"Pealtnägija": esimene intervjuu Kabulist Eestisse põgenenud afgaani mehega

Foto: ERR

Maailm oli šokis, kui Afganistani valitsus loetud päevadega kokku kukkus ja Kabulis seadis end sisse Taliban. 43-aastane Ali Afzali on üks sadadest tuhandetest, kes aitasid varem läänlasi – tema Eesti abiorganisatsiooni Mondo teenistuses – ja kelle jaoks uus fundamentalistlik režiim tähendas reaalset hukkamise ohtu.

Tänaseks on tema ja veel 12 meie abilist turvaliselt Eestisse jõudnud ning esimest korda räägib Ali "Pealtnägijale" dramaatilistest pagemisest.

Ali ei suuda endiselt uskuda, et kõnnib Eesti pinnal. 43-aastane mees on üks neljast eestlaste kaastöötajast, kes pärast Afganistani Talibani kätte langemist Eestilt asüüli palusid ning tänaseks koos peredega ka üle noatera ja läbi suurte katsumuste siia jõudsid.

Täpselt kuu tagasi tungles Ali koos kümnete tuhandete meeleheitel inimestega Kabuli lennujaama ees ja üritas riigist põgeneda. Samal ajal korraldati Eestis enneolematut päästeoperatsiooni.

"Meil ei ole olnud sellist  sõjaolukorda või sellist kriisi, kus me peaks kolmandate riikide kodanikke tooma Eestisse ja andma neile rahvusvahelist kaitset," ütles välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Tiina Nirk.

Kokku 14 afgaani, sealhulgas Ali koos abikaasa ja kuueaastase pojaga ootavad ametlikku asüüliotsust Vao pagulaskeskuses, aga "Pealtnägijal" oli võimalus talle esimest korda Tallinna tutvustada. Alid  lummavad Bolti tõukerattad, Pikk Hermann ja Snelli pargi rohelus. Keskkond, kus tema üles kasvas, erineb kui öö päevast, rääkimata sellest, et enamuse elust ei tohtinud ta oma mõtteid julgelt ja avalikult avaldada.

"Kui ma olin 5–6-aastane, siis ma kukkusin, mulle öeldi, et mu vasak käsi on katki. Seal ei olnud ühtegi haiglat ega tervisekeskust. Traditsioonilised inimesed lihtsalt sidusid mu käe kinni ebaprofessionaalselt, nad ei teadnud, kuidas seda ravida. Sest haiglaid ei olnud, mu käsi väärarenes," lausus Ali.

Ali on enamuse teadlikust elust elanud sõja ajal – lapsepõlv möödus 1970ndatel Nõukogude Liidu sekkumisest alanud lahingute taustal, seejärel Ameerika Ühendriikide ja liitlaste sissetung 2001, mille eesmärk oli välja juurida islamiterroristid, kes ründasid Maailma Kaubanduskeskust ja Pentagoni.

Aastast 1996 valitses Afganistani Talibani režiim, mis tähendas sisuliselt kogu meelelahutuse keelustamist, avalikke hukkamisi staadionitel, aga ka etniliste vähemuste tagakiusamist. Hazara vähemusrühma kuuluv Ali põgenes esimest korda Talibani eest juba 16-aastase koolipoisina Iraani, kus asus algul tööle kokana, seejärel õppis inglise keelt ning infotehnoloogiat. 

"Ma kuulsin, et 11. september juhtus. Kui me seda kuulsime, et Taliban aetakse minema ning uus valitsus tuleb rahvusvahelise kogukonna abiga, siis me olime õnnelikud.  Pärast 9/11 avanes uus aken vähemustele, võimalus avanes, oli lootusrikas aeg ja me olime optimistlikud. Ei olnud valitsust, politseid ja armeed, kes ei lubanud meil minna kooli, tänavale, õue. Me olime vabad. Me olime õnnelikud," rääkis Ali.

2016. aastal ristus Ali tee Eestist pärit MTÜ-ga Mondo, mis pakkus arengukoostööabi peamiselt ämmaemandate ja naiste seksuaaltervise koolituste näol ja pidas ka tüdrukutele mõeldud kooli. 

"Ali sai meie partnerorganisatsiooni juhiks pärast seda, kui endine juht oli sunnitud Afganistanist põgenema, sest ta oli juba taliibide poolt vanglas. Pärast seda võimuvahetust on tema olnud viiendat aastat reaalselt meie tegevuste koordinaator Põhja-Afganistani provintsides," lausus MTÜ Mondo juhatuse liige Riina Kuusik-Rajasaar.

Tänu oma tööle õnnestus Alil Kabulis kohtuda ka Eesti presidendiga. Kuusik-Rajasaare sõnul koolitati viie aasta jooksul koha peal 150 ämmaemandat ja loodi suur hulk tugiteenuseid naistele ja tüdrukutele, aga olukord polnud kunagi kindel – eriti pärast seda, kui USA eelmine president Donald Trump hakkas oma vägesid välja tõmbama. 

"Kevadel olid juba ärevad ajad. Juunis-juulis oli küll lootus, et asjad ei lähe nii kiiresti, aga siis läks see lumepallina veerema, sisuliselt kuu aja jooksul on juhtunud täiesti ümberpööramatuid protsesse," rääkis Kuusik-Rajasaar.

"Taliban võttis kaks, kolm inimest, kellega ma töötan MTÜ-s, ja kahjuks on nad Talibani poolt tapetud. Tsiviilisikud ei oleks tohiks olla ohverdused, ohvrid sõjale. Nagu mina aru saan, on see terroristide sõda. Terroristide sõja ohvrid on tsiviilisikud. Mina, minu naine, mu naaber," lausus Ali.

On omaette teema, kuidas Afganistani valitsus, mida 20 aasta jooksul tohutute summade ja lugematute inimabide hinnaga toetati, vaid loetud päevadega lagunes, aga 15. augusti õhtuks hõivasid Talibani võitlejad presidendipalee Kabulis ja taastasid ametlikult islamikalifaadi. Et ameeriklased seadsid tärmini 31. august, mil viimane nende sõdur lahkub, hakkas aken, mille sees saatkonnatöötajaid, spetsialiste ja teisi lääne kodanikke, aga ka neid aidanud afgaane evakueerida, kiiresti sulguma. 

Pagemine läbi lennujaama

Kuus Mondo kaastöötajat koos peredega palusid abi riigist põgenemiseks. Sisuliselt ainus sillapea oli Kabuli lennujaam, mis on endiselt USA ja partnerite käes. Sinna pääsemiseks pidi aga olema ette näidata Eesti kinnitus, et asüülitaotlus võeti vastu.

Mondo ja Pagulasabi kirjutasid 16. augustil välisministrile vastava palve. Järgnesid pingelised päevad, mil maailma šokeerisid kaadrid Kabuli lennujaamast, kus meeleheitel inimesed rippusid lennukite küljes. Eesti valitsus otsustas 19. augustil, et riik on põhimõtteliselt valmis vastu võtma 30 afgaani.  

"Sellel hetkel kui poliitiline otsus tuli, hakkas alles reaalne võimaluste otsimine, kuidas evakuatsiooni sellel hetkel, kus Kabuli lennujaama ümber oli täielik kaos, reaalselt ellu viia," rääkis Kuusik-Rajasaar.

"Ühel päeval peitsin ma enda näo salli alla, läksin kontorisse, võtsin oma vajalikud dokumendid. Ülejäänud asjad, polnud aega neid võtta, jätsin need lihtsalt sinna. Iga inimene sai kaks paari riideid, ühe väikese koti ja hakkasime lennujaama liikuma," meenutas Ali.  

"Kõigepealt oli vaja saada need inimesed õigete väravate juurde lennujaamas – erinevatel riikidel olid erinevad väravad, Selgitasime välja kõigepealt prantslaste puhul, et kus on nende riigi värav, kuhu me palume inimestel tulla, kuidas nad ära tuntakse," rääkis Nirk.

Teed ja tänavad Kabuli rahvusvahelise lennujaama ümber olid mitte ainult närvilistest inimestest tulvil, vaid juba Talibani kontrolli all, kes küll väljapoole rääkis, et ei tee lahkujatele takistusi, aga tegelikult püüdis neid igal moel heidutada. Kas või pildistamine või filmine võis tähendada peksa saamist, tagasi saatmist või isegi hullemat, ometi tegi Ali järgnevate päevade jooksul mobiiliga mõned klõpsud. 

"Taliban käitus inimestega vägivaldselt. Nad lõid inimesi nuiadega. Rohkem kui seitse-kaheksa korda lõid nad mind relvapäraga, mu jalgu nuiaga, mul on sinikad. Isegi kui nad meid peksid, siis me liikusime edasi, sest Riina ja teised saatsid sõnumeid, et palun jääge rahulikuks," lausus Ali.

Rajasaar-Kuusik Mondost ja Nirk välisministeeriumist olid afgaanidega pidevas Whatsapi grupivestluses. Esmalt tuli keset kaost selgeks teha meie sõprade täpne asukoht, et see liitlastele edastada. 

"Viimased kõned ühel päeval tegin ka öösel kell kaks, ei saanud jätta vastamata telefonile, sest ka ajavööndid olid erinevad ja tuli tegutseda, aeg hakkas ju otsa saam," ütles Nirk.

"Viimane kontrollpunkt oli kõige raskem, seal oli palju rohkem inimesi ja Taliban oli inimeste vastu vägivaldne. Mul oli kott õlal, mu 6-aastane laps oli teisel õlal ja üritasime liikuda. Taliban lõi mind kepiga jalgadesse, selga, ja kui me nägime, et Taliban vaatas kõrvale, siis hakkasime nende jalgade tagant liikuma, et neist mööda saaks. Sellel hetkel mu naine ja laps nutsid, aga ma julgustasin neid, et palun jääge rahulikuks – me peame minema, meil ei ole võimalik tagasi minna," rääkis Ali.

Viimaks, läbi probleemide, sai Ali perekonnaga kolm kontrollpunkti läbitud. Pärast kolme päeva ja kahte ööd.

"Kui me olime lennujaamas sees, nägime välismaalasi ja saime aru, et oleme Talibanist vabad, siis me hingasime, vau," lausus Ali.  

Lõpuks, 24. augusti  varahommikul pääses Ali koos naise, poja ja ühe kohvriga prantslaste lennule.

Kokku evakueeriti kolm eestlastega seotud afgaani peret ja üks üksik mees.

See oli ajaloo üks suurimaid õhuevakuatsioone. Alates 14. augustist lahkus riigist ligi 120 000 inimest, neist Kabuli lennujaama kaudu 82 000, aga hinnanguliselt jäi maha veel 300 000 afgaani, kelle elu on ohus ja kes sooviks lahkuda, nende seas kaks Mondo kaastöölist, kes ei suutnud läbi mäsu lennujaama murda.

"Hetkel on neil turvaline, aga eks nad ikkagi kardavad oma elu pärast," ütles Nirk.

Vaid kahe päeva pärast, 26. augustil, toimus samas lennujaama väravas, kust Ali perega lahkus, terrorirünnak, milles hukkus 182 inimest. 13 afgaani jõudsid Abu Dhabi ja Pariisi kaudu samal ajal Tallinna. Viimane jõudis Eestisse läbi Poola.  

Ali soovib nii kiiresti kui võimalik õppida selgeks eesti keele ja leida ameti – ükskõik millise. Enne veel tuleb oodata aga kuni kuus kuud, et saada teada, kas Eesti riik rahuldab ikka tema ja teiste põgenike asüülitaotluse. Samal ajal on Pagulasabi teinud juba üleskutsed sotsiaalmeedias neile üürikorterite ja töökohtade leidmiseks. 

"Kurb on see, et kui alguses oli ootus, et kui inimesed Eestisse jõuavad, siis nende menetlus läheb kiiresti ja kaitse saanuna saavadki nad kohe hakata siis endale sobivas omavalitsuses elukohta otsima ja tööd otsima, aga nüüd on seis see, et nad veel ootavad oma otsuseid," lausus Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop.

"Mu poeg on palju õnnelikum kui Afganistanis, aga mu naine ei ole nii õnnelik. Mõnikord on ta kurb, sest see on tema esimene kord, kui ta on Afganistanist väljas. Või ta igatseb sugulasi," rääkis Ali.

"Ma kindlasti soovin neile turvalist tulevikku, kuidas iganes elu ka liigub. Kui neil on turvaline võimalus edasi elada, siis ma kindlasti näen nendes inimestes suurt potentsiaali nendes valdkondades edasi tegutseda, kus nad siiani on tegutsenud," ütles Nirk.

"Kui Taliban on ikka minu riigis, siis ma ei lähe sinna, ma jään Eestisse, õpin keelt, saan kodakondsuse. Kui olukord on hea, siis ma lähen tagasi, aga ma eelistan, et mu poeg jääks siia. Poeg, kes on kuueaastane. Talle on parem siia jääda, olla ühiskonna heaks kasulik, olla tõeline eestlane," lausus Ali.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: