Kõvasti kirutud elektri hinnatõusu kippusid paljud veeretama täiel määral Euroopa rohepöörde kraesse. Räägiti, et pööret tehakse oskamatult ja see on ebarealistlik, Eesti peaks kvoodimüügisüsteemist loobuma ja muud säärast. Vahest polegi kõik läinud nii sujuvalt, nagu plaanitud. Ent meenutagem, et ka poole aasta eest olid Saksamaa söeelektrijaamad kinni, aga elektri hind meile muret ei valmistanud.

Praegune olukord Euroopas on tekkinud kiirelt kasvava majanduse ootamatult suure nõudluse, tuulepuudusest tingitud taastuvenergia vähesuse ja viimati nimetatut leevendama pidanud maagaasi tarneraskuste kokkulangevuse tõttu. Kõik kolm on samas ajutise iseloomuga mured ja peaksid lahenema osalt iseenesest, osalt tänu tehnoloogia arengule, leevendades sellega ka hinnasurvet.

Tõsi on see, et valemis on veel üks komponent, CO2, mille tekitamise eest tuleb nüüd varasemast tunduvalt rohkem maksta. Puhtama elektri tootmisesse tekkinud augu lappimiseks tuli panna tööle vanad soojuselektrijaamad, kus tänu kallimale CO2-le on ka elektri tootmine kallim, ja see annab mõistagi lõpuks tarbijale tunda. Nii peabki olema. CO2 kvoodid ongi selleks ju mõeldud, et saastav tootmine ära ei tasuks ja keskkonnasõbralikumal tehnoloogial oleks paremad kasvutingimused.

Hinnatõus on alati valus. Osal inimestest võib see hakata ohustama lausa toimetulekut ja nende aitamiseks peab riik koos omavalitsustega kahtlemata sekkuma. Ent meil tuleb ka aduda, et praegune kallis elekter on investeering tulevikku.

Ma ei pea silmas ainult seda, et mida rohkem rohetehnoloogiaid kasutusele võetakse, seda odavamaks need lähevad, ehkki ka see on oluline. On ju igasugune tehnoloogiline revolutsioon, olgu siis industrialiseerimine või elektri kasutuselevõtt, toonud inimkonnale kokkuvõttes märkimisväärset kasu, isegi kui alguses on areng veidi vindunud.

Veelgi olulisem on mõelda, millised oleksid meie kulud, sealhulgas otseselt rahalised, kui me praegu taastuvenergiale ülemineku eest rohkem maksma ei nõustuks.

Nii paljude muutujatega kobarsüsteemides nagu majandus ja keskkond on väga keeruline täpselt ennustada, mis juhtub 30 aasta pärast, eriti kui kaks süsteemi üksteist mõjutavad. Sellekohaseid arvutusi siiski tehakse.

Näiteks kindlustushiiglase Swiss Re kalkulatsioonide kohaselt on maailma majanduse maht kliimamuutuse tõttu 2050 aastaks 23 triljonit dollarit aastas väiksem kui oleks ilma kliimakriisita. Kui palju tegelikult, sõltub mõistagi sellest, kui palju meil õnnestub kliimasoojenemist ohjes hoida. Ent mõjud on näha juba nüüd.

Teine kindlustusgigant Munich Re arvutas kokku, et ainuüksi eelmisel aastal tekitasid kliimamuutustega seotud katastroofid üle maailma 198 miljardit eurot kahju. See ei hõlma ainult tormis räsitud Ameerika häärbereid, mille kindlustusfirmad kinni maksavad. Selle sisse käivad ka üleujutused Hiina põldudel ja põlengud Euroopas. Väga vähe neist kahjudest on kindlustatud ja tuleb lõpuks ikka meil kõigil kinni maksta, kas läbi kallima toidu või mingil muul moel.

Astronoomilistest suurusjärkudest arusaamiseks tasub kõrvale panna, et Eesti riigi eelarve kulude maht on tänavu 13 miljardit eurot. Riigikantselei tellimusel Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna üksuses tehtud uuringu järgi tuleks Eesti 2050. aastaks kliimaneutraalseks muutmiseks aga investeerida 17,3 miljardit eurot. Selle summa juures tuleb aga arvestada, et suur osa neist kulutustest tuleks niikuinii teha ning tõhusam energiamajandus hakkab omalt poolt ka tagasi tooma.

Kahjuks ei tunneta me oma igapäevases elus, et kui asi kliimasse puutub, maksab tegevusetus tunduvalt rohkem kui tegutsemine. Paari aasta eest USA-s AP-NORC keskuse avaldatud uuring näitas, et kuigi enamik ameeriklasi muretseb kliimamuutuste pärast, ei oleks kaks kolmandikku neist valmis sellega võitlemiseks maksma elektri eest isegi kümmet dollarit kuus rohkem.

Seepärast pole ka midagi imestada, et kui kalli elektri teema Eesti inforuumi särisema lõi, leidis rida poliitikuid ja arvamusliidreid, et rahva soosing on noolega kapis, ja tormas püünele nõudmistega rohepööret meile sobivaks raiuma hakata. Sellest, et õliliidu arvates terendaks diislikütuse aktsiisitõusu järel Eesti peredele suisa nälg, ma parem ei räägigi.

Tõsi on see, et meil on vaja rohepööret, mitte ärakeeramist. Sammudest, mida keskkonna heaks astume, peab oleme reaalselt kasu, ning teatud ettevaatus kulub marjaks ära, kui mõelda kasvõi biokütuste fiaskole. Ent nõuda rohepöörde tagasikeeramist juba paarikraadise suunamuutuse järel on lühinägelik ning populistlik.

ÜRO kliimapaneeli prognoos näitab selgelt, et isegi kui me inimlikus plaanis ei hooli näljast ja veepuudusest tingitud surmadest, sõdadest ja rahvaste rändest või kaduvastest liikidest ja muust säärasest, toob kliima soojenemine kaasa ka põua meie rahakotis. Ja mida vähem me selle ärahoidmiseks praegu teeme, seda suurem saab see olema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.