USA president Joe Biden lubas valimiskampaania ajal, et korraldab esimese ametisoleku aasta jooksul maailma demokraatlike liidrite kokkusaamise. Eesmärk oli asetada Ameerika uuesti demokraatliku maailma juhi kohale. Kogu lubadus näis vahepeal pelga retoorika tasandile jäävat, kuid augustis teatas Valge Maja, et ettevõtmine saab detsembris teoks.

Tippkohtumine demokraatia tarbeks

Kõigepealt kavandatava ettevõtmise nimetusest. Algul jooksis läbi inglise keeles nimetus "Summit of Democracies" ehk "Demokraatiate tippkohtumine". Nüüdseks on levinud ametlik nimetus "Summit for Democracy" ehk "Tippkohtumine demokraatia tarbeks".

Vahe on sisuline. Kui jutt oleks demokraatiate liidrite kogunemisest, tekiks küsimus, keda pidada demokraatiaks ja keda mitte. Kuid kui räägitakse riigijuhtide kohtumisest sihiga arutada ja toetada demokraatia edendamist, on võimalik ka paindlikum lähenemine.

Kavas oleks demokraatia ees seisvate väljakutsete arutamine ja kohustuste võtmine demokraatia ning inimõiguste kaitsmiseks. Aafrika huvide eest seisjad on juba teatanud, et tippkohtumisel peab ühel kesksel kohal olema Aafrika areng.

Eraldi teemana on tõusetunud India osalemine. Ühelt poolt on peaminister Narendra Modi ajal on Indial tekkinud raskusi oma demokraatliku maine säilitamisega. Kuid teisalt, kui USA üks eesmärke võib olla Hiina vastu ühisrinde moodustamine, oleks India kõrvalejätmine ilmselt eksitus.

Seega saab olema huvitav näha, milliseks kujuneb kutsutavate nimekiri, kui see kord valmib. Kui üldse valmib ja kui asi ikkagi toimub. Vahepeale on jäänud Afganistani lahkumisakord ja tuleb kindlasti veel mõndagi, mis võib olukorra segasemaks muuta.

Demokraatiaga on keskpärane lugu

Bideni kavatsus maailmas USA juhtimisel demokraatiat edendada ei ole Ameerikale esimene kord. Tinglikult võiks protsessi alguseks pidada Esimest maailmasõda ja USA liitumist sellega. Nimelt teatas president Woodrow Wilson tollal, et USA kaasumine muudab maailma demokraatia jaoks turvalisemaks. Edasi läks nagu läks.

Aastal 2000 sai teoks Demokraatiate Ühenduse (Community of Democracies) loomine. Vastava kokkuleppe allkirjastasid kokku 106 riiki, eestvedaja oli USA ja Bill Clintoni administratsioon.

Lugejate seas ei ole aga ilmselt kuigi palju neid, kes sellest algatusest midagi on kuulnud, sest millegi tähelepanu pälvivaga ei ole see foorum hakkama saanud.

Lisaks on demokraatiaga üldiselt keskpärane lugu. Göteborgi Ülikooli tänavune demokraatia raport märgib, et mullu oli keskmise kodaniku jaoks demokraatia tase langenud seisuni, millist nähti viimati 1990. aastatel. Kui võtta arvesse ka demokraatia vähikäiku Indias, siis elab umbes 68 protsenti maailma elanikest praegu valitavates autokraatiates.

Põhja-Ameerikas, Lääne- ja Ida-Euroopas ei ole ükski riik demokraatia vallas edasi arenenud. Ungaris, Poolas, Serbias, Sloveenias ja ka USA-s on aga demokraatia tase viimase kümne aastaga langenud. Langenud ka USA maine demokraatia lipukandjana.

Olukorra muutmiseks on esitatud mitmeid ideid. Briti peaminister Boris Johnson on pakkunud G-7 muutmist D-10-ks. Sama ideed toetab ka Atlandi Nõukogu hiljutine raport. Algselt mullu brittide poolt pakutuna oleks praegusele seitsmele juhtivale tööstusriigile juurde kutsutud Austraalia, India ja Lõuna-Korea.

See kümne riigi kooslus oleks mõeldud demokraatliku koostöö edendamiseks uuringute ja arengu vallas, standardite seadmisel, tundlike tarneahelate tagamisel ja muudes valdkondades. Eesmärk oleks vältida maailma muutumist Hiina juhitavaks tehnoloogiaühenduseks.

Praegu peaks see plaan riiulil oma aega ja vahepealsete valimiste tulemusi ootama. Kuigi märgime igaks juhuks, et suvel kirjutasid seitsmiku ja nende kohtumisele juurde kutsutud India, Austraalia, Lõuna-Korea ja Lõuna-Aafrika Vabariik alla ühise avalduse, milles räägitakse demokraatia väärtustest, inimõigustest ja muust ilusast.

Omaette pakkumine on ka Trans-Atlantilise Strateegilise Nõukogu moodustamine. See võiks hakata toimima koostöös USA ja Euroopa Liidu Kaubandus- ja Tehnoloogianõukoguga, mille moodustamine otsustati juunikuisel USA-Euroopa Liidu tippkohtumisel.

Trans-Atlantilise struktuuri rajamisega tuli juba aastate eest välja Pariisi Ameerika Ülikooli professor Hall Gardner. Kuid praegu ei ole näha, et ka see pakkumine eriti kõrgelt lendaks.

Richard Haass ja Charles Kupchan USA Välissuhete Nõukogust on pakkunud välja globaalse jõudude ühenduse või kontserdi. Võrdlus on aastal 1815 moodustatud Euroopa Kontserdiga Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Preisimaa ja Austria osalusel. Nüüd pakutakse globaalset kontserti, kus pillimeesteks oleksid Hiina, Euroopa Liit, India, Jaapan, Venemaa ja USA.

Kokku esindaksid nad umbes 70 protsenti maailma sisemajanduse koguproduktist ja globaalsetest sõjalistest kulutustest. Ühendus oleks konsultatiivne organ, mis tegeleks tekkivate kriisidega, lepiks kokku uusi reegleid ja koguks toetust kollektiivsetele algatustele. Seegi algatus ripub õhus või õigemini mõttekoja kodulehel.

Seega on olukord praeguses liberaalse ja autoritaarse demokraatia võistluses väga mitmevärviline. Üks probleem võib olla selles, et tõusuteel olev autoritaarne demokraatia soovib oodata seisu, kus võidakse ise tingimusi dikteerida. Seetõttu sellelt seltskonnalt veel foorumite pakkumisi ei ole.

Bideni algatatud demokraatia foorumile kutsutavate nimekirja koostajaid ma aga ei kadesta. Demokraatiameelne osalus ei pruugi aidata kaasa globaalsete probleemide lahendamisele. Autoritaarse demokraatiaversiooni sissetoomine võib aga küsimärgi alla seada eesmärgi, demokraatia edendamise. Nii et jääme ootele.

Viited lugemishuvilistele

• The Summit for Democracy - United States Department of State
• The Problem with Biden's Democracy Agenda - War on the Rocks
• Is Biden's Summit for Democracy a Good Idea? | Opinion (newsweek.com)
• dr_2021_updated.pdf (v-dem.net)
• From-the-G7-to-a-D10-Strengthening-Democratic-Cooperation-for-Todays-Challenges.pdf (atlanticcouncil.org)
• eu-us-summit-joint-statement-15-june-final-final.pdf (europa.eu)
• Why America and Europe Need a Transatlantic Strategic Council (nationalinterest.org)
• A Concert of Powers for a Global Era | Council on Foreign Relations (cfr.org)