Meie ühiskonnas on okupatsiooni ajal küpsenud ning seda aega täiskasvanu pilguga vaadanud inimesi alles jäänud vähemus. Kuid neid on siiski piisavalt, et igapäevases vestluses aina tihedamini lendaks võrdlusi toonase ja tänapäevase ühiskonna ning eriti selle võimu ja juhtimise vahel.

Moskva okupantide tsiviilkäsilaste ja emissaride kohta kehtis üks kindel reegel: halvim, mis saab juhtuda, on see, kui võim sinuga, sinu töö või tegevusvaldkonnaga aktiivselt tegelema hakkab. Kui juhid kas käsu tõttu või omal initsiatiivil hakkavad tõstma kvaliteeti, parandama tööviljakust, tooma õnne õuele ja tuppa.

Nõukogude nuripidises süsteemis läksid kõik asjad parandamise käigus aina rohkem katki. Kui keegi oma nišis edu saavutas, siis ainult reeglite kiuste, oma probleeme ja tegelikkust ideoloogiliste juhtide eest varjates.

Kuigi jõukuse ja vabaduse poolest on Eesti võrreldes hallide 1980. aastatega praegu hoopis teises klassis, pole paralleelid päris põhjendamatud.

Valitsuse ehk laiemalt rahvavõimu poliitiliste ja ametkondlike esindajate sõnumid on sama selged ja elulähedased kui olid hüüdlaused maiparaadiks aastal 1980. Inimeste närvid on määramatuses lühikeseks kulunud ja varasemast kergemini sünnivad olmekonfliktid näiteks poes ja ühistranspordis.

Mida innukamalt valitsus ja selle allasutused võitlevad viiruse levikuga, seda halvemaks lähevad mõõdetavad näitajad. Mida suurema kangelaslikkusega ministrid päästavad haiglavõrku ja hoiavad tavameditsiini toimimist, seda vältimatumalt läheneb triaažipäev.

Haridusminister võib koolimajadel kas või uksed eest ära kruvida, et koole lahti hoida, aga kinni ehk kaugõppele kipuvad need järjest libisema. Mida tõhusamalt hoiab valitsus politseid oma põhitegevuse juures, seda enam näeb politsei välja kui jõuk koroonakiusajaid.

Kui aga valitsusele mõnikord meenub, et Eesti on vinge e-riik ning ta asub arendama mõnd e-lahendust, võib üsna kindlalt ennustada, et vähemasti sotsiaalvaldkonnas kukub välja järjekordne HOIA äpp või muu kasutu vile.

Selles olukorras peaks vist olema rõõmus ja tänulik, et valitsuse kogu aur läheb ühele teemale ning tähelepanu ei jätku sellele, mis on kuum maailmas ja üldise veendumuse kohaselt otsustab inimese kui liigi tuleviku meie planeedil.

Šotimaal Glasgow's toimuv maailmapoliitika tänavune tippsündmus, üleilmne kliimakonverents COP26 on Eesti uudisvoos esindatud tagasihoidlikult, ka arvamuste osakonnas on seis hõre.

Vaid aktiivseimad poliitikavaatlejad märkasid, et kliimakonverentsi väisas mõjukalt ka Eesti peaminister Kaja Kallas, kes kohtus kogunisti USA president Joe Bideniga, keda tänas ja kiitis kolm korda, ning Biden ei jäänud tänutäheks sel ajal kordagi tukkuma.

Tukkuma ei jäänud ka hertsoginna Kate Middleton, kellega peaminister vahetas mõtteid kleidimoest ja söekaevurite raskest elust. Sajandi eest tavatseti kombeõpikutes märkida, et "tarvitseb vaid jutul minna enamlaste peale, kui seltskonna pidutuju on rikutud". Nüüd käib sama tõde enamlaste asemel põlevkivi kohta.

Juba aastaid püüavad Eesti valitsusjuhid Euroopa ja kaugematele kolleegidele tõestada, et põlevkivi on Eesti rahvuslik aare. Kui Jüri Ratas oli peaminister, võttis ta mõnikord väikse kamaka põlevkivi Brüsselis kolleegidele näitamiseks taskus kaasa.

Kaja Kallase põlletaskus seekord kivi ei olnud ning mida iganes see ka ei peaks tähendama, kõnepuldist nimetas ta põlevkivi "riiklikuks fossiilkütuseks". Lisada võinuks, et kui praegu tehakse Eestis põlevkivist elektrit ja sooja, siis tulevikus hakkab Ida-Viru maapõues olev varandus kaunistama eestlase toidulauda söögi ja joogi kujul.

Kui aastakümnete eest sõime vabaduse nimel koormakaupa kartulikoori, siis asi see meil nüüd globaalse kliimaõnne nimel vanade autorehvidega segatud põlevkivi rahvusköögi gurmeena sisse vitsutada!

Tegelikult on ikka väga hea, et Eesti valitsusel ei ole oma kliimapoliitikat, vaid ollakse ainult passiivne osake ühisest Euroopa Liidu omast. See viimane tähistab valitsuse arvates seda, et me võime igasuguseid asju teha, kui aga teised selle kinni maksavad. Aga tegelikult olevat Eesti juba kõik kliimaeesmärgid täitnud, näiteks vähendanud kasvuhoonegaaside heitkoguseid 70 protsenti.

Miskipärast ununeb selle Eesti edulooga hooplejatel alati lisamata, et vägev vähenemisnäitaja on olnud turul isetekkeline ning tuleneb loteriivõiduna saadud võrdluse baasaastast 1990, mil Eesti põlevkiviga lagastamise kõigi aegade rekordi püstitas.

Eesti elanike enamus suudab tegelike kliimapoliitiliste eesmärkide saavutamisega hakkama saada sama kenasti nagu viirusest hoidumisega. Peamine on seda, mida iga päev teeme, valitsuse eest hoolega varjata. Siis läheb kõik hästi ja saame kunagi üleilmsetel foorumitel ka põhjendatud kiitust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.