Viimasel ajal, seoses koroona-pandeemia mõju ja valitsuse kärpekavaga, on huviharidusest rohkem juttu olnud. Eesti Kultuuri Kojas (EKK)¹ on huviharidusega seotud teemad olnud aastaid kesksel kohal.

Viimastel aastatel on abiks olnud koostöö rahvusvahelises teadusvõrgustikus ENO (The European Network in the Field of Arts and Cultural Education Observatories, mis on aidanud huvihariduse töörühma tegevusi süstemaatiliselt arendada.

Aastail 2020-2021 uurisime Eesti Kultuuri Koja (EKK) huvihariduse töörühma ümarlaua aruteludel koostöös Huvihariduse Esinduskogu (HUVE), Vabahariduse Liidu, Puuetega Inimeste Kojaga ja mitmete teiste partneritega kaardistasime valdkonnaga seotud osapooli, riiklikke praktikaid ja praktikute ootusi riigile. Kaheosaline ülevaade "Et mitte muutuda sulasrahvaks" tutvustab ja mõtestab kogutud infot.

Terminid - huviharidus, kultuurharidus, vabaharidus, rahvaharidus

Eesti haridusseaduse määratluse kohaselt on huviharidus (huviala haridus) üks hariduse liikidest üld- ja kutsehariduse kõrval². Kuid kuni viimase ajani on haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) ametlikes dokumentides räägitud huviharidusest noorsootöö osana. Iseseisva poliitikavaldkonnana ei ole huviharidust taasiseseisvunud Eesti Vabariigis käsitletud ja riigi huvikeskmes see uuel iseseisvuse ajal pole olnud.

Varasemalt, eri riigikordade aegadel, on huviharidus saanud riiklikku tähelepanu vägagi erineval määral. Ka huvihariduse (ja ka laiemalt elukestva õppe) kohta käivaid termineid on palju, eri aegadel on terminid väljendanud ajastuomaseid ning poliitilise süsteemi eesmärke.

Näiteks 20. sajandi alguses levis Euroopas ja Põhjala riikides laialt vabaharidus (popular education, folk-education), mis mitmete autorite arvates³ on modernsete Põhjamaade edu saladus ja nende laiapõhjalise heaolu ja sotsiaalmudeli alus, nii väidavad Lene Andersen ja Tomas Björkman oma 2017. aastal ilmunud uurimuses "The Nordic Secret".

Ka Eesti- ja Liivimaal tõi kaasa 19.sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses hoogustunud seltsitegevus kaasa vabahariduse, koolivälise kogukondade poolt korraldatava enesetäiendamise, mida sõdadevahelises Eesti Vabariigis kutsuti nii vabahariduseks kui ka rahvahariduseks (Laane, 1994)⁴ ja mille raames kujunes välja riiklikult koordineeritud noorsootöö ja huviharidus (Kurvits, 1938)⁵.

Nõukogude perioodil oli huvi- ja vabahariduse valdkond riiklikult rahastatud, eesmärgistatud ja sotsialistliku kasvatustöö osana hoolikalt reguleeritud poliitika, kasutusele võeti terminid kultuurharidus, klubitöö ja eri tüüpi täiendkursused ja rahvaülikoolid. (Kulbok-Lattik, 2021)⁶

Seega, vaba- ja huviharidusega seotud terminid on diskursiivsed, mõistete tähendusväljad on ajalooliselt kujunenud ja püsivad institutsionaalsetes võrgustikes edasi, mistõttu, ühtset määratlust pole siiani ei Eestis ega ka mitte Euroopas, nagu väidab Kathryn Stofer, 2015⁷.

Et termineid on mitmeid, siis tuleb nende tänapäevane kasutus läbi mõelda. EKK huvihariduse töörühma teine tegevussuund ongi terminite ümarlaud, kuhu lisaks juba mainitud partneritele kuuluvad Eesti Keele Instituudi terminoloogid, Huvihariduse sõnastiku töörühm, uurijad Tartu ja Tallinna Ülikoolist, ministeeriumide ametnikud ja Rahvakultuuri Keskuse ja teised seotud huvirühmade esindajad.

Kuidas huviharidus tänapäeva Eestis on korraldatud?

Taasiseseisvunud Eestis on huviharidusega seonduvad teemad antud kohalike omavalitsuste hallata (KOKS),⁸ mis on loonud erinevate kildudega mosaiigi: on mitmeid omavalitsusi, kus huviharidus on väga hästi korraldatud.

Riigi tegevused huvihariduses on pihustunud mitme ministeeriumi vahel: riiklik huvihariduse lisarahastamise mudel töötati välja kultuuriministeeriumis, arendab seda aga haridus- ja teadusministeeriumi noorte ja andepoliitika osakond ja rakendusasutus HARNO, sest siiani on juriidiliselt huviharidus määratletud noortepoliitika valdkonnana, eesmärgiga: "luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks."⁹

Nõnda on see alates 2004. aastast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, ja harmoneeriti mitmeid poliitikaid, ka Euroopalik noortepoliitika leidis oma kindla koha Eesti hariduspoliitikas. Seetõttu on seaduses ka huvihariduse mõjusid mõtestatud eeskätt "noorte (7-26) loovuse ja annete avastamise, sotsialiseerumise ja aktiivse eluhoiaku kujunemisel".

