Harri Tiido: Hiina "Ühise saatuse ühiskonnast"
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on jätkuvalt vaatluse all Hiina globaalsed pürgimused. Hiina strateegia üks tööriist on Vöö ja Tee projekt, teine ja üldisem raamistik on "Ühise saatuse ühiskond", millest seekord juttu tulebki.
Heal lapsel olla mitu nime ja nii ei oskagi ma sõnatäpselt öelda, kuidas see nimetus eesti keeles peaks kõlama. Kui võtta hiinlaste poolt esitatud ametlik ingliskeelne nimetus, siis oleks see tõlkes "jagatud või ühise tuleviku ühiskond inimkonna tarbeks".
Selline variant pakuti seoses Hiina liidri Xi Jinpingi 2018. aastal sügisel üllitatud ja antud kontseptsioonile pühendatud kirjutiste kogumikuga. Kuid mitmed asjatundjad väidavad, et hiina keelest otse tõlkimisel oleks paslikum termin "Ühise saatuse ühiskond". Võiks olla ka "kogukond", kuid eelpool pakutu tundub kuidagi lobedam.
Aga asjast endast. Fraas "Ühise saatuse ühiskond" väljendab ehk kokkuvõtlikult Hiina pikaajalist visiooni rahvusvahelise keskkonna muutmiseks, sobitamaks seda Hiina valitsemismudeli ja tulevase liidrirolliga. Algselt aastal 2007 kasutas tollane Hiina liider Hu Jintao seda kirjeldamaks suhteid Taiwaniga ning seejärel Hiina naabruspoliitika ja rahumeelse arengu kontekstis.
Praegune Hiina ametlik meedia kinnitab, et globaalse haarde sai sõnaühend alles siis, kui praegune liider Xi selle Moskvas visiidil olles sõnastas. Aasta oli siis 2013 ja seejärel kinnistunudki see Hiina välispoliitika sõnastikku. Kuid mitte ainult sinna.
Aastal 2017 otsustas Hiina kompartei oma kongressil täiendada põhiseadust kahe fraasiga. Üks kõlas: "edendada Vöö ja Tee algatust" ja teine: "rajada ühise saatuse ühiskonda". Seega said mõlemad Hiina globaalstrateegia tööriistad põhiseadusliku aluse ning ametlikult osaks partei pikaajalisest strateegiast.
Xi Jinping on pakkunud välja võrdluse, kuidas antud kontseptsiooni lihtsamalt silme ette manada. See olevat nagu Šveitsi armeenuga ehk kujutavat enesest Hiina poolt välja töötatud multifunktsionaalset tööriista maailma probleemide lahendamiseks. Vaat nii lihtne see ongi.
Kuid vaatame korraks veel, mida Hiina liidrid pakuvad. Näiteks demokraatia. Hiina promob niinimetatud "konsultatiivset" demokraatiat ja seda mitte ainult riikide vahel, vaid samuti siseriiklikuks tarbeks.
Väidetavalt olla see lääne demokraatiast parem mudel. Nimelt olla lääne demokraatlikud riigikorrad kaootilised, konfrontatsioonilised, konkurentsi õhutavad, ebaefektiivsed ja oligarhilised.
Hiina seevastu olla aga aretanud valgustatuma demokraatiavormi ja seda oma "uut tüüpi parteisüsteemis". Hiina poliitilises süsteemis on konsultatsioonideks rahvakongressid ja konsensus tulenevat partei sisemisest demokraatiast. Seetõttu ollagi Hiina variant parem kui lääne valimisdemokraatia.
Kui nüüd meenutada, siis ka sotsialismisüsteemis olid omal ajal teoreetilised kehandid, mis justkui tagasid läänest parema demokraatia, kuid seestpoolt vaadates oli pilt teine. Nii ilmselt ka Hiinaga.
Rahvusvaheliselt rõhub Hiina Ühise saatuse ühiskonna kontekstis partnerlusele. See on samuti üks kontseptsiooni võtmetermineid. Partnerlused peaksid tulevikus asendama USA stiilis alliansse.
Kontseptsioon avab väidetavalt kaks Hiina välispoliitika peamist iseloomujoont. Esiteks on Hiina diplomaatia mitmetahuline. Teiseks sisaldab see diplomaatia kahte trendi: põhiküsimustes, nagu näiteks Taiwan, käitutakse otsustavalt. Mitte-põhiküsimustes võib aga teiste riikidega koostööd teha.
Maailma kriiside lahendamiseks pakutakse välja kaks terminit: dialoog ja areng. Nimelt pakkuvat Hiina eripäraga sotsialism arengu tarbeks parema tee kui lääs pakkuda suudab. Dialoogi mõeldakse nii riikide siseselt kui ka rahvusvaheliselt.
Kui nüüd meenutada Hiina käitumist näiteks uiguuridega või poliitikat Tiibetis või Hongkongis, siis tekivad küll õigustatud kahtlused. Kuid neid näiteid Hiina ei kasuta. Hiina arengumudeli võtmemõisted olla aga avatus ja turg. Praktika näitab aga, et ka nendega on Hiina puhul pehmelt öeldes probleeme, eriti praegusel ajahetkel. Piisab kasvõi uudiste jälgimisest, et selles veenduda. Aga see selleks.
Vähem on tähelepanu pööratud Hiina strateegilise kontseptsiooni kultuurilisele komponendile. Kuid asjata.
Ekspertide arvates on just kultuur kõige kaugemaleulatuv osa Hiina välispoliitika struktuuris. Jutt on mõistagi Hiina sotsialistlikust kultuurist, millel olla palju pakkuda lisaks Hiinale ka kogu ülejäänud maailmale.
Välispubliku tarbeks märgitakse, et Ühise saatuse ühiskonna kultuuriosa tuleb mõista kultuurivahetuse ja mitmekesisuse kontekstis. Hiina väiteid oma kultuuri teistest kõrgemast tasemest kinnitavat kogu Hiina ajalugu.
Ajalugu kui kultuur andvatki tagatise, et Hiina pakutav mudel maailma valitsemiseks saab olema kõigist senistest parem. Lihtsalt nii on, sest traditsiooniline Hiina kultuur on "Taeva ja õiget teed sammuva Inimese ühtsus". Innovaatiliste algatuste toestamine viidetega nende algatuste juurtele aastatuhandete pikkuses kultuuris on Hiina jaoks traditsioonilised. Nii et siin ei olegi millegi üle vaielda.
Komplekti mõttes peab märkima ära ka selle, et üks Ühtse saatuse ühiskonna komponente puudutab ka keskkonnahoidu, mille jätan siinkohal siiski kõrvale.
Kokkuvõtteks jääb vaid märkida, et Hiina tõenäoline globaalne suur strateegia näeb ette USA kõrvaletõrjumise ja tema asemele asumise. Selleks on kasutada hulk meetmeid, millest arvestatav osa mahub Ühtse saatuse ühiskonna kontseptsiooni alla. Sinna kuulub ka Vöö ja Tee projekt, kuid palju muudki.
Nagu ütles Hiina liider Xi Jinping tänavu suvel, töötab Peking selle nimel, et rajada uut tüüpi rahvusvahelised suhted ja ning ühise tulevikuga inimühiskond. Selle taustal on arvata, et Hiina poliitika tõlgendajatel on veel pikkadeks aastateks töö ja teenistus tagatud.
Viited lugemishuvilistele
- The Concept of 'Community of Common Destiny' in Xi Jinping's New Era | by Kavya Munduri | Medium
- Xi's Vision for Transforming Global Governance: A Strategic Challenge for Washington and Its Allies - Texas National Security Review (tnsr.org)
- IEMB35.docx (clausiuspress.com)
- 'Chinese checkers': The specter of a community of common destiny (indiavsdisinformation.com)
- How Xi Jinping's "New Era" Should Have Ended U.S. Debate on Beijing's Ambitions | Center for Strategic and International Studies (csis.org)
- The Concept of 'Community of Common Destiny' in China's Diplomacy: Meaning, Motives and Implications - Zhang - 2018 - Asia & the Pacific Policy Studies - Wiley Online Library
Toimetaja: Kaupo Meiel