Põhiõigustel ja vabadustel on demokraatlikus ühiskonnas tavaolukorras oluline väärtus. Igasugused riigi poolt seatud piirangud peavad põhiseaduse järgi olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste iseloomu.

Sellest on kujunenud viimastel aastakümnetel arusaam, et individuaalsed vabadused on alati esiplaanil. Vabadused on Covid-19 epideemia ajal enamgi keelel ja meelel, sest nende piiramist tunnetame igal hetkel.

Politoloog Martin Mölder joonistab meile pildi, et Eestis olevat kokku põrganud kaks narratiivi: kas järgneda eliidile või otsustad ise. Vabaduse väljaku lood rääkivat isemõtlevast inimesest, kelle arvates peaks vabas ja demokraatlikus riigis olema vabadus teha ennast puudutavaid valikuid ning kelle valikuid ei tohi piirata isegi kellegi teise heaolu nimel. Kõik vaktsineerimise kasuks otsustanud, ja meid on ühiskonna enamus, oleme kujundatud pildi järgi eliidile järgnevad otsustusvõimetud ühiskonna liikmed.

Kirjeldus väljendab politoloogi sümpaatiat sellele meeleavaldusele, kuid ilmselgelt ületähtsustab libertaarset maailmavaadet ning püüab alavääristada teist narratiivi osalist. Kuid isegi enamus libertaarse mõtteviisi kandjatest ei jõua nii kaugele, et neile ei lähe korda teiste ühiskonnaliikmete heaolu, mille komponentideks on ka elu ja tervis.

Iseküsimus on see, kui paljud vaktsiinivastased on üldse tõsiusklikud libertaarse mõtteviisi kandjad. Vaktsiinivastaste grupp on palju kirjum, hõlmates neid, kes haistavad vaktsiinivastasusest poliitilist kasu, neid, kes usuvad, et koroona neid ei taba või kahju läbipõdemisest on tühine, neid kes kardavad vaktsiinikahjustusi enam kui haigust.

Meie põhiseadus pole kujundatud libertaarse, vaid liberaalse maailmavaate järgi, mis ei pea vabadusi absoluutseteks. Vabadusel on alati mingid piirid.

John Stuart Milli 19. sajandil sõnastatud reegli järgi on tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine õigustatud ühelainsal põhjusel, selleks, et takistada kahju tekitamist teistele. Ühiskonnas, kus vabaduse kasutamisel pole piire, pole lootust tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Paradoksaalselt üksnes õigustele rõhuvad ning kohustusi eiravad kodanikud saavad eksisteerida vaid ühiskonnas, kus enamus inimesi vaatab isikuvabadustest kaugemale.

Vabadusi tähtsustab põhiseadus sellega, et riik võib vabadusi piirata üksnes erandjuhtudel, kui seda õigustavad põhiseaduses nimetatud väärtused. Kohtud ja ametiasutused uurivad ja hindavad põhiõiguste riiveid proportsionaalsuse teooria järgi, mis tähendab selle uurimist, kas piirangul on seaduslik eesmärk, kas see on sobiv, vajalik ning ka mõõdukas.

Just viimane kriteerium on tavaolukorras põhiõiguse piirangu uurimisel kõige keerulisem ja ka vaieldavam ning oleneb paljuski hindajast ja otsustajast. Õigused ja vabadused ei loo siiski põhiseaduslikus ühiskonnas suhet üksnes kodaniku ja riigi vahele. Riigil on kaitsekohustus, et vabadust nautiv kodanik ei saa kahjustada kaaskodanikku.

Kõik need põhimõtted on välja töötatud tavaolukorra puhuks. Põhiseadus kujundab riigi valitsemise, riigikogu, valitsuse, presidendi ja kohtute vahelised suhted ning põhiõigused tavaolukorra jaoks.

Ainsad erandid on sõjaseisukord või erakorraline seisukord, mis kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Neil juhtudel lubab põhiseadus sõnaselgelt riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides õigusi ja vabadusi piirata. 

Kas meil on tava- või erakorraline olukord?

Põhiseaduse järgi on põhiõiguste kaitse osas seega võimalikud kaks olukorda, mida nägid ette põhiseaduse koostajad: tavaolukord ja erakorraline olukord. Viimast pole meie riigis kunagi kehtestatud.

Viimastel aastakümnetel on inimõiguste nimekirja aina laiendatud, kuid sündmused maailmas on põhiõigusi mõjutanud ka vastupidises suunas. Terrorismist põhjustatud ohud, mis olid tõsised Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal ja Hispaanias, on põhiõiguste kaitset mõjutanud Eestki.

Alates 2001. aastast on inimese eraelu ja privaatsus mitmesuguste pealtkuulamise ja –vaatamise, isikuandmete, nende hulgas biomeetriliste andmete, üha ulatuslikuma kogumise tõttu muutunud üha läbipaistvamaks. Eesti inimesed on need eraelu läbivalgustamise meetmed vastu võtnud stoilise rahuga.

2020. aasta alguses Euroopasse jõudnud koroonapandeemia tekitas täiesti uue olukorra. Viirus seadis ohtu inimeste elu ja tervise ning tervishoiusüsteemi toimimise, ehkki on neidki, kelle arvates koroonaepideemia on suhteliselt tühine viletsus. Surnute arvu ei saa veel võrrelda 1918. aasta Hispaania gripiga, mis hinnanguliselt nõudis 50 kuni 100 miljoni inimese elu, kuid mitme teguri tõttu pole võrdlus selle epideemiaga kohane.

Riigid seisid küsimuse ees, kas ja kuidas tuleb muuta õiguskeskkonda. Iseenesest oli selge, kuidas epideemiat ohjeldada. Tuleb vähendada inimestevahelisi kontakte. Vähem kontakte vähendab nakatumise tõenäosust. Kontakte saab vähendada aga ainult vabaduste ulatusliku piiramise hinnaga.

Paraku näitas möödunud aasta kevad, et ühiskonna sulgemine võib tuua suurema kahju kui epideemia vohamine. Vaktsiinide tulek andis võimaluse leida parem tasakaal ühiskonna toimimise, ka inimeste õiguste, ja rahva tervise ning haiglavõrgu toimetulemise vahel. Võimalik, et turule jõudvad ravimid muudavad olukorda veelgi.

Ulatuslik vabaduste piiramine andis märku, et me pole enam tavaolukorras. Osa riike, näiteks Prantsusmaa, reageeris erakorralise terviseolukorra väljakuulutamisega, mida pikendatakse siiamaani. Meie valitsus kuulutas 12. märtsil 2020 hädaolukorra seaduse alusel välja eriolukorra, mis kestis 18. maini 2020.

Eriolukorra väljakuulutamisega sai valitsus õiguse piirata põhiõigusi ulatuses, mis meie põhiseaduse kehtivuse ajal oli enneolematu. Kaubanduskeskuste, poodide, toitlustusasutuste, hotellide, koolide spordihoonete, seda loetelu võib jätkata, sulgemine mõjutas kogu elanikkonda, riivas ettevõtlus-, liikumis- ja eneseteostusvabadust. Seda vaatamata asjaolule, et põhiseadus ei kirjelda eriolukorda ega hädaolukorda põhiõiguste piiramise õigustusena.

Õiguslik ja tegelik olukord lahknevad

Õiguslikus mõttes on meil tavaolukord. Meil pole välja kuulutatud eriolukorda, isegi kui haiglad peavad mõnel hetkel mõtlema triaažile. Eriolukord lõpetati 2020. aasta mais.

Kas meil on hädaolukord? Seaduse sõnastus hädaolukorra väljakuulutamise ja tunnuste osas on sedavõrd ähmane, et mõista nagu tahad. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse mõistes pole Covid-19 eriti ohtlik nakkushaigus, kuid 2020. aasta seadusemuudatused lisasid uue mõiste: "uudne ohtlik nakkushaigus". Tavainimesele jääb üsna raskesti mõistetavaks seadusandja sõnademängu mõte, et Covid-19 oma kõigi tüvedega pole eriti ohtlik nakkushaigus, kuid on uudne ohtlik nakkushaigus

Tegelikult oleme erakorralises terviseolukorras, mis tõsi küll pole igal ajaetapil ühesugune, vaid sõltub haigestumise ulatusest. Vaktsineerimises nähakse abinõud, mis pandeemiaolukorda leevendaks. Haigekassa hiljutisest uurimusest selgus, et vaktsineerimata inimesel on 4,5 korda suurem tõenäosus vajada koroona tõttu haiglaravi ning 2,2 korda suurem tõenäosus koroonasse surra. Vaktsineeritud inimeste raviks kulub vähem raha kui vaktsineerimata inimeste raviks.

Seega annavad hetkeandmed võrdlemisi selge pildi. Vaktsineerimata inimesed tekitavad haiglate ülekoormuse, võtavad muid haigusi põdevatelt inimestelt võimaluse saada tavapärast ravi ja suurendavad ravikulutusi. Haiglate ülekoormuse tõttu ei kannata üksnes haiged, vaid ka haiglapersonal.

Tegelikule erakorralisele olukorrale osutavad kaks olulist asjaolu. Esiteks massiline isikuvabaduste piiramine. Need on eelkõige liikumisvabaduse piiramine, eraelu puutumatuse riived, ettevõtlusvabaduse piiramine, mis on muutnud meie harjumusi ja elustiili. Need on tunduvalt ulatuslikumad kui tavaolukorras.

Teiseks on muutunud põhiseadusega loodud institutsioonide suhted. Domineeriva positsiooni ühiskonnas on saanud valitsus ja ametnikud. Just nemad otsustavad isikuvabaduste piiranguid vastavalt epideemia hetkeseisule.

Õigusliku ja tegeliku olukorra vastuolu loob kodanikele liigseid lootusi isikuvabaduse osas. Õigusteoorias on tunnustatud, et erakorraline olukord nõuab erakorralisi meetmeid, mis õigustab põhiõiguste ja vabaduste ulatuslikumat piiramist ning ka autoritaarset valitsemist.

Erakorralises olukorras võib piirata sõnavabadust, mis paneks mõtlema iga ajakirjandusväljaande, kas anda sõna inimesele, kes kutsub üles vastupanu osutama, kui mõni meede tundub tema autonoomiat rikkuvat. Erakorralises olukorras ei saa lõpmatult tegeleda nendega, kes on vaktsiinide suhtes umbusklikud või põlglikud või lähtuvad isiku autonoomia ülimuslikkusest.

Osa vaktsiinivastaseid armastab rääkida sundvaktsineerimisest, kuigi Eestis pole isegi arutatud vaktsineerimist füüsilise puutumatuse rikkumisega. Sundvaktsineerimisest saab rääkida vaid tinglikult, kui vaktsineerimine seatakse töösuhte jätkamise tingimuseks või kui vaktsineeritutele luuakse suuremad vabadused. Riigikohus nimetab seda kaudseks vaktsineerimiseks, mis pole õnnestunud termin.

Kui me eeldame, et tegelik olukord pole uus normaalsus, vaid erakorraline terviseolukord, siis peaks riigikogu roll olema selline, mis on kohane rahvaesinduse rollile. Just riigikogu peaks otsustama nende ametikohtade loetelu, millistel töötamise tingimused nõuavad vaktsineerimist, mitte