Harri Tiido: Soome kaitsepoliitika aruandest
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Soome kaitsepoliitika aruanne. Soome välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluseks on rahvusliku liikumisruumi ning valikuvõimaluste säilitamine ja selle hulka kuulub ka võimalus taotleda NATO liikmelisust, märgib Tiido.
Nädal tagasi kiitis Soome valitsus heaks riigi kaitsepoliitika aruande. Iseenesest rutiinne värk, seda on meil ka uudistes kajastatud. Kuid kasulik on teada, kuidas aruanne hindab Soome lähiümbruse olukorda.
Koostöö NATO-ga
Üldise taustana niipalju, et tavakohaselt eelnes kaitsepoliitika ülevaatele valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika aruanne. See koostati juba mullu, kuid pandeemia tõttu läbis aruanne parlamendi alles tänavu kevadel. Kaitsepoliitika on selle aruande jätk.
Tegemist on alles teise korraga, kui kaitsepoliitika eraldi käsitlust leiab. Eelmine kord oli neli aastat tagasi. Asja mõte näikse olevat kaitsevaldkonnale konkreetsema tähelepanu pööramine. Muidu kippus see võib-olla laiemas dokumendis liiga üldsõnaline olema.
Jätan siinkohal kõrvale enamuse aruande kaitsealasest teemakäsitlusest ja vaatan pisut ohuhinnangut ning mõningaid suhteliselt uusi teemasid. Lihtsalt protseduuri kirjeldamiseks märgin, et kaitsepoliitika aruande valmistamisel võeti arvesse lisaks välis- ja julgeolekupoliitika ülevaatele ka sisejulgeoleku aruannet, valitsuse Euroopa Liidu poliitika ülevaadet, kriisihaldust käsitleva parlamendikomitee tööd ja Soome arktilise poliitika ülevaateid. Ehk tegemist on nii sise- kui välisriiklikke aspekte ühendava kaitsenägemusega.
Soome välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluseks on rahvusliku liikumisruumi ning valikuvõimaluste säilitamine. Selle hulka kuulub ka võimalus taotleda NATO liikmelisust. Kõiki võimalikke lahendusi kaalutakse alati reaalajas sõltuvalt sellest, millised on julgeolekukeskkonna muutused. Soomel on seega NATO-võimalus endiselt laual, kuid kõik sõltub oludest.
Koostöö NATO-ga ja selle kaudu saavutatud ühtesobivus on tagatis, et kui liitumishetk peaks kätte jõudma, ei oleks sellele puhtpraktilisi takistusi. Võib lisada, et Soome üldine kaitsevõime on kindlasti tasemel, millega NATO puhul mingeid tõkkeid ei tekiks. Mitmeti vastab Soome NATO aluslepingu kolmandale artiklile rohkem, kui paljud liikmesriigid. Kolmas artikkel puudutab nimelt nõuet rahvusliku kaitsevõime arendamiseks.
Soome praegust kaitsepoliitilist keskkonda hinnatakse aruandes pingeliseks ja raskelt ennustatavaks.
Nagu paljudes riikides, nii täheldatakse ka Soomes kahjulike mõjutamiskatsete sagenemist ja mitmekesistumist. Samal ajal toonitatakse, et üldisest rahvusvahelise pinge kasvust hoolimata ei nähta praegu Soomele vahetut sõjalist ohtu.
Lähispiirkonnas loetakse julgeolekuolukorda ebakindlaks. Laiemalt mõjutab olukorda Venemaa, USA ja Hiina konkurents. Venemaa eesmärgiks mainitakse pürgimusi nõrgendada lääneriikide ühtsust. Ilmne on Vene soov rajada Euroopas mõjupiirkondade jagamisele tuginev julgeolekuarhitektuur.
Venemaa poolt täheldub püüd saavutada kaitseks strateegiline sügavus ja ühtne kaitsevöönd, mis ulatub arktilistest piirkondadest läbi Musta mere Vahemereni välja. Põhja-Euroopa ja Balti meri on selles laiemas koosluses tähtsal kohal. Soome vaatlejad on märkinud, et kui Külma Sõja ajal oli vastasseisu kese Kesk-Euroopas, siis nüüd on seda näha ka Balti meres ja lisandunud on vastasseis Arktikas, kus Venemaa on tegelenud piirkonna aktiivse militariseerimisega.
Kõike seda arvesse võttes leitakse, et Soome on suurriikide vaatevinklist strateegiliselt tähtsas piirkonnas. Ja võimalikus üleeuroopalises konfliktis moodustaks Põhja-Euroopa sõjalis-strateegiliselt ühtse piirkonna.
Ohutaseme hindamisel on arvesse võetud ka Venemaa samme Georgias, Ukrainas ja Süürias. Need näitavad, et Moskva jaoks on sõjalise jõu kasutamise ja sellega surve avaldamise lävi madaldunud. NATO ja USA senisest aktiivsem kohalolu Balti riikides ja Poolas on aga suurendanud Balti mere piirkonna stabiilsust.
Põhjala regiooni tähtsuse kasv tulenevalt arktiliste alade pärast laienevast konkurentsist heiastub ka Soome kaitselases koostöös. Kui Rootsi on juba pikemat aega olnud kõige tihedam koostööpartner, siis nüüd on lisandunud Norra.
Just arktiliste alade tähtsuse kasvust tingituna ongi Norra tõusnud Rootsi ja USA kõrval Soome võtmepartneriks. Balti riigid leiavad mainimist Põhjamaade ja Balti kaitsealase koostöö kontekstis.
Uued ohud
Ulatuslikult leiab aruandes käsitlemist uute ohtude teema. Õigemini ei ole nad enam uued, kuid on põhjustanud kõigile riikidele tõsist peavalu. Jutt on hübriidmõjutamisest, infosõjast, küberrünnetest ja lisame ka kosmose kui suhteliselt uue valdkonna.
Hübriidohtude ja infomõjutuse katsetega on nii Soome kui meiegi tegelikult silmitsi kogu aeg. Migratsioonisurve ei ole otseselt meie piirideni hetkel veel jõudnud, kuid soomlastel on hästi meeles Venemaa omaaegne migrantideoperatsioon nende piiril.
Lahtisi küsimusi näib endiselt olevat küberkaitse vallas. Soome parlamendi kaitsekomisjoni esimees Ilkka Kanerva märkis eelmise nädala lõpul, et üks lahendamist vajav teema on küberkaitse alase seadusandluse kohandamine muutuvatele oludele.
Kõige keerulisem on ka Soomele vastutuse jagamine. Seni koordineerib Soome küberturvalisuse küsimusi teede- ja sideministeerium, kuid teema on jagunenud eri ametite vahel. Ilkka Kanerva arvates peaks põhivastutus olema julgeolekuametkondadel. Ja ka Soomes on teemaks küberründe puhul õige tasandi reageering, samuti ka ründe omistamine ehk ründaja tuvastamine. Lisaks riiklikele tegijatele on ju mängus ka muid struktuure.
Kuid igal juhul on need ohud Soomes teemaks nagu ilmselt meilgi. Ja need valdkonnad võiksid olla ka meievahelise koostöö teemadeks. Kui aga meie ohuhinnanguid vaadata, siis on nad üpris sarnased ja loodetavasti aitab sellele kaasa ka omavaheline infovahetus.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
