19. sajandil sai Kadriorust armastatud suvitus- ja jalutuspaik. Raehärra Benedict Georg Witte rajas 1813. aastal Kadriorgu, praegusele aadressile Narva mnt 80 supelsalongi ja hiljem ka vannimaja. Merepiir asus tol ajal üsna Narva maantee läheduses. Kinnistu hõlmas Narva maantee, Weizenbergi ja Poska tänavate vahelist ala. Kuna ühendus kesklinna ja Kadrioru vahel oli vaevaline, siis oli supelsalongis ka majutusvõimalus, millele hiljem lisandus tantsuõhtuteks kasiino. Kadrioru Supelsalong sai kõige populaarsemaks Tallinna külaliste Iõbustuskohaks. Supelsalongi menu suurenes jõudsalt alates 1832. aastast, mil seal viibisid kuurordiravil Nikolai I kolm tütart.

Supelsalongi laiendati korduvalt, eriti 1860. aastatel, kui ümberehituste käigus rajati juurde kõlakoda ja hooned raviprotseduuride jaoks. Merepuhkuseks ehitati Poska ja Narva maantee ristumiskoha vastu väikesele neemikule pikem merre ulatuv supelsild. Supelsalongis toimusid kontserdid ning sageli esinesid seal rahvusvaheliselt tuntud muusikud. See kõik tõstis ümbruskonna kinnistute hinda, kuhu jõukad kaupmehed rajasid omale suvilad. Nii tekkis Poska, Koidula, Vesivärava, Köhleri ja Faehlmanni tänavate vahele elamukvartal.

Raudteevõrgu arenguga hakkas aga huvi Kadrioru vastu kahanema – suvitajad eelistasid sõita näiteks Krimmi. Samuti hakkas Kadriorg järjest enam linnastuma ning merre suunatud kanalisatsioonitorud reostasid vett. 1910. aastal Supelsalongi ehitised süttisid ning pärast taastamist 1914. aastal ei leidnud need enam rakendust, mistap hakati neid järjest lammutama. Ainus säilinud ehitis Supelsalongi kesksest kompleksist ongi vana vannimaja, mis 1926. aastal ehitati ümber üürielamuks.

Witte vannimajast ei ole säilinud algseid projekte ega ka varajasi fotosid, kuid seda on dateeritud vähemalt 1870. aastatesse. Algselt oli hoone sümmeetriliste tiibadega, kuid lõunatiib sai II maailmasõjas kannatada ja lammutati osaliselt. Laudvoodriga ühekorruseline maja on ajastule omaselt rikkalikult dekoreeritud ning on omaaegse kuurordi viimane tunnusmärk. Hoonel on plekk-katus ja kaunid korstnapitsid.

1924. aastal projekteeriti hoonesse korterid, mis olid seal ka Nõukogude perioodil, kuid viimased aastakümned on hoone seisnud tühi ja hooldamata. Nüüdseks on see aga avariiline ja kohati varisemisohtlik. Taastada seda enam täielikult ei saa, küll aga saaks 2014. aastal tehtud ekspertiisi järgi taaskasutada ja eksponeerida selle vanu detaile ja ehitusmaterjale. Praeguseks on hoonesse sisenemine eluohtlik, katus on osaliselt sisse kukkunud, välisukselt on näha vajumisi ja sissevarisenud lage. Seetõttu tuli ka tänavu septembris viimistlusuuring teha vaid välise vaatluse alusel.

Hoone vundament on siiski tunnistatud tugevaks, millel suuremaid vajumisi ega pragusid ei esine. Hoone välisseinad on rahuldavas seisukorras ja lihtsamalt restaureeritavad. Ekspertiisiaktist on möödas juba seitse aastat, ent kasutuseta hoone laguneb ikka edasi.

Linn: omanik venitab

Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna eeslinnade peaspetsialist Diana Haapsal tõdeb, et kehtiv detailplaneering on hoonel juba aastaid olemas – aastast 2013 –, ent omanik Kadrioru Kinnisvara OÜ ei ole hoonet korda tegema asunud. Täielik taastamine hoone halva seisukorra tõttu enam võimalik polegi.

"Vastavalt eritingimustele on see maja hinnatud avariiohtlikuks ja seda on võimalik suuresti rekonstrueerida, mis tähendab ülesehitamist – mingeid detaile võib-olla on võimalik säilitada, aga seal on palju seenkahjustusi ja muid puiduprobleeme, restaureerida on seda väga keeruline," ütleb Haapsal.

Hoone on plaanis ümber ehitada – piltlikult soovib arendaja vanale muinsuskaitse all olevale puithoonele nagu nööbile pintsaku külge õmmelda, sest detailplaneeringu järgi tuleb ühekorruselise puithoone külge neljakorruseline kortermaja.

Linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik tõdeb, et see kompromiss tuli raskelt ning linna poolt selle hinnaga, et muidu lasknuks omanik sellel täielikult ära laguneda.

Hoone omanikul on kohustus hoone seniks konserveerida, kuniks rekonstrueerimistööd algavad. See tähendab sisuliselt akende kinnilöömist, katuse katmist ja kõrvaliste inimeste ligipääsu piiramist. Tegelikkuses aga vaatavad hoonest möödujale vastu mustalt haigutavad aknaavad ja lahtised uksed – igaüks võib sisse astuda. Kuivõrd tegu on väga käidava tänava äärde jääva majaga, on seda küllap üksjagu ka tehtud. Samuti on hoone kaetud grafitiga. On vaid aja küsimus, millal sellises seisus hoone kellegi tegevusest põlema süttib.

"Iga mõne aja tagant kaovad selle maja akendelt plangud ära, oleme omanikule meelde tuletanud, et peab uuesti paigaldama need sinna. Mitteametlikud elanikud on seal vist ka sees iga mõne aja tagant," nendib Haapsal. "Me tuletame omanikule iga mõne aja tagant ka seda hoone säilitamise kohustust meelde, aga me ei ole midagi lisaks ette võtnud hetkel." 

Nii lubaks seadus määrata omanikule hakatuseks näiteks sunniraha, kui ta oma muinsusväärtuse säilitamiseks midagi ei tee. Ja kui see ka ei peaks aitama, on õigus vara ka sundvõõrandada.

Linn on aga jätkuvalt lootusrikas, et omanik asub oma muinsusväärtust taastama. Selleks annavad alust mõningased sammud, mida omanik on ette võtnud.

"Paar nädalat tagasi tulid viimistlusuuringute tulemused, mistõttu me pole midagi ette võtnud, sest tundub, et asjad hakkasid liikuma," põhjendab Haapsal, lisades, et seda sai teha üksnes väljastpoolt, sest hoone on avariiline ja sinna pole turvaline siseneda.

Nimetatud viimistlusuuringute tegevuskava esitati linnale juba 2018. aastal, seega käivad omanikul asjad pika vinnaga. Hoone omandas arendaja Kadrioru Kinnisvara juba 2009. aastal, kehtiv detailplaneering on olemas 2013. aastast. 2015. aastal väljastas linn omanikule eritingimused mälestise restaureerimiseks – just sellest ajahetkest alates saanuks omanik rekonstrueerimistöödega algust teha, kinnitab linn. Muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat, seega möödunud aastal see aeg lõppes – hoone on seisnud kuus aastat, ilma et omanik midagi sisulist selle päästmiseks ette oleks võtnud.

"Ilma detailplaneeringuta oleks ju ka võimalik hoonet korda teha, kui on olemasolev hoone ja mälestis. Aga kuna omanik tahtis sellele ka juurde ehitada, siis oli vaja algatada detailplaneering. Lisa lubatigi ehitada seepärast, et siis vähemalt saab mälestis korda," ütleb Haapsal.

Martin Aunini arhitektuuribüroos Kadrioru Kinnisvara OÜ tellimusel valminud eskiisprojekt näeb ette nii supelsalongi kui vannimaja taastamise ajaloolisel kujul vastavalt muinsuskaitse eritingimustele, liites endaga uue neljakorruselise hooneosa, mis rajatakse vannimaja tagumisele küljele. Esmane eskiisprojekt valmis juba 2009. aastal, mida hiljem on täiendatud.

Plaanis on taastada vannimaja põhja- ja idatiib, lammutada hooneid ümbritsevad kuurid. Vannimaja lõunatiib lammutatakse, selle asemele tuleb uus hoonemaht. Hoone rekonstrueerimisel säilitatakse, restaureeritakse ja taaskasutatakse maksimaalselt ajaloolisi detaile ja konstruktsioone. Majandushoone paekiviseinad ja -karniisid säilitatakse, need krohvitakse ja värvitakse.

Omaniku esindaja: linn venitab

Kadrioru Kinnisvara OÜ esindaja Dmitri Jerjomin ei oska öelda, millal on plaanis ehitusluba taotleda või hoonet rekonstrueerima hakata.

"Olukord sõltub väga palju muinsuskaitseametist. Uus detailplaneering on olemas, uue hoone eskiis on linnaga kooskõlastatud. Aga mis arendaja edasi plaanib, seda kõike on vaja kooskõlastada muinsuskaitseametiga ja pärast siis saab selgeks, mis ja millal. Tavaliselt võtab see väga-väga palju aega kahjuks," ütleb Jerjomin, täpsustades, et muinsuskaitseameti all peab ta silmas linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonda.

Talle tuleb üllatusena, et linna hinnangul venitab kinnistu omanik.

"Detailplaneering oli kooskõlastusel 11 aastat! Ja ainuüksi naabrite tõttu kulus 2,5–3 aastat nende igasugu pretensioonide ja protestide rahuldamisele," ütleb Jerjomin.

Nagu uusarenduste puhul sageli, võitlesid naabrid juurdeehituse vastu. Ent lõpuks said detailplaneeringu menetluse käigus nende aastate jooksul kõik vaidlused peetud.

Lisaks näevad linna nõuded ette väärtuslike detailide inventariseerimist, mis samuti on oma aja võtnud.

"Kõigi projektide kokkupanek võtab väga palju aega. Kõik väärtuslik on vaja inventariseerida, spetsialistid kaks kuud tegidki seda," viitab Jerjomin äsja valminud viimistlusaruandele.

Omaniku esindaja selgitab, et järgmine eesmärk on saada ehitusluba, siis juba saab asuda projekteerima ja ehitajat välja valima. Ent sealgi on omad konksud.

"Meil on väga spetsiifiline olukord – üks ehitaja peab olema restauraator, aga seal, kus on uus hoone, tavaline ehitusfirma," selgitab ta.

Hoone uksed-aknad on tema sõnul lahti selleks, et inventariseerimist tegevad spetsialistid saaksid tööd teha.

"Nende nõue oli, et teha kaheks kuuks kõik uksed lahti. Novembri alguses pannakse kõik uksed ja aknaavad jälle kinni. Aga sellega on nii, et ühel päeval paned kinni, teisel päeval teevad asotsiaalid jälle kõik lahti – see on sõda, mis kestab juba aastaid," tõdeb Jerjomin.

Jerjomini sõnul on tema ainult projekti eri osade koordinaator, ent jäme ots on arhitekt Martin Aunini käes, kes oskaks protsessi edenemist kommenteerida: "Vana maja renoveerimise ja juurdeehitusega on väga palju küsimusi, see vajab palju kooskõlastusi. Igasugused ekspertiisid on tehtud – puu osa, vundamendi osa, nüüd need pannakse kõik kokku, siis tekib otsus, mis ja millal. Arhitekt tegeleb sellega, see on puhtalt tema rida."

Aunin aga ei taha teemat kommenteerida, leides, et see on siiski omaniku rida.

"Eks see asi vaikselt siin liigub päris mitu aastat juba, see on ka omaniku suunata," nendib ta vaid.