X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jufereva-Skuratovski: Afganistan näitab, et iga riik peab enda eest seisma

Maria Jufereva-Skuratovski
Maria Jufereva-Skuratovski Autor/allikas: Erakogu

Afganistanis toimuv on test Eesti välispoliitilisele tõsiseltvõetavusele. Kui testi auga läbime, võime jõuda liigasse, kus on tunnustatud rahuläbirääkijatena Põhjamaad. Kui ei läbi, jääme suurjõudude hüpiknukuna kopeerima Brüsselist saadetud jutupunkte, kirjutab Maria Jufereva-Skuratovski.

President Joe Biden on püüdnud USA rolli maailmas muuta taas tugevamaks ja seepärast oli tema otsus Afganistanist kiirelt taanduda paljudele üllatus. Vägede väljatõmbamine oleks sobinud kokku pigem USA isolatsionistliku poliitika tavasid jätkava Donald Trumpiga, kelle ametiajal sõlmis USA Talibaniga Doha leppe, kuid nüüd on Trump selle jõustamise pärast üks Bideni agaramaid kriitikuid.

Samal ajal tasub Eestis süveneda sellesse, miks Biden tegi sellise valusa, ent vajaliku otsuse, mida kõik NATO liitlased toetasid. USA president täitis oma valimislubaduse ning pani piiri ameeriklaste osalusele lõputus õuduses, mis tundub kahjuks olevat Afganistani paratamatu pärisosa. Nüüd on afgaanide valida, millist edasist saatust nad väärivad ning kas hõimusuhetel põhinev ühiskond tahab ja suudab end ühtse riigina tõestada. 

Võõrriikide invasioonid Afganistani ei osutunud sajandite jooksul efektiivseks. Sama võib väita ka viimase 20 aasta kohta, mil USA püüdis koos NATO liitlastega Afganistanis kehtestada oma kontrolli.

Soovmõtlemine reaalset maailma ei loo

Praegu näeme, kuivõrd tugevalt olid lääne avalikkuse arusaamad Afganistani tulevikust segatud soovmõtlemisega. Saigonit 1975. aastal ja Kabuli 2021. aastal kõrvutavad meediamajad on tootnud usinalt illusioone, samal ajal kui suurriikide juhid juba lähtusid oluliselt teistsugustest stsenaariumidest ega kavatsegi enam toetada nõrgukeseks osutunud senist režiimi selles demokraatia impordile resistentses "impeeriumide surnuaias".

Taandumisotsusega annab Joe Biden põhjuse revideerida George W. Bushi administratsiooni sõjakat välispoliitikat, mille osaks sissetung oktoobris 2001 oli. Samuti tasub meenutada WikiLeaksi 2010. aastal avaldatud dokumente, mis tõestasid sõja mõttetust.

Kabuli lennuväljalt maailma uudistekanalitesse jõudnud kaadrid on südantlõhestavad, kuid need ei anna mandaati NATO-le jääda Kabuli edasi. Pisarate uskumise aeg globaalpoliitikas on ammu möödas, kui seda on olnudki. Ka siis, kui räägitakse väärtustele tuginemisest, on see lõpuks ikkagi vaid argumentide kogum reaalpoliitika teenistuses.

Eesti esindajad ÜRO-s, kes tegelevad Afganistani teemaga, teavad hästi, et julgeolekunõukogu andis Dohas kokku lepitud vägede väljumisplaanile ühehäälse heakskiidu. Nii pole mõtet Eestil tormata teatama, et Talibani võimu mingil moel ei tunnustata.

Muidugi tasub muretseda humanitaarkriisi pärast Afganistanis, kuid selle leevendamine on võimalik vaid koostöös Talibaniga. Juba praegu on näha, kuidas Taliban valib hoolega retoorikat, mis võimaldaks nendega suhtlemist avalikult legitimeerida lisaks Pakistanile, Saudi Araabiale ja AÜE-le (kes tunnustasid Talibani võimu 1996-2001) ka Iraanil, Venemaal, Türgil ja Hiinal.

Muidugi on oluline, millise kursi Taliban valib ning kas seekord tahetakse ususeadusi kehtestada inimõiguste suhtes aktsepteeritavamal moel, võrreldes veerand sajandi taguse Islamiemiraadiga. Muuhulgas määrab see ka seni Eesti ja paljude teiste riikide poolt osutatud ulatusliku arenguabi tuleviku.

Praegu tundub, et üldamnestia väljakuulutamine ning sõnumid pressivabaduse ja naiste õiguste kohta on täpselt suunatud signaalid hoolikalt koostatud avaliku suhtluse strateegia osana lääneriikide rahustamiseks ja aja võitmiseks, et enda võimu kindlustada. Kuivõrd nende signaalide taha jagub reaalset tahet ja tegusid, näitab aeg. Islamit saab tõlgendada laial skaalal.

Kindlasti leiab Taliban soovi korral enda teenistusse sujuva inglise keele ja hea lääneliku haridusega afgaane. Tõenäoliselt võib Talibani uue režiimi legitimeerimisel olla oluline roll ka endisel riigipeal Hamid Karzail. Nii Venemaa kui Hiina on valmis Talibaniga suhteid arendama juba seepärast, et enda positsiooni regioonis tugevdada, kuna USA on initsiatiivist loobunud.

Võrreldes eelmise Talibani võimuperioodiga on Afganistanis peale kasvanud uus põlvkond, kes väärtustab suuremaid sotsiaalseid, hariduslikke ja poliitilisi võimalusi. Samas, nagu nüüd näeme, polnud sellest mingit tuge president Ashraf Ghani valitsusele.

Kindlasti on Talibani sõjalise edu taga olulisel määral ka lihtsate inimeste toetus, kes soovivad näha võimul lihtsate ja lähedaste lahenduste pakkujaid. Nemad on nõus kaasa minema ka jihadi-ideoloogia uue võidukäiguga. Paljud afgaanid idealiseerivad poole sajandi tagust rahumeelset monarhiat, mistõttu oleks vabadel valimistel ilmselt tugev kandepind rojalistidel. Kas lähiaastatel selliseid valimisi üldse korraldatakse, on teine teema.

Eesti peab afgaane aitama

Muidugi peab Eesti aitama meiega koostööd teinud afgaane evakueerida ja vastu võtta. Kindlasti on meiegi huvi, et Talibani juhitud Afganistan ei kujuneks paariariigiks, kellega ametlikult keegi suhelda ei taha, kuid mis kujuneb terrorismi inkubaatoriks, pööritab olulist osa maailma narko- ja relvakaubandusest ning suurendab selle toel kuritegevust ja korruptsiooni ka Euroopas. Liitlasena oopiumikeskuses Helmandi provintsis ja mujal sõdimine on aidanud meil tugevdada oma positsiooni NATO-s ja saada reaalseid lahingukogemusi.

Esimese konkreetse märgina Talibani edasistest kavatsustest võiks oodata, kas võetakse jutuks loya jirga kokkukutsumine ja uute valimiste korraldamine. Meil tasub jälgida, millisel tasemel hakkavad uue võimuga kohtuma suurriikide esindajad ning kuidas koheldakse Kabulis senise riigivõimu ametnikke, sealhulgas üle maailma lähetatud diplomaate. Senine asepresident Amrullah Saleh, kes on osalt ka isiklikel põhjustel Talibaniga teravas konfrontatsioonis, võib teadlikult valida märtri saatuse.

Eesti võiks oma pliiatsihoidja kogemustest Afganistani teemadel ÜRO Julgeolekunõukogus võtta maksimumi, et meil jaguks edaspidi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertiisi ja autoriteete selle regiooni julgeolekupoliitika alal. Siis saame edaspidi kaasa aidata rahuvahendusprotsessidele, mis nagunii ükskord käivituvad.

Kas peatselt, kui Talibani uued sõnumid tõele vastavad, või pärast kodusõja nüüd algavat uut etappi, aga küll need käivituvad. Igal juhul jääb Afganistani teema jätkuvalt geopoliitilisele malelauale kuuma ja kõrvetavana alles.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: