Külli Taro: üha vähem kardetakse viirust ja üha enam valitsuse piiranguid

Foto: ERR

Nõrgim lüli Eesti strateegilises tegevuses on riigivõimu usaldusväärsuse säilitamine. Vastuolulised tegevused, suutmatus otsuseid veenvalt põhjendada ja nende täitmist tagada õõnestavad riigi tõsiseltvõetavust, sedastab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Kirjutasin hiljuti lühikese ülevaate, kuidas ja miks strateegiad koroonaviirusega toimetulekuks riigiti erinevad. Ühiskonnateaduste uuringud rõhutavad, et pandeemiaga toime tulemiseks on oluline selge sihi seadmine, järjepidevus ja riigi tegevuse usaldusväärsus. Tähtis on iga konkreetse riigi institutsionaalse korralduse ja kultuurilise keskkonnaga arvestamine. Kuidas Eesti neid tingimusi täidab?

Strateegilises eesmärgiseades oleme kõikunud viirusest lahti saamise ning viirusega koos elamise vahel. Nagu ka paljud teised riigid.

Eelmisel kevadel võttis valitsus vastu kriisist väljumise kava. Ühiskonnale saadeti sõnum, et kriis on läbi. Kuigi teadlased hoiatasid, et viirus ei kao kuhugi ja valmistuda tuleb uuteks laineteks. Nii juhtuski, et kui sügiseks oli valminud ulatuslik kampaania "Hoiame Eesti elu avatud!", hakati peagi hoopis järjest uusi piiranguid kehtestama.

Sel kevadel valitsuses heaks kiidetud nn valges raamatus seatud eesmärgid on ilusad: kaitsta Eesti inimesi koroonaviirusega nakatumise eest, tagada tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi toimepidevus, saavutada Eesti elu kiire taastumine koroonakriisist. Mulle tundub, et viirust taas alahinnatakse. Ega täpsustata, kes kirjeldatud lühi- ja pikaajaliste tegevuste elluviimise eest vastutab.

Ühiskondlik valmisolek riigi seatud sihi suunas liikuda üha väheneb. Poliitilised konkurendid, kes ise tihti olukorra eest kaasvastutajad, seavad istuvale valitsusele mõnuga kaikaid kodaratesse.

Järjepidevust on riik püüdnud hoida koolides kontaktõppe säilitamise eesmärgis. Ent sellelegi järjekindlusele tõmbasid mõned omavalitsused ja koolid vee peale. Võib ju ette heita, miks testimisega koolides alustati alles nüüd. Kuid veelgi arusaamatum on mõnede õpetajate ja koolijuhtide tõrksus testimise korraldamisel. Kooli ülesanne on muu hulgas tagada ka lastele turvaline keskkond ja testimine on praegusel juhul selleks tõhusaim vahend.

Nõrgim lüli Eesti strateegilises tegevuses on aga riigivõimu usaldusväärsuse säilitamine. Vastuolulised tegevused, suutmatus otsuseid veenvalt põhjendada ja nende täitmist tagada õõnestavad riigi tõsiseltvõetavust.

Ükskõik millisel sihiseadel või reeglite kehtestamisel ei ole mõtet, kui piirangutest kinni ei peeta. Kõige muu kõrval on riigil ka kohustus tagada aus konkurents. Ettevõtjad peavad saama tegutseda samades tingimustes. Kui ühed täidavad reegleid ja teised ei täida, tekib ebavõrdne olukord ja pettumus.

Valitsus on korduvalt oma sõnu söönud. Tõhustusdooside lubatavus ja vaktsiinikahjustuste fond on mõned hiljutised näited. Ühel nädalal on sõnum üks, järgmisel juba teine. Isegi kui lõplik otsus on hea, ei jää valitsusele sellest positiivset kuvandit.

Vabas ühiskonnas peetakse kinni reeglitest, mille vajalikkusest aru saadakse. Ei tasu loota, et Eestis teeks kõik inimesed midagi lihtsalt sellepärast, et riik nõuab. Liiga hästi on veel meeles nõukogudeaegsed arusaamatud ja arulagedad nõuded, mille täitmisest iga tervemõistuslik inimene kõrvale hiilis. Neist mööda vingerdamine oli pigem isegi auasi. Vanades demokraatiates on ühiskonnareeglitest kinnipidamine palju endastmõistetavam.

Lõppev nädal tõi juurde näiteid vastuolulistest tegevustest ja sõnumitest. Terviseamet ütles, et viirus levib eelkõige kodu, töö ja lasteasutuste vahel. Põlva vallavanema sõnul on sealse kõrge nakatumise põhjuseks erapeod ja kogunemised. Hooldekodus on kolle. Probleeme on haiglasisese nakatumisega.

Seepeale otsustab valitsus vähendada avalike ürituste piirarvu. Kuidas aitab spordi- või kultuuriürituste piiramine vähendada nakatumist perekondades või parandada haiglasisest infektsioonikontrolli? Pealegi on terviseamet varasemalt väitnud, et just suurüritustel on korraldus põhjalikult läbi mõeldud. Ja valitsuskommunikatsioonist saime teada, et selliseid üritusi, mida äsjane otsus puudutaks, lähiajal nagunii plaanis polegi.

Jääbki mulje, et tehakse midagi, et midagi oleks tehtud, et saata mingit sõnumit. Selline "teeme midagi" strateegia ei ole veenev, ei aita kaasa riigi usaldusväärsusele ega ka kriisist väljumisele.

Kommunikatsiooniprobleemidest on palju räägitud. Aga tähelepanuta on jäänud, et individualistlikus kultuuriruumis soovitatakse inimeste käitumise muutmiseks rääkida üksikisiku kasude ja kahjude keskselt. Solidaarsusele rõhumine on paraku vähem viljakas. Kuigi loomulikult on õige, et vaktsineerides või haigena koju jäädes hoolitsed ka teiste eest ja teistega arvestamine on igaühe kohustus.

Kokkuvõttes oleks aeg mõelda, millal on see hetk, kui riigi ülesanded koroonaviiruse ohjamisel piirduvad vaktsineerimise korraldamisega ja ravi tagamisega? Kas see hetk üldse tuleb?

Mida kauem hoiab valitsus enda käes vastutust nakatumiste ärahoidmise eest, seda vähem tunnetatakse tervise säilitamist iga inimese ülesandena. Inimesed on riigi igakülgsete suunistega harjunud. Ei mõelda enam, milline teguviis oleks ohutu, vaid küsitakse, kas see on lubatud. Üha vähem kardetakse viirust ja üha enam hoopis valitsuse sekkumist ja piiranguid.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: