk on aastaks 2049 ehk Hiina Rahvavabariigi sajandaks sünnipäevaks saavutada "rahvuslik uuenemine", millele Xi loo algul tsiteeritud kõnes viitas.

Selle uuenemise all peetaksegi silmas eelkõige USA asendamist maailma liiderriigi kohal. Ja sellega ma lõpetangi Rush Doshi raamatu ülevaate. Ta pakub ka variante USA edaspidiseks suhtumiseks ja käitumiseks nende arengute valguses, kuid jäägu need lugejaile ja ameeriklastele.