Õiguskantsler Ülle Madise ütles kaks nädalat tagasi, et on rääkinud parlamendifraktsioonidega sellest, et ka õiguskantsler võiks saada valitsuse kehtestatud üldkorraldusi vaidlustada. Praegu see võimalus puudub.

"Oleme antud küsimust arutanud põgusalt mõne õiguskomisjoni liikmega ja nõunikega. Mina isiklikult arvan, et õiguskantsleril võiks olla valitsuse üldkorralduste vaidlustamise õigus, kuna seaduste puhul on see õigus olemas juhul, kui õiguskantsler leiab, et seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Seda enam, et valitsuse istungitel õiguskantsler osaleb nõuandva häälega," ütles õiguskomisjoni esimees Marek Jürgenson ERR-ile.

Õiguskantsleri ettepanekut toetab ka Keskerakonna fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid. "Seadustega on see võimalus, pole kaalukat põhjust miks sama ei võiks olla ka valitsuse üldkorraldustega," lausus Karilaid.

Suuremate õiguste andmist õiguskantslerile toetab ka õiguskomisjoni aseesimees, sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof. "Ma arvan samuti, et õiguskantslerile võiks anda õiguse vaidlustada ka valitsuse üldkorraldusi. Seaduste puhul on tal ju see õigus olemas - kui õiguskantsler leiab, et mõni seadus  ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis on ta kohus seda teha. Ei näe küll ühtegi kaalukat argumenti, miks valitsuse üldkorralduste puhul ei tohiks tal sellist õigust olla, seda enam, et õiguskantsler saab valitsuse istungitel nõuandva häälega osaleda," kommenteeris Pikhof.

Isamaa, Reformierakond ja EKRE suhtuvad ettevaatlikult

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder näeks esmajärjekorras riigikogu volituste suurendamist.

"Olulisem küsimus üldkorralduste vaidlustamise puhul peitub hoopis riigikogu ja valitsuse vahelises võimujaotustes. Eesti on parlamentaarne riik ning oluliste otsuse langetamisel peab kandev roll jääma riigikogule. Aastate jooksul on erinevad riigikogu koosseisud paraku delegeerinud suure osa otsustes ja vastutusest valitsuste tasandile, mistõttu on jäänud väiksemaks ka võimalused vaidlustada ja muuta üldkorraldusi ja -määrusi. Riigikogu peab taastama oma suurema rolli poliitika kujundamisel ja õigusloomes," ütles Seeder.

"Õiguskantsleri volituste laiendamine väärib kindlasti põhjalikku arutelu ning nii nagu iga teise küsimuse puhul, sõltub ka siin väga palju detailidest, kuid esmajärjekorras tuleb keskenduda riigikogu rolli suurendamisele," lausus Seeder.

EKRE esimees Martin Helme ütles, et oleks selle mõttega ülimalt ettevaatlik. "Minu mure on siin esimeses järjekorras see, et kui meil on olemas parlament ja valitsus, kes ikkagi valijate ees vastutavad, siis me ei tohiks luua väga palju selliseid institutsioone kohtute kõrvale, kes saavad parlamendi ja valitsuse otsuseid kogu aeg nagu jää peale panna, sest lihtsalt siis ei toimi meil enam demokraatia nii nagu ta on mõeldud," kommenteeris Helme.

"Seda, kas anda juurde kõikvõimalikke blokeerimise või pidurdamise õiguseid erinevatele teistele institutsioonidele, isegi kui need on põhiseaduslikud institutsioonid, tuleks hästi põhjalikult kaaluda. Ma ei ütle, et kategooriliselt välistaks seda, aga ma selgelt näen, et praeguse sellise ühe konkreetse määruse pinnalt tekkinud poliitilises poleemikas üritab üks institutsioon enda võimu lihtsalt laiendada ja ma ei ole kindel, et me peaksime sellises foonis liimile minema," lausus Helme.

Ka Reformierakonna liige ja põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi ei ole kindel, kas õiguse andmine õiguskantslerile vaidlustada valitsuse üldkorraldusi on praktiline ja vajalik.

"Koroonakriis on kinnitanud, et eriolukorras on valitsusele ülimalt oluline, et neil oleks võimalus oma korraldustega operatiivselt sekkuda," sõnas Kivimägi.

"Kusjuures valitsuse üldkorraldusi on igal kodanikul õigus halduskohtus vaidlustada. Ehk problem pole nn vaidlustamatuses. Küsimus on, kas anda täiendavalt see õigus õiguskantserile. Kui parlament peab seda vajalikuks, teeme ära. On ilmne, et see diskussioon tuleb sügisistungjärgul riigikogu lauale," kommenteeris Kivimägi.

Õiguskantsler Ülle Madise on varasemalt selgitanud, et igal inimesel on küll õigus kohtus üldkorraldusi vaidlustada, aga tulemus võib tulla sellest ainult vaidlustanud inimese jaoks ja sellest ei järgne tagajärgi üldkorralduse kehtivuse suhtes või kõigile teistele.