Nüüd saab meenutada Nõukogude Liidu Afganistani mässutõrjekampaania strateegilisi probleeme. Siinse artikli eesmärgiks ongi analüüsida kahte olulist ja omavahel seotud Nõukogude Liidu mässutõrjekampaania ebaõnnestumise põhjust, milleks olid ebapiisav piirikontroll ja sellest tulenevalt mässulistele antav sõjaline välisabi. 

Nõukogude Liidu sõjalise kampaania eestvedaja, neljakümnenda armee esimeseks vastaseks oli geograafia – mägine piiriala ning teisel pool piire paiknevad mässulisi toetavad riigid. Piiratud sõjaline kontingent aga ei suutnud ja kohalik valitsus Kabulis ei soovinud piire sulgeda, kartes kaotada piirialade hõimude poolehoidu.

Samas on mässutõrjes oluline just konfliktipiirkond isoleerida. Mässajad ei tohi saada sõjalist abi. Alles siis, kui piirid kindlustatud, võivad sõdurid kohalike elanike südamete ja meelte võitmiseks silitada laste ja põldudel kasvava nisu päid. 

Afganistani piiride sulgemine oli ja on aga peaaegu võimatu. Kaheksakümne protsendi ulatuses on piirialad mägised. Seal looklevad kitsad mägiteed maismaatranspordi liikumiseks ei sobinud, küll aga võimaldasid liikuda jalgsi Pakistani, Hiina, Tadžikistani, Usbekistani, Türkmenistani ja Iraani. 

Piiri, mida raskesti ligipääsetavates kohtades kontrollida, oli tuhandeid kilomeetreid. Mässulised said taganeda Afganistanist Pakistani või Iraani, seal ümber grupeeruda ja siis jälle naasta. 

Seda strateegilist probleemi mõisteti Bagramis paikneva neljakümnenda armee peakorteris hästi. Hommikustel staabikoosolekutel olid piiriga seotud küsimused alati esimene teema. Tõdeti, et 1979. aastal edukalt alustatud sõda on takerdunud. Sõja alguses hävitati lennuväe õhulöökidega suurem osa mässajate laagreid ja sõjavarusid. Samas saabus piirialadelt Iraanist ja Pakistanist aina uut täiendust võitlejate, relvade ja lahinguvarustuse näol. 

Vaenlane number üks

Nõukogude Liidu arvates pidi piiri valvamine jääma afgaanide tööks. Enne sõja algust koosnes afgaanide piirivalve vaid administratiivülesandeid täitnud 1200 sõdurist. 1980. aastal loodud piirivalve koosseis kasvatati 8000 sõdurini, kuid sajal erineval varustusteel mudžahiididele vastupanu osutada ikka ei suudetud. 

1980. aasta aprillis nõudsid KGB liidrid piiride sulgemist Pakistani, Iraani ja Hiinaga. Piire julgestama suunati viis tuhat sõdurit ning hakati varitsema Afganistani saabuvate mässuliste karavane. Lisajõude saadeti veelgi, sulgedes kuusteist varustusteed neljasaja kilomeetri ulatuses Pakistani ja Hiina piiril. 

Aasta hiljem saadeti toetuseks veel viis brigaadi, millega loodi teine julgestusliin. Lisaks tegutsesid piiril KGB eriüksused, kes varitsesid liikuvaid karavane ja mineerisid mässuliste kasutatavad mägiteid. 

Võitlus piirialadel ei olnud lihtne. Vastase eksitamiseks kõnniti varitsuskohta tavaliselt 10–20 kilomeetrit, kandes seljas 30–40 kilogrammi lahinguvarustust. Kiirreageerimisüksused olid aga sageli 30–50 km kaugusel, et mitte karavane eemale peletada. 

Varitsuskohas oodati keskmiselt kaks kuni kolm ööpäeva. Lahingupidamine mägisel alal oli füüsiliselt raske. Nõukogude sõduri esimeseks vastaseks olid kolme kuni seitsme tuhande meetrini kõrguvad mäed, alles siis mässuline. 

Neljakümnenda armee sõduritest 30 protsenti ei suutnud täita füüsilisi normatiive, sõdimaks mägistes tingimustes. Ühe nädalaga kaotasid sõdurid operatsioonil keskmiselt seitse kuni kümme kilo oma kehakaalust ja vajasid taastumiseks meditsiinilist abi. Sellistes tingimustes oli raske lahinguvõimet säilitada.

Seetõttu kasutati mägedes tavavägede sõduritega võrreldes paremas füüsilises vormis Spetsnazi üksusi. Olemasolevatele KGB eriüksustele Grom ja Zenit, kes efektiivselt tegutsesid sõja alguses Kabulis, loodi 1980. aastal Andropovi käsuga lisaks veel kaks üksust, Kaskad ja Omega, suurendades erivägesid tuhande meheni. 1981. aastal loodi lisaks eriüksus Vimpel. 

Et lahingutegevus nõudis spetsiifilist mägedes sõdimise oskust, loodi Afganistani spetsiifikat arvesse võttes mägitreeningukeskused Termizi, Asgabati, Almatõsse ja Fergana orgu. 

Kohalikud "piirivalvurid"

Lisaks "valvasid" piiri ka kohalike hõimude baasil moodustatud omakaitseüksused, mida 1981. aastal oli valitsuse käsu all 3000 mehe ringis, jaotatuna piirile 50–60 protsendi ulatuses. 

Omakaitse tegevus kooskõlastati 1982. aastal pärast seda, kui hõimude värbamine regulaarvägedesse oli läbi kukkunud. Hiljem integreeriti omakaitse piirivalvesse, millega liitusid ka erinevate provintside mudžahiidid.

Näiteks 1982. aastal nõustusid Achakzai ja Nurzai hõimuliidrid mehitama piiri 10 000 mehega. Seega said paljud endised mudžahiidid, palgasõdurid, kriminaalidest moodustatud jõugud ning rivaalitsevad klannid nüüd piiri valvama hakates ligipääsu relvadele ja võimule.

Samas jäi neljakümnendal armeel oma ülesannete täitmiseks piiril inimressurssi väheseks. Näiteks 1983. aastal viisid Nõukogude väed piiril läbi 2800 varitsust, millest olid edukad 262 ehk alla üheksa protsendi. Järgmisel aastal teostati 2084 varitsust, millest olid edukad 181 ehk alla kaheksa protsendi. 

Selleks, et tõsta varitsuste efektiivsust kahekordseks ehk 16 protsendi peale, oleks vaja olnud suurendada piiril isikkoosseisu veel 200 000 sõduri võrra. 

Mässuliste relvastuse ja lahingumoonaga varustamise tõkestamiseks rakendati 1000 km piirilõigul 100 kuni 300 kilomeetri sügavusel piirist julgestusliine, kus tegutses üksteist motolaskurpataljoni. Peamine raskuspunkt piiril langes aga kolmele luurepataljonile, üheteistkümnele luureroodule ja 60 luurerühmale. Võrdluseks: sama ülesannet täitis Lõuna-Afganistanis 1200 km lõigul Spetsnaz, mis koosnes 4000 sõdurist, kelle efektiivsus oli tavasõdurite omast mitu korda suurem.

Lojaalsed vaid rahale

Nii valitsus Kabulis kui punaarmee olid teadlikud hõimude sõjalisest potentsiaalist. Näiteks 1983. aastal võis väike puštu Kakari hõim välja panna 25 000 relvis meest. Kokku võisid puštu hõimud Afganistanis ja Pakistanis valitsuse ja Nõukogude Liidu piiratud kontingendi vastu välja panna 515–543 000 ning teised etnilised grupid 180 000–200 000 relvis võitlejat. 

Seega, et mitte lõputult võidelda kohalike hõimude, piiri tagant saabuvate islamistide ning samaaegselt omavahel mõjuvõimu pärast võitlevate hõimudega, tuli rahu lepitada. Vaja oli üles ehitada julgeolekujõud, kohalikele hõimudele toetuv, sageli endistest mässulistest koosnev vabatahtlik maakaitsevägi ning viimast toetav strateegiline reserv. 

Aastatel 1983–1984 toimus sel eesmärgil 700 kohtumist kohalike hõimupealikega. Hõimu- ja piiriasjade ministri väitel suudeti valitsuse poolele meelitada 5000 hõimupealikku. Ametlikes dokumentides oli see arv 500. 

Lojaalsus oli kaheldav ja seda mõõdeti rahas. Äärealade hõimud hoidsid jalga kahes laagris, nii valitsuse kui mudžahiidide ridades. Näiteks läksid kohalikud usbeki võitlejad üle valitsuse poolele, sest mudžahiidide poolt kadus toetus. Ja valitsusele lubati lojaalsed olla täpselt nii kaua, kuni laekub toetus Kabulist. 

Vaenupooli vahetati ja tehti koostööd sellega, kes oli edukam. Näiteks 1984. aastal liitus valitsuse kontrolli alt väljas olevatest küladest valitsusvägedega 40 000 "revolutsioonivastast", kellest 13 000 astus maakaitsevägedesse. 

80 000 võitlejat puudu

1984 oli kahekümne viiest peateest Pakistani piiril mudžahiidide kontrolli all kümme, samuti kõik teed ja karavanirajad Iraani piiril. On hinnatud, et iga aasta ületas Afganistani piire 20 000 karavani ehk 1600–1700 karavani kuus, ja neist rünnati vaid kolm protsenti, millest omakorda vaid pooled kandsid kaotusi.

1984 teostati piiritõkestusoperatsioon Kardin. Põhiraskus langes Spetsnazile. Samal aastal hindas olukorda kindralmajor A. Lutšinski ja tõdes, et vaatamata sellele, et Pakistani piiri julgestab kakskümmend neli pataljoni, ei saa mässulisi toetavate karavanidega praktiliselt võitlust pidada. Mässulised lähevad üksustest lihtsalt 10–30 km raadiuses mööda. 

Kõike eelnevat arvesse võttes määrati 1985. aastal Pakistaniga piiri sulgemiseks olemasolevatele jõududele lisaks veel kaks Spetsnazi brigaadi. Nüüd suudeti katta 60 protsenti Iraani ja Pakistani piirist. Sellega suudeti optimistliku oletuse kohaselt tõkestada 12–15 protsenti karavanidest.

1986. aastal tõdes ka Nõukogude Liidu kindralstaabi ülem kindral Sergei Ahromejev NLKP poliitbüroos, et vaatamata ponnistustele ei suudeta kõiki varustuskanaleid Pakistaniga kinni panna. Mässuliste infiltreerumise ja lahingumoona sisseveo takistamiseks ning piiride sulgemiseks lihtsalt pole piisavalt jõudu ja oleks vaja lisaks veel 80 000 sõdurit, mis oli sel ajal kogu Nõukogude sõjalise kontingendi suurus. 

Isoleerimine ei õnnestunud

Teiseks oluliseks edu tagavaks meetmeks on peatada välistoetus mässajatele, mis võib olla nii poliitiline kui materiaalne, näiteks relvastuse, raha ja võitlejate näol. Näiteks kuuest tuhandest mässuliste grupist vaid üks kolmandik ei olnud seotud Iraani ja Pakistani parteidega.

Nõukogude Liidule tekitas peavalu, et Afganistani valitsus ei tahtnud piiriprobleemi mõistmisele vaatamata Pakistani piiri sulgeda. Nagu öeldud, kartis valitsus kaotada hõimude toetust. Seetõttu jätkuski välisriikide toetus võimul oleva valitsuse ja Nõukogude vägede vastu. Erilist rolli mängis siinkohal Pakistan, kes suhtus negatiivselt Nõukogude Liidu ponnistusse end Pärsia suunal veel rohkem välja sirutada. 

Pakistani luureteenistus lõi sõja alguses piiri lähistele mässuliste toetuseks treeninglaagrid. Erinevatel andmetel oli laagreid 117 kuni 124. 1984. aastaks treeniti Afganistani tarbeks Pakistani luureteenistuse laagrites kuni tuhat võitlejat kuus. 

1988. aastaks oli laagrites väljaõppe saanud üle 80 000 võitleja. Sellele lisaks asusid treeninglaagrid Hiinas (6), Saudi Araabias (7) ja Iraanis (17). Laagrites oli pidevalt treeningutel 15 000 vastupanuliikujat, iga kuu lõpetas treeningu kolm tuhat.

Seega kohalikest ega võõrvõitlejatest puudu ei tulnud ning välisriigid toetasid mässajaid relvade, laskemoona ja rahaga kogu sõja vältel. Näiteks 1988. aastal õnnestus armeeüksustel rünnata 417 karavani ning konfiskeerida 30 000 raketimürsku ja 25 000 miini, rääkimata suurest kogusest käsitulirelvadest.

Enne vägede väljaviimist, 1988. aastal, teostas väidetavalt KGB või Spetsnaz Pakistanis erioperatsiooni, pannes ühes treeninglaagris plahvatama 10 000 tonni relvi, kaasa arvatud 30 000 raketti, mis olid valmis Afganistanis laiali jaotamiseks. See rünnak nõrgestas märgatavalt mässuliste rünnakuid Nõukogude vägede väljaviimisel ning võitis armuaega Nõukogude juhtide poolt hüljatud Afganistani valitsusele.

Liiga tilluke jõud

Siinkohal on oluline mainida mässutõrje üht olulist faktorit, milleks on julgeolekujõudude suurus. 1980. aasta jaanuariks oli Afganistanis 50 000 Nõukogude sõdurit. Alates 1982. aastast kuni 1989. aastal Nõukogude vägede väljaviimiseni oli piiratud väekontingendi arv Afganistanis 110 000–120 000 sõjaväelast. Võttes arvesse Afganistani mägist maastikku, populatsiooni ning 652 237 ruutkilomeetri suurust maa-ala, ei panustanud Nõukogude Liit piisava väekontingendiga. 

Kontrollitava maa-ala suuruse tõttu oli neljakümnes armee laotunud õhukeselt üle riigi, omades 24 suurt ja 101 väiksemat garnisoni. Jao- ja kompaniisuuruste üksustega mehitati 862 kontrollpunkti ja -posti. Näiteks Kabulist lõunas, Nõukogude Liidu - Afganistani piiril, oli 199 piirivalveposti.

1981. aastal haldas ja valvas loodud baase 20 200 sõdurit. Võtmesõnaks on siinkohal olemasoleva kontingendi suuruse jätkusuutlik ülalhoidmine. Eelmainitud väekoondise säilitamiseks oli vaja iga-aastaselt treenida 40 000 kuni 50 000 sõdurit, kes siis teenisid kaheksateist kuni kakskümmend kuud Afganistanis. 

Näiteks 1982. aastal sõdis mässuliste vastu igapäevaselt vaid 15 000–17 000 sõdurit, kellest omakorda vaid 5000–7000 teostasid ründava loomuga puhastusoperatsioone. Ka aastaid hiljem, 1986. aastal oli seis sama. 60 protsenti isikkoosseisust ehk kaheksakümmend kuus pataljoni ei osalenud aktiivses lahingutegevuses, vaid tegelesid lennujaamade ja teede julgestamisega. Ülejäänud viiskümmend üks pataljoni sõdis. 

Seega vägede vähesuse tõttu käis neljakümnendale armeele territooriumi kontrollimine nii füüsiliselt kui struktuuriliselt üle jõu. Diviisi vastutusala suurus oli näiteks 200 000 ruutkilomeetrit, polgul aga 70–80 000 ruutkilomeetrit. 

Ajalugu kordus

Mässutõrje on oma olemuselt märgitud kaartidega mäng. Edu saavutatakse, kui riigivalitsemise vormist sõltumata järgitakse kindlaid printsiipe. Võit on ebarealistlik, kui seda teha ei saa. See on ka põhjus, miks Nõukogude piiratud kontingent mässutõrjekampaanias edu ei saavutanud.

Sõda oli kaotatud juba enne selle algust, sest punaarmee ei suutnud ja kohalik võim omakorda ei tahtnud kontrollida riigipiire ning takistada välisabi saabumist. Nõukogude vägede lahkumisega 1988–89 algas hõimude omavaheline võitlus maade, veeallikate ja mägedes asuvate riigipiiri läbipääsude kontrolli üle. Julgeolekujõududes teenivad sõdurid täitsid nüüd hõimupealike korraldusi, et võidelda ressursside ümberjagamise eest. 

Nõukogude vägede lahkumisega algas ka massiline deserteerumine. Näiteks 1988. aastal deserteerus ja jäi lahingus kadunuks (enamik neist olid desertöörid) 25 422 Afganistani armee sõdurit, 1989. jaanuarist kuni novembrini 27 800 sõdurit. Ohvitserid järgnesid sõduritele. 

Seoses USA ja liitlaste vägede lahkumisega rullub Afganistanis eelkirjeldatud stsenaarium taas lahti.