Kallas: Saksamaa jagas Lukašenkoga peetud vestluste sisu
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on kahel korral sellel nädalal rääkinud Valgevene diktaatori Aleksandr Lukašenkoga. Peaminister Kaja Kallase ütles intervjuus ERR-ile, et Saksamaa on Eestiga jaganud telefonikõnede sisu ja ta peab positiivseks, kui vestluste tulemusena saavad Valgevenes viibivad inimesed humanitaarabi. Valgevene tegevuse võiks Kallase hinnangul lõpetada lisasanktsioonid.
Kuidas te vaatate Merkeli ja Lukašenko kahte toimunud telefonikõnet?
Me olime nendest kõnedest teadlikud. Meid informeeriti sellest. Kui eesmärk on, et tegelikult lubada humanitaarorganisatsioonid Valgevene territooriumile, selleks et need inimesed, keda Lukašenko kasutab relvana, saaksid sealt minema, et neid saaks aidata, siis see tegelikult ju aitab seda kriisi lahendada. Et neid inimesi seal relvana ei kasutataks.
Kas see teisalt ei ole jällegi Lukašenkole kätte mängimine, näidates teda legitiimse presidendina?
Merkel ütles väga selgelt härra Lukašenko, mitte ei viidanud talle kui presidendile. See kindlasti ei ole tema legitimeerimine, vaid oluline on, et me Euroopa Liidus käitume ühtsena. Oluline on, et meie fookus on eelkõige tegudel, mitte sõnadel ja ma pean silmas eelkõige sanktsioone, mida ka Euroopa välisasjade nõukogu kokku leppis, mis puudutab Lukašenko režiimi, aga ka erinevaid lennufirmasid, ja need kindlasti töötavad. Fookus on ka päritoluriikidel, et inimesed saaksid tagasi oma kodudesse.
Kas te teate, mis oli nende kahe telefonikõne sisu?
Jah, meid on sellest informeeritud.
Mis oli nende sisu siis?
Seda meie ei hakka siin avalikult esitama. Seda saavad kõnede osapooled ju ise avaldada.
Lukašenko on midagi öelnud, sakslased ei ole päris lõpuni kõike kinnitanud.
Oluline on see, et humanitaarabiorganisatsioonid pääseksid Valgevene piirile või Valgevene territooriumile, sest seal on need inimesed. Mida on oluline silmas pidada, et need inimesed on Valgevenes seaduslikult. Nad on tulnud sinna viisadega. Nad on lennanud sinna. Ja nad üritavad ebaseaduslikult ületada Euroopa Liidu piiri. Poola, Läti, Leedu teevad, mida üks piiririik peab tegema. Kaitsevad Euroopa Liidu piiri sissetungijate eest. Ei ole olemas sellist asja nagu kahe piiri vaheline ala. On kas Valgevene või Euroopa Liidu territoorium. Need inimesed on Valgevene territooriumil ja humanitaarorganisatsioonid peavad neid inimesi saama seal aidata. Valgevene on täpselt samamoodi osa ju rahvusvahelistest kokkulepetest, mis puudutab inimesi, kes on nende vastutusel, nende territooriumil.
Merkel, rääkides Lukašenkoga, ei räägi Euroopa Liidu eest, ta räägib Saksamaa eest. Kas sellises olukorras Euroopa Liidu liidrite ja Lukašenko vahelised kahepoolsed läbirääkimised on üldse mõistlikud?
Esiteks ma kindlasti ei arva, et ta räägib läbi. Ta kindlasti ei räägi Lukašenkoga läbi, ei Euroopa Liidu nimel ega Euroopa Liidu eest. Seda pole võimalik. Aga see, et helistatakse ja suhtlus toimub, seda on ju olnud teistel juhtudel ka.
Lukašenkoga ei ole Merkel rääkinud [Valgevene] valimistest saati.
Seda, kellega Merkel on rääkinud, teab tema kõige paremini. Aga kui praegu on selline olukord ja see [Merkeli ja Lukašenko vestlus] aitab tegelikult neid inimesi tagasi oma päritoluriikidesse, ilma et Euroopa oma tegudes järeleandmisi teeks. Me näeme, et sanktsioonid väga selgelt töötavad. Sanktsioonid teevad režiimile haiget. Sellepärast nad üritavadki olukorda eskaleerida, arvates, et Euroopa Liit on siin nõrgem pool. Aga meie ütleme, et me ei ole nõrgem. Me oleme siin ühtsed ja igasuguseid lõhesid ei ole Euroopa Liidu riikide vahel ja neid kindlasti ei ole vaja kuidagi Lukašenko või Putini poolt võimendada.
Praeguses olukorras siiski võib jääda mulje, et üle Poola, Leedu või Läti peade Merkel on midagi Valgevenega kokku leppimas.
Ma olen Poola peaministriga suhelnud ja Poola peaminister on öelnud, et kindlasti üle nende peade ei saa mingeid otsuseid teha. Ei tehta ka. On Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, Euroopa ülemkogu juht väga tihedas suhtluses nii Poola, Leedu kui Lätiga, ka meiega, ja neid sidemeid on meil täpselt samamoodi ka Saksamaa juhiga, et milliseid samme astutakse. Tähtis on, et Euroopa Liit käitub siin ühtsena just eelkõige tegudes.
Saksamaa ju meie käest või Poola käest ei küsi, vaid annab teada, et tal on sellised või teistsugused plaanid.
Ma ei oska rääkida, mis vestlused on Poolal Saksamaaga. Aga selge on see, et neil on tihedad kontaktid. Praegu Poola on oma väljaütlemistes öelnud ka, et kui see aitab, et inimesed saavad tagasi oma päritoluriikidesse, siis see on ju positiivne. Et nad ei oleks piiri peal, et nad ei üritaks ületada piiri ebaseaduslikult. Saaksid aru, et see on mõttetu ja peaksid minema koju.
Kas Merkeli ja Lukašenko omavahelised vestlused võiksid saata võimalikele ebaseaduslikele piiriületajatele vale signaali?
Küsimus on eelkõige tegudes. Teine asi on sõnad. Teod on ju need, milles Euroopa Liit on olnud ühtne praegu ja Euroopa Liit on olnud Poola taga. Selles küsimuses on minu arvates ka väga oluline sõnum, mis nendele inimestele on läinud. Ka nende piltide näol, et Lukašenko tegelikult ei hooli nendest inimestest. See tähendab seda, et ärge tulge sinna. Sellepärast, et Poola seisab vastu, siit te üle ei pääse. Ei pääse Euroopa Liitu. Sellist teed ei ole mõtet soovida oma perele või endale. See ei too tulemust.
Kui rääkida sanktsioonidest, siis on juba esimesed signaalid, et mõned riigid sooviksid neid justkui pidurdada. Võtta sealt äkki välja [Valgevene riiklik lennufirma] Belavia. Ei näita ju väga ühtset seisu?
Sanktsioonide arutelu on käinud välisasjade nõukogus ja eile oli ka Euroopa Komisjoni presidendiga sellest juttu, et kiirendada protsessi. Et sanktsioonid saaks kiiresti välja kuulutatud. Näiteks Iirimaa on sanktsioone igatpidi toetanud. See tähendab seda, et tegelikult näiteks Iiri firma, kes liisib Belavia 30 lennukist tervelt 17, on valmis lennukeid maha võtma. Need lepingud lõpevad, kui [Belavia] sanktsioonide alla läheb ja kindlasti mõjutab kogu olukorda väga märkimisväärselt.
Aga väidetav Itaalia soovimatus Belaviat sanktsioneerida?
Lõpuks tuleb kõik kokku leppida Euroopa Liidu riikide vahel, aga siiani on olnud üsna ühtne järeldus. Kui me mõtleme näiteks, kui Lukašenko režiim võttis pantvangi lennuki, mis lendas Ateenast Vilniusesse, siis Euroopa reaktsioon oli ühtne ja kohene. Pühapäeval juhtus, esmaspäeval tuli sanktsioonide otsus. Ma loodan väga, et me suudame Euroopa Liiduna ka siin kiiresti tegutseda.
Kuidas teie vaates konflikt võiks lahenduse saada? Kas Euroopa Liidu jõud ja muskel surub Lukašenko nii nurka, et ta lõpetab oma tegevuse?
Diktaator mõistab ainult jõudu ja seetõttu jõudu Euroopa Liit peab siin ka näitama. Kui me arvame, et me teeme sammu tagasi, siis diktaatorid ei tee sammu tagasi omalt poolt, vaid teevad sammu edasi. Seda ei tohi kindlasti lubada. Vaadates jõudu ja just majanduslikku jõudu, mis puudutab sanktsioone, siis Euroopa Liit on kindlasti tugevam ja Euroopa Liit ei tohi mingil juhul diktaatori nõudmistele alla vanduda.
Kas kõik saavad Euroopas sellest samamoodi aru?
Ma loodan küll, jah.
Aga kindlust ei ole?
Euroopas on 27 erinevat liikmesriiki oma poliitiliste arvamuste ja allhoovustega. Aga siiani Euroopa Liit on käitunud ühtsena ja ma väga loodan, et see käitumine ka niimoodi jätkub.
Ja te kiidate Merkeli tegevuse heaks?
Ei ole minu asi heaks kiita teise riigi juhi tegevust, oluline on, et kas sellest tuleb tulemus. Tulemus just selleks, et humanitaarorganisatsioonid pääsevad Valgevene territooriumile ja inimesed saavad sealt koju ja piiri enam ei ummista.
No aga meid huvitav tegevus oleks, et Lukašenko lõpetaks sellised tegevused?
Just. Aga seda ei saavutata mitte läbirääkimiste teel, vaid selle läbi, et need sanktsioonid teevad piisavalt haiget, et ta ei jõua eskalatsiooni enam ette võtta.
Millal me näeme, et see immigratsioonikriis Valgevene ja Poola vahel lõppeb?
See ei ole mitte migratsioonikriis, vaid hübriidrünnak, mida Valgevene korraldab Poola vastu. Ta kasutab inimesi kui relva. Selge see, et kui režiimil kaob jõud läbi selle, et majanduslikult ei suuda enam toime tulla, või ei suuda toime tulla inimeste vooga, mida ta ise toob, kes üle piiri kuidagi ei lähe, vaid jäävad Valgevenesse, siis režiim peab ka ise tegema oma otsustes korrektiive. Kui taganemistee on, et humanitaarorganisatsioonid pääsevad territooriumile ja aitavad neid inimesi koju, mida ju praegu Valgevene režiim ei luba teha. Kui inimesed soovivad lahkuda, nad ei saa. Kui neid inimesi enam peale ei tule ja kui on selge, et see kanal ei ole kanal, mille läbi Euroopasse saab, siis peaks asi ka lahenema.
Toimetaja: Huko Aaspõllu