Lauristin: Miks keegi foori punase tule vastu ei protesti?
Tartu Ülikooli sotsiaalteadlane, veteranpoliitik Marju Lauristin leiab, et valitsuse vaktsineerimiskavad on läbi kukkunud, kuna pole mõistetud, et inimestele tuleb selgeks teha nende isiklikud riskid. Lauristini sõnul pooldab ta väga teatud ametikohtadel töötavatelt inimestelt vaktsineerituse nõudmist ning selgete piirangureeglite kehtestamist, sest seda tehakse pandeemia olukorras kõikide turvalisuse huvides.
Eestlased on harjunud ennast pidama Ida-Euroopa parimateks. Aga nüüd öeldakse kehva vaktsineerimist põhjendades, et oleme ikkagi tavalised idaeurooplased. Olete nõus?
Niisugune üheülbaline võrdlus ei seleta mitte midagi. Eriti kui vaatame tervisega seotud käitumist, siis see on väga palju seotud inimeste reaalse igapäevase elu ja otsustega. Muidugi, üldiselt on Eestis, nagu teisteski kommunismijärgsetes maades usaldus valitsuse ja riigi vastu üldiselt madalam. Põhjamaades nähakse riiki kui mitte mingisugust võõrandunud kolli, vaid pigem vahendit inimeste igapäevaelu korraldamisel, millega inimestel on praktiline suhe.
Miks Eestis ikkagi vaktsineerimine on niimoodi hangunud? Mis inimeste peades toimub?
Me ei tea, mis toimub inimeste peades, aga näen, mis toimub Eesti riigis. Ja riigis toimuv on ikkagi seotud nii-öelda valestardiga. Tegemist on pikamaajooksuga. Ja kui juba stardis asi viltu läheb, ega siis eriti midagi parandada ei anna. Algusest peale on vaktsineerimise korralduslik külg olnud abitu.
Ma tõesti imestan, et poliitikud, kellest saavad ministrid või peaministrid, on äkki unustanud ära kõik selle, mida nad väga hästi teavad. Oma valimiskampaaniat korraldades on ju neil kõik väga selge. Täpselt arvutatakse välja, kuidas kelleni jõuda, mis kanali kaudu kellele teha otsepostitus, kuidas sättida nii, et Facebookis teated kohale jõuavad, kellele tasub näidata teleklippe ja kellele ei tasu, see on ju elementaarne. Poliitikud tegelevad sellega alati väga põhjalikult, kui nende oma huvid on mängus.
Aga nüüd, kui on vaja inimesi mõjutada, et nad käituks oma tervise suhtes mõistlikult ja anda teada ikka väga uuest ohust, siis ollakse nagu pimedusega löödud. Näiteks – kuidas sai otsustada, et anname vanainimestele e-riigi kaudu teada, millal vaktsineerima minna? Ükski poliitik ei pöörduks pensionieas valijate poole e-riigi kaudu! Poliitikud teavad väga hästi, et vanemate inimest poole peab pöörduma läbi kohaliku kohaliku raadio või kohaliku lehe, otsepostituse või otsekohtumiste kaudu. Keegi ei hakka panema Twitterisse teavet üle 65-aastastele valijatele, kelle poolt hääletada.
Aga millegipärast arvati, et vaktsineerimise puhul pole niimoodi käituda vajalik. Õigemini selle peale ilmselt ei tahetud raha kulutada, et luua korralik meeskond, kes oleks vaktsineerimiskava läbi töötanud. Siiani pole olnud ühtegi mõjusat sotsiaalkampaaniat, mis teeks inimestele selgeks, miks koroona on ohtlikum kui lihtne gripp.
Vaktsineerimise vajalikkusest rääkides pole seda seotud inimeste jaoks oluliste emotsionaalsete väärtustega. Pigem räägitakse sellistest üldistest asjadest, näiteks haiglate töökoormusest ja majandust tabavatest tagasilöökidest, aga suurele osale inimestest ei ole need asja olulised, need ei kuulu nende mõtlemise ringi. Kommunikatsioon on olnud ikkagi täiesti läbimõtlemata valitsuse tegevuses algusest peale. Ja see on ausalt öeldes täiesti hämmastav.
Tervise- ja tööminister Tanel Kiik suure tõenäosusega vähemalt lähiajal oma ametist ei lahku, ta on lihtsalt vajalik figuur, et hoida istuvat valitsust töövõimelisena. Kuidas teha nende samade juhtidega uus avang vaktsineerimises, sest see, mida nad uuesti tulevad pakkuma, peab ju olema vaktsiinides kõhklejatele usaldusväärne?
Meil on tegelikult ju silmade ees üks positiivne näide, meil oli väga usaldusväärne kõneleja, doktor Arkadi Popov, arst, keda kõik kuulasid. Ja terviseamet oli järsku asutus, millel oli oma nägu. Ja see nägu oli inimeste jaoks tuttav ja usaldusväärne.
Aga milline on olukord praegu? Terviseametil ei ole usaldusväärset nägu, need mitte-meeldejäävad kenad ametnikud ei ole ju autoriteedid inimese jaoks. Ja teiselt poolt on minu arust üldse poliitikute roll liiga suureks aetud. Vaktsineerimine on ju väga praktiline küsimus, näiteks logistika, kuidas kelleni jõuda. Või riskide hindamise küsimus. Praegu tehakse hinnanguid suurte rühmade kaupa, näiteks ealised rühmad või piirkonnad. Toon taas näite reklaamivaldkonnast, seal teatakse ju väga täpselt erinevaid tarbijarühmi ja kuidas nendega suhelda ja käituda. Aga valitsus alguses sisuliselt keeldus koostööst erasektoriga. Erasektoril on selliste oskuste tööriistakastid olemas, kuidas tarbijarühmadega käituda, kuidas nendega kontakti võtta. Ja kuidas saada inimesi tegema seda, mida ettevõtjad vajalikuks peavad. Aga poliitikud arvasid, et nemad on ikkagi need kõige targemad.
Praegu peaks tegema, või tegelikult ammu oleks pidanud tegema teadusnõukoja kõrvale rakkerühma, kus on erinevatest erialadest koos nii erasektori kui avaliku sektori inimesed. Näiteks sotsiaalteadlased, logistikud, IT-asjatundjad ja nii edasi. Rakkerühmas töötavad inimesed oleksid tuntud ja teada inimesed, kes langetaks teadmispõhiseid otsuseid ja kavandaks praktilisi organisatsioonilisi meetmeid. Aga mitte nii, et mängitakse mingisugune abitu inimene välja, nagu näiteks Marek Seer. Seejärel mängitakse teine abitu ametnik välja, nendele langeb tohutu vastutus, kuigi on ju ette teada, et neil puuduvad kompetents ja ressursid, et kõiki asjaolusid näha ja neid sünkroonselt toimima panna.
Praegu on tarvis selgust, sünkroonsust ja korrastatust kogu selles süsteemis. Selline tegevus on hiljaks jäänud ja kõike on palju raskem teha kui aasta tagasi. Aga muud ei jää üle. Kui vaatame näiteks rõõmsat ning vaba Taanit või Soomet, siis seal on tegutsetud järjekindlalt ja praktiliselt. Selline üksmeelne tegutsemine on õnnestunud mitte sellepärast, et nad on kuidagi müstiliselt põhjamaised, vaid sellepärast, et neil on lihtsalt haldussuutlikkus palju suurem. Mind on kurvastanud, et meie riigi kunagine üsna hea haldussuutlikus on minu meelest praegu ikka kapitaalselt langenud. Meenutame näiteks euro tuleku ettevalmistusi.
Leedu ja Läti on viimastel nädalatel vaktsineerimistempot hoidnud meist oluliselt kõrgemal. Osa arvajaid väidab, et selle taga on nende väga karm suhtumine mittevaktsineeritud inimestesse, kes ei saa avalikust elust nii kergelt osa võtta kui Eestis. Kas käskude ja keeldudega on ka võimalik inimesi suunata vaktsineerima?
Kui kuulan neid jutte piirangureeglite vajalikkusest või mittevajalikkusest, siis mul tuleb meelde liiklusseaduse täitmine. Miks keegi selle vastu ei protesti, et punase tulega peab auto peatama või sunnitakse sõitma paremal pool teed? See on ju ka liikumisvabaduse piiramine! Miks ei tulda selle vastu protestima ja loosungitega lehvitama? Me ei ole seda näinud, sest need reeglid on harjumuspärased. Me kõik mõistame, et liikluses on suured kiirused ja massidena liikumine, ning kui reegleid ei järgi, tuleb katastroof. Põhjamaad ongi toiminud viisil, kus teatakse, et pandeemia on nähtus, kus tuleb panna paika kindlad reeglid, mis lähtuvad turvalisusest ja mitte millestki muust kui turvalisusest. Ja turvalisus ongi see väärtus, mida peab järgima. Eestis on siin väga palju segadust. Näiteks andmekaitse nagu keelaks tööandjal küsida, kas töötajad on vaktsineeritud.
Kuna ma olen ise selle andmekaitse määrusega tegelnud, siis ma tean, et selles on selgesti öeldud, et rahva tervise huvides võib riik kehtestada erandlikke reegleid ja see ka puudutab inimeste terviseandmeid. Eestis on reeglite kehtestamine läbi kukkunud selle tõttu, et minnakse lõpututesse vaidlustesse, ilma et oleks mingisugust tagajärge. Aga need reeglid tuleb kehtestada. Meil on kohe hirm, et ahah, kui tehakse piiranguid, siis nad jäävadki igavesti kestma. Vaat see on jällegi usalduse puudumine demokraatlike mehhanismide vastu.
Praegu on tarvis teha konkreetsete olukordade riskianalüüs. Ja mina pooldan väga, et ametites, kus inimene ise on väga paljudele ohuks või vastupidi, näiteks meedikud, sotsiaaltöötajad, õpetajad – seal peaks olema vaktsineerimine selgelt kohustuslik. Ja avalikku kohta tulevad inimesed peavad olema vaktsineeritud ja nendelt tuleb nõuda tõendi olemasolu. Selles ma ei näe mitte mingisugust vabaduste piiramist. Ja mida rutem me selle loogika omaks võtame, et reeglid on üldise turvalisuse seisukohalt vajalikud, seda parem. See aitab kaitsta meid kõiki.
Teiselt poolt on väga vähe räägitud riskide puhul teemadest, mis on inimestele emotsionaalselt lähedased. Tõepoolest, kui lapselapsed ikkagi tahavad oma vanavanematega läbi käia, siis nad on ju huvitatud sellest, et vanavanemad on vaktsineeritud. Ja nemad ise ka. Neid situatsioone leiab lõputult. Näiteks koorilaulu kõlamiseks peavad inimesed koos olema. See aga eeldab, et kõik lauljad on vaktsineeritud. Konkreetsed reeglid peavad olema paigas, et inimesed saaksid aru, et me ei vaktsineeri mingi abstraktse tervishoiuvõimekuse tagamiseks või majanduse püsti hoidmiseks.
Praegu on kõige kiirem riskirühmade vaktsineerimisega. Need on inimesed, kes võivad kaotada oma kopsud ja seeläbi oma elu. Ma ikkagi ei saa aru kõrges eas härrasmehest, kes ei suvatse vaktsineerida, kuigi nakatumise korral võib teda väga suure tõenäosusega oodata haiglavoodi ja hiljem surnukuur…
Mulle pole seda vaja rääkida, mina olen 81 aastat vana. Ma lähen ülehomme loengusse, mul on seal tudengid. Ja ma tean, et kui mina saan nakkuse, siis tõenäoliselt suren.
Aga te olete ju vaktsineeritud?
Ma olen vaktsineeritud, aga ma tahaks kolmandat süsti saada, loodan varsti saada. Aga rõhutan, et ei ole olemas abstraktset riskirühma. Võtame näiteks sellesama 81-aastase vanahärra. Kui see vanahärra elab Võrumaal või Valgamaal, kus ta ei saa poodi minna isegi üks kord kuus. Ta elabki üksi omas talus, siis tal ei ole seda tunnet, et tema puutub inimestega kokku. Tema suurem risk ja hirm on üksindus, et ta ei saagi abi vajaduse korral, sest tema juurde ei tuldagi.
Kui me hakkame rääkima sellele Võrumaa vanahärrale, et Tartus haiglas ei jätku varsti voodikohti, siis see on tema jaoks nagu umbes nii, et kas kuu peal on elu. Otsustajad ei kujuta ette, et tegelikult tavainimesed, kes ei keerle iga päev sellises pealinna infomullis, kui vähe nad tegelikult tunnetavad seda nii-öelda suurt tasandit. Siin on vaja just nimelt sellist lähenemist, väga konkreetselt läbi omavalitsuste ja väga halb on see, et algusest peale omavalitsused sellest mängust jäeti kõrvale. Need suhtluskanalid on olemas, aga neid ei ole piisavalt kasutatud.
See maal elava vanahärra näide on täiesti erinev situatsioon sellest, mida kogen mina või minu kolleegid, kes me puutume iga päev teiste inimestega tihedalt kokku. Enamasti puutume kokku noortega ja viiruse saavad vanemad inimesed pigem noortelt. Järelikult on siin väga palju vastutust noortel, kes nende vanadega läbi käivad. Aga me nägime esimese ja teise laine ajal, kuidas Eesti ühiskonnast tõrjutakse vanad lihtsalt välja. Öeldakse – olgegi omaette. Ma lugesin sotsiaalmeediast veel selliseid "suurepäraseid" noorte arutelusid teemal – miks me peame nende vanade pärast oma lõbudest loobuma, sest neil ongi aeg ära surra… See pandeemia on toonud välja väga teravad sotsiaalsed ebakohad põlvkondadevahelises suhtluses.
Hästi keeruline küsimus puudutab EKRE-t, erakonda, mille juhid ise on suures osas vaktsineeritud, aga kes flirdivad vaktsineerimisvastastega. Nad kasutavad ära seda osa ühiskonnast, kes usaldabki Eesti riiki kõige vähem. Mida sellises olukorras peaks teised erakonnad tegema?
Inimestele tuleb paremini selgitada ähvardavaid riske. Riskimõiste tuleb tuua inimese igapäevaellu ja tema emotsiooni, kus see avaldub tõesti ettevaatlikkuse, hirmu või hoolimisena. Ja kui inimesel on see emotsioon, siis ta vastavalt reageerib ka sellisele poliitilisele manipuleerimisele. Ta saab aru, et tegelikult see on tema huvide vastu. Aga kui inimesel endal see risk selge ei ole, siis on muidugi võimalik manipuleerimistega teda mõjutada. Aga EKRE teeb seda ju mitte ainult koroona teemadel, rohepöörde puhul on ju täpselt sama taktika. Ja muidugi, osa inimesi, kes lähevad sellega kaasa, saavad sellest hasarti juurde. Aga see ei ole lõpuks määrav osa ühiskonnast.
Toimetaja: Mait Ots