Ühe pere olukord kujunes keeruliseks, kui lasteaed pika aja vältel keeldus nende diabeedilast terveks päevaks vastu võtmast. Pere oli viimaks sunnitud abi otsima õiguskantslerilt, kelle sekkumise järel olukord normaliseerus ja lasteaed hakkas lapsele vajalikku tuge pakkuma.

Lasteaed ei taganud kahe aasta jooksul diabeeti põdevale lapsele võimalust kasutada lasteaiakohta nii, nagu seadus ette näeb.

Diabeeti põdev laps hakkas sõimes käima 2019. aasta augustis. Pere oli lasteaeda lapse erivajadusest teavitanud juba pool aastat varem, veebruaris. Uuesti tegi ta seda aprillis. Ometi ei olnud augustiks, mil laps lasteaeda läks, lasteaed mingeid ettevalmistusi selleks teinud ning väitis, et neil puudus lapse diagnoosi kohta igasugune info, sest suvel vahetusid nii lasteaia juhataja kui ka õppealajuhataja.

Lapsevanem tegi õpetajatele juhendi süsivesikute arvestamiseks ja insuliinipumba käsitsemiseks ning viis õpetajatele nädala algul menüü, milles märkis ära, kui palju süsivesikuid toit sisaldab ja milline näit on vaja pumpa sisestada. Õpetajate üldine koolitus diabeedi teemal toimus septembris, ent ometi sai lapsevanem pärast koolitust õppejuhilt kirja.

Selles seisis: "Kuna õpetajad ei ole saanud vastavat koolitust, siis on neil väga suur vastutus teie lapse tervise osas ning neil on õigus keelduda teda lasteaeda vastu võtmast. Teil on võimalus last lasteaiaga harjutada, kui lapsevanem on koos lapsega."

Niisiis pidi üks vanematest lapsega lasteaias kaasas käima ning laps ei saanud jääda lasteaeda kauemaks kui lõunani.

Oktoobri algul said õpetajad laste ja noorte diabeediühingult juba põhjalikuma koolituse. Sellegipoolest andis lasteaed ka pärast koolitusi jätkuvalt mõista, et laps võiks edaspidi käia lasteaias koos vanema või tugiisikuga.

Rühmas oli küll üks vastutav õpetaja, kes jälgis lapse tervisenäitajaid, kuid sellele vaatamata andsid lasteaiaõpetajad vanemale peaaegu iga päev tagasisidet, et neil on keeruline tema last jälgida, sest teised lapsed vajavad samuti tähelepanu. Lapsel lubati endiselt olla lasteaias vaid kuni lõunani, mitte kauem. Ühe õpetaja kohalolekul lubati isal hommikul lahkuda, teise õpetaja kohalolekul tohtis isa lahkuda pärast hommikusööki.

Õhtuni lubati lapsel lasteaeda jääda alles poole aasta pärast, veebruaris 2020. Ent õhtuti lapsele järele minnes kuulis ta õpetajatelt sageli, kui raske on neil tema lapsega hakkama saada.

Ent sellega polnud lugu veel läbi. Alates detsembrist 2020 kujunes välja olukord, mil ühe konkreetse õpetaja puudumisel paluti laps lasteaiast koju jätta. Sellest andis lasteaed teada kas eelmisel õhtul e-kirjaga või alles sama päeva hommikul telefonitsi.

Alul jättiski vanem lapse koju, kui kindlat õpetajat tööl ei olnud, kuid siis muutus see tema hinnangul liiga sagedaseks. Lasteaed ise väitis, et seda juhtus vaid kahel korral ning et rühma on suunatud vajadusel asendama õpetaja abi, kes on lapse erivajadusest teadlik.

Samuti tundus vanemale, et ka teised õpetajad saavad tema lapse jälgimise ja abistamisega hakkama. Ühel korral, kui ta oma lapse siiski lasteaeda viis, esitas lasteaia majandusjuhataja tema peale kaebuse lastekaitsetöötajale. Kaebuses oli öeldud, et vanem seab oma lapse elu ohtu, kui ta viib lapse lasteaeda sel päeval, kui konkreetset õpetajat tööl ei ole. Lapsevanem palus selle kohta lasteaialt kirjalikku selgitust, kuid ei saanud seda.

Vanema sõnul on ette tulnud ka olukordi, kus diabeediravi juhistest ei peetud kinni. Näiteks 2019. aasta lõpus, kui rühmas olid asendusõpetajad, ei peetud ühel korral arvestust süsivesikute üle ja lõunasöögil jäeti lapsele insuliin manustamata, mis tingis väga kõrge veresuhkru näidu. Lasteaia sõnutsi oli tegemist õpetajaabi veaga, mistõttu tööleping temaga lõpetati.

Alates 2020. aasta sügisest on lapsel olnud lasteaias kaasas spetsiaalne telefon, mille kaudu jõuab ta veresuhkru taseme näit vanemani, kes saab vajadusel õpetajat kohe suunata või talle nõu anda, kuidas tegutseda.

Nüüdseks on olukord paranenud, sest laps on läinud sõimest aeda ning osa õpetajaist on vahetunud. Ühel neist on kogemus diabeedilapse vajaduse toetamisega juba varasemast. Samuti võimaldas linn lapsele tugiisiku kaasamise lasteaeda. Perel lasteaiale enam pretensioone ei ole.

Õiguskantsler tõi siiski esile, et lasteaed peab lähtuma koolieelse lasteasutuse seadusest, mille järgi iga omavalitsus peab tagama kõigile, ka erivajadustega lastele võimaluse käia lasteaias ning pakkuma vajadusel lisatuge. Seda kõike peab võimaldama kohalik omavalitsus ning korraldama lasteaia juhataja.

Kuna vanem teavitas lasteaeda vajadusest piisavalt varakult ette, olnuks juhatajal aega ja võimalust teha ettepanek luua väiksema laste arvuga sobitusrühm, koolitada õpetajaid või paluda linnavalitsuselt lapsele tugiisikut. Lapse tervise ja individuaalsete vajadustega arvestamine kuulub lasteaia kohustuste hulka. Õpetajate ülesandeks on ka laste elu ja tervise eest hoolitsemine lasteaias, rühma õpetaja peab jälgima lapse terviseseisundit nii lasteaeda vastuvõtul kui seal viibimise ajal.

Kuigi seaduse järgi ei pea õpetajad üldjuhul andma lasteaias lapsele ravimeid, on erandiks siiski olukorrad, kus arst on lapse kroonilise terviserikke korral määranud lapsele ravimite manustamise, näiteks diabeedi korral. Siis võib anda lasteaias ravimeid arsti määratud annuses. Seda tehakse vanema vastutusel ja kokkuleppel lasteaia tervishoiutöötajaga või direktori määratud õpetajaga.

Vanem ei saanud jätta last üksinda lasteaeda pikka aega, vaatamata sellele, et seadus annab vanemale õiguse tuua laps lasteaeda ja viia sealt ära talle sobival ajal vastavalt lasteaia päevakavale. Õiguskantsler tõdes, et kuigi koolitust läbimata on mõistetav, kui rühma õpetajad ei julgenud lapse eest vastutust võtta, siis ei püüdnud lasteaed leida siiski muud paindlikku lahendust ega näidanud üles soovi teha perega koostööd selle nimel, et laps saaks võimalikult kiiresti ilma vanemata lasteaias käima hakata.

Ka pärast seda, kui õpetajad olid koolituse läbinud, said vanemad lasteaia personalist aru nii, et nad võivad oma lapse jätta lasteaeda vaid kuni lõunani ning vahel peavad olema lapsega lasteaias koos ka hommikusöögi ajal. Selline praktika ei ole aga kooskõlas lasteaia kohustustega arvestada lapse terviseseisundit ja toetada erivajadustega last.

Vanemad jätsid oma lapse lasteaeda kogu päevaks alles pärast viie kuu möödumist lasteaia algusest. Seega jättis lasteaia toonane direktor ka pärast probleemide ilmnemist välja selgitamata, millist tuge tuleks lapsele pakkuda, et lapse erivajadus ei takistaks lasteaias käimist.

Kui oli selge, et rühma õpetajad vajasid diabeedidiagnoosiga lapse toetamiseks lisaabi, oleks lasteaia juhtkond saanud pöörduda lapse elukohajärgse linnaosavalitsuse ja Tallinna haridusameti poole, et arutada, milline lahendus toetaks lapse lasteaias käimist: näiteks kas linnavalitsus saaks anda lapsele lasteaias käimiseks tugiisiku, kas oleks võimalik suurendada konkreetse rühma töötajate arvu, kas saaks moodustada sobitusrühma, kas piisaks töötajate koolitamisest või midagi muud.

Lasteaed aga eeldas, et lapsevanem korraldab tugiisiku teenuse ise. Õiguskantsler taunis seda. Esiteks ei pruugi diabeedidiagnoosiga laps seda üldse vajadagi, kui lasteaia personal on vajalikud oskused omandanud, teiseks aga pole selle korraldamine lapsevanema kohustus. Tugiisikuteenuse korraldamise kohustus on kohalikul omavalitsusel, juhul kui abivajadus ilmneb. Lapsevanem taotles seda lasteaia nõudel sotsiaalkindlustusametilt, ent sai eitava vastuse. Nimelt leidis amet, et lasteaia õpetajad on koolituse läbinud ja peaksid lapse toetamisega ise hakkama saama. Lasteaia juhataja oleks pidanud ise linnaosavalitsusele selgitama, miks nad tugiisikuteenust vajalikuks pidasid.

Samuti oli lasteaial läbi mõtlemata töökorraldus puhkudeks, kui rühma õpetajad näiteks koolitusel olid. Nii ei saa nende puudumine olla põhjendus, miks diabeeti põdev laps ei tohi sel päeval lasteaeda minna. Lasteaia juhtkonnal on aga oluline roll, et uute, vastutusrikaste ülesannetega harjumine, nagu diabeedilapse toetamine, õpetajatel õnnestuks.

Abivajajate hulk on suurenenud

Tallinna Haridusameti juht Andres Pajula ei ole selle konkreetse juhtumiga veel kursis ega soovi üksikjuhtumit kommenteerida, ent rõhutab, et kõik lapsed, kes abi vajavad, peavad seda ka saama.

"Kindlasti pole meile vastuvõetav, et me ei suuda üht või teist tuge pakkuda. Pigem otsime võimalusi ja püüame tuge pakkuda," ütles Pajula ERR-ile. "Kahetsusväärne, et olukord sellisele tasemele üldse jõudis."

Küll aga tõdes ta, et erivajadustega laste hulk on nii lasteaias kui ka koolis aasta-aastalt kasvanud, mis on ka linna haridusasutused täiesti uude olukorda asetanud. Kui varem olid linnas mõned toetuslasteaiad erivajadustega lastele, siis viimastel aastatel on loodud hoopis sobitus- ja tasandusrühmad juba pea kõigi lasteaedade juurde. Lasteaedade töötajaid on aga saadetud koolitustele, et neid lapsi oskuslikult toetada. Täienduskoolitus käib Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja TÜ Narva kolledži abiga, praeguseks on koolituse saanud 80 spetsialisti.

"Praegune olukord meid kindlasti ei rahulda, vajadus erispetsialistide järele on oluliselt suurem. Vaatame ka olemasolevad ressursid üle – kas näiteks mõned inimesed teevad tööd, mida nad võib-olla ei peaks tegema, vaid saaksid selle asemel hoopis tugiteenust osutada," ütleb Pajula, tuues näiteks, et kuigi diagnoosib ja ravi määrab arst, võib tabletti anda või süsti teha õde – selleks pole tingimata arsti vaja. Nii ka erivajadustega laste toetamisel – alati pole selleks erispetsialisti vaja, kui tavatöötaja välja koolitada.

"Või siis vahel on teenus küll osutatud, aga osutajad ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Igal juhul see on teema, mis on meil väga teravalt laual," kinnitas Pajula.

Kuna vajadus on kasvanud, on see süvendanud ka personalipõuda. See eeldab eriväljaõppega inimesi, keda pole aga kusagilt võtta.

Pajula näeks operatiivset lahendust aastase magistriõppe programmis, nii nagu lahendati haridustehnoloogide puudujääki. Just sellist võimalust on haridusministeeriumiga ka arutatud, viimati mõned päevad tagasi.

"Kuidas riik ja ülikoolid omavahel sellega suhestuvad, ei tea, aga seda kindlasti peab tegema, selles pole kahtlustki, et inimestele, kelle baasharidus võimaldab, võiks sellist jätkukoolitust teha, kus nad läbivad vastava programmi ja saavad magistrikutse. Meie saame anda üksnes täiendkoolituse läbimise paberid, aga kraadi mitte," ütles Pajula.

Oma toiduga lasteaeda minema ei pea

Lisaküsimus on eritoitu vajavates lastes. Mõne toit peab olema laktoosivaba, teisel on gluteenitalumatus. Haridusasutused peavad erimenüüga lastele seda võimaldama ega saa nõuda, et pere lapsele ise iga päev spetsiaalse toidu kaasa paneks.

"Oleme jõudnud kokkuleppele, et toitlustushangetega ikkagi tuleb haridusasutuste poolt see eritoit tagada. Enamik lasteaedu suudab erimenüüd täna ka pakkuda. Ei tohi lapsi ebavõrdselt kohelda, et üks tuleb oma toidukarbiga, teine aga saab kohapeal toitu," selgitas Pajula, tunnistades, et juhtumeid selle pinnalt on siiski ette tulnud.