Mõistagi on noorsootöö väga tähtis ja huviharidusel selles töös ka kaalukas roll. Kui noorelt ei ole võimalust proovida erinevaid kunsti–, tehnika– ja spordialasid, siis võib olla raske leida oma kutsumus või ka loomupärastele eeldustele ja annetele vastav töö, mis õnnelikuks teeb ja eneseteostust pakub.

Laste ja noorte huviharidusega on traditsiooniliselt tegeldud nii koolides ringitööna kui ka kooliväliselt mitteformaalse õppena: kultuuri- ja rahvamajades, teatri- ja tantsustuudiotes, muusika- ja kunstikoolides ja huvikoolides, ka muuseumides, galeriides, etendusasutustes.

Mitmete koolide kogemus (nt Vanalinna Hariduskolleegium, Viimsi Gümnaasium jne) on näidanud, et huvihariduse lõimimine üldhariduse ainekavadega annab lastele ja noortele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samal ajal on koolil võimalik õpilaste erinevaid võimekusi märgata ja toetada.

Huviharidusega tegeldakse kogu elukaare jooksul

Kuid lisaks noorsootööle tegeldakse huviharidusega ka kultuuriministeeriumi allasutustes, näiteks Rahvakultuurikeskuses ja Laulu– ja Tantsupeo sihtasutuses, kus tähelepanu on suunatud kõigile eagruppidele pärimus– ja rahvakultuuriga seotud huviharidusele. Ja loomeliitudes, nende allorganisatsioonides tegeldakse harrastuskunstide ja huviharidusega. Lisaks tegeldakse huvihariduse kui mitteformaalse haridusega veel muuseumides, loodus–, teadus– ja avastuskeskustes, mille arendustegevusi suunab Eesti Teadusagentuur.

Omaette maailm on vabaharidus ja selle võrgustikud: rahvaülikoolides, täiskasvanute koolituskeskustes, eakate päevakeskustes pakuvad võimalusi tegeleda nii kunstidega, kui ka igasuguse praktilise enesetäiendusega (nt keele– ja arvutiõpe, sotsiaalsed oskused, aiandus jms), sh huviharidusega.

Vabahariduse võrgustikes saab õppida nt Suzuki meetodil klaverit, võtta laulutunde, hääleseadet või tegelda loovkirjutamise, näite- ja kõnekunsti, maalimise või tantsimisega. Seda valdkonda reguleerib täiskasvanute koolituse seadus (RT I, 23.03.2015)¹⁰ ja arendab haridus- ja teadusministeeriumi elukestva õppe ja oskuste osakond.

Niisiis on huvihariduse väljal palju eri töövorme (riiklikud eel– ja kutseõppeasutused, KOV–ide muusika– ja kunstikoolide võrgustik, erakoolid, stuudiod, kursused, koolitajad jne), mis on suunatud nii lastele, noortele, täiskasvanutele, kui ka eakatele.

Võib julgelt öelda, et huviharidus puudutab kõiki eagruppe, sest huvi on filosoofiline mõiste, mis tähistab üldinimlikku omadust. Huvil põhineb igasugune viljakas õppimine, looming ja laiemas mõttes ühiskonna innovatsioon ning areng. Huvipõhine tegutsemissoov, võimaldab enesearengut, eneseteostust ja saadab inimest hällist hauani, elukestvalt.

Ka Eesti Haridusvaldkonna arengukavas 2035 ja sellele eelnenud tulevikuhariduse visioonis¹¹ on tulevikuharidust kirjeldatud elukestva õppena ja rõhutatakse ka terviklikku, n-ö õmblusteta haridussüsteemi, kus formaal– ja mitteformaalhariduse võimalused üksteist sujuvalt täiendavad.

Soome tuntud kultuuripoliitika uurija Anita Kangas öelnud, et "kultuuriharidus (vabaharidus, huviharidus) on olemuselt kultuuris osalemise õpe."¹² Huviharidus loob võimalused kultuuris osalemiseks – nii passiivseks (kasvatades publikut) kui ka aktiivseks (kasvatades professionaalseid loojaid kui ka harrastuskunstidega tegelejaid), mõjutades seeläbi kunstide ja kultuurivälja arengut.

Seetõttu on kummastav, et uues Kultuuri arengukavas 2021-2030 huviharidusest otsesõnu ei kõnelda, kuigi kaude ja ümberütlevalt on teema ja probleemidki olemas.

Kultuuri arengukavas 2030 huvihariduse mõiste puudub

Kuigi eelmises Kultuuri arengukavas 2014-2021 oli huviharidusele pühendatud terve peatükk ja eelnõus on arengukava esimese alaeesmärgi "Kultuur on tugev ja toimiv" ühe mõõdikuna kavandamisel "Eesti laste ja noorte osalemine kultuuris," on sõna "huviharidus" kasutatud arengukavas üks kord ja sedagi vaid mõistete peatükis.

Huvihariduse termini vältimine kultuuri arengukavas on arusaamatu, sest arengukava eelnõus on hetkeolukorra kirjeldusena viidatud Praxise 2021¹³ uuringule, kus on välja toodud kultuurielu kitsaskohana noorte osalemise vähenemine kultuuris. Ühe põhjusena, miks noored ei osale piisavalt tuuakse välja regionaalne ebavõrdsus ja teisena tuuakse välja ministeeriumide-ülese tervikvaate puudumist:

"Hetkel puudub riigi tasandil valdkondade ülene konkreetne strateegia laste ja noorte kultuurikogemuse edendamiseks. See aitaks vähendada ministeeriumide vahelist killustumist laste ja noorte kultuuritarbimise edendamise osas ning kiirendaks selles valdkonnas arengut."¹⁴

Huvi- ja vabahariduse valdkondadeülene tervikvaade puudub

Ilmneb, et huviharidus, kui valdkondade-ülene ja elukestev haridusliik on killustunud mitme ministeeriumi eri valdkondi reguleerivate seaduste ja kohalike omavalitsuste vastutuse vahelisse halli alasse ja riiklikku tervikvaadet praeguseni pole kujundatud.

Killustunud poliitikakujundus on põhjustanud huvihariduse õpetajate ja juhendajate hulgas mitmeid probleeme, sh kutselise identiteedi ähmastumist, nagu selgus aruteludes, ENO-Eesti küsitluse vastustest¹⁵ ning Praxise (2019)¹⁶ uuringust.

Kuna senini kehtinud hariduse ja teadusministeeriumi valdkondlik jaotus on käsitlenud põhivaldkonnana noorsootööd, noortepoliitikat mis on suunatud sihtrühmale vanuses (7-26) ning huviharidust selle osana,¹⁷ siis tulenevalt huvikooli seadusest¹⁸ käsitleb riiklik hariduspoliitika ka huvihariduses töötavaid õpetajaid, vastavalt valdkondlikule kuuluvusele - noorsootöötajatena.

Samal ajal on hästi teada, et muusika–, tantsu– või kunstiõpetajaks saamine eeldab erialaseid oskusi, mida ei ole võimalik omandada noorsootöö eriala kolmeaastases bakalaureuseõppes. Huvihariduse õpetajaks saamine eeldab kõrget kvalifikatsiooni: lisaks eriala tundmisele (muusika-, kunsti-, tantsu-, teatri-, looduse- või tehnikavaldkonnas), lisandub pedagoogiharidus, mis kokku tähendab aastaid õppimist.

Kuna kutse- ja ametialane identiteet on inimese elus keskne minapildi ja enesehinnangu kujundaja, siis on antud järjekindla professionaalse identiteedi hägustamisega, inimestele signaal, et nende amet või elukutse on väheväärtuslik, mis ei toeta ühtegi kultuurivahendaja kutsumusega inimest, põhjustades nn kognitiivset dissonantsi.

Ometi, teame, et kogukonnad, kus leidub inimesi, kes kohalikele lastele, noortele, täiskasvanutele või eakatele tantsu, laulu, robootikat või näitemängu, filmitegemist õpetavad, on sidusamad ja elujõulisemad. Nende inimeste panus kogukondades on kullakaaluga.

Probleemid ilmnesid ka Eesti laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidvate huvihariduse ja harrastuskunsti võrgustikes, kus keskne roll laulu- ja tantsukollektiivide juhendajatel - koorijuhtidel ja tantsuõpetajatel (Praxis, 2019).

Nüüdseks kultuuriministeeriumis väljatöötatud juhendajate palgatoetuse meede katab siiski vaid väikest osa huvihariduse väljal juhendajatest ja õpetajatest.

Kui mõtleme eesti rahvuskultuurilise identiteedi ajaloolise kujunemise peale, siis näeme seoseid, mis esmapilgul on varjatud: kultuuris osalemine eeldab juurdepääsu harrastuskunstidele.

Tee kõrgkultuuri juurde viib läbi kultuuri– ja kunstiharrastuste, teisisõnu, tänapäeva mõistes - läbi huvihariduse. Nii oli see 19. sajandil, kui maarahvas hakkas otsima kultuurrahvaks saamise võimalusi, ja on ka praegu. Ja tähtis on see eelkõige staatuse ja poliitilise enesemääramise tõttu – kultuurrahvas ei vaja eestkostjaid, vaid saab ise ka ennast esindada.

Kui ka tänapäeval soovime jätkata iseseisva rahvusriigina, siis on oluline hoida ülal kõrgkultuuri (kõrgharidus ja kunstiloome) ja kui seda ei jaksa, siis on suur oht, et peagi kaob ka poliitiline iseseisvus ja tuleb hakkama saada sulasrahvana targemate ja suuremate rahvaste suunamisel.

Egge Kulbok-Lattik (PhD) on kultuurisotsioloog ja Eesti Kultuuri Koja Huvihariduse töörühma juht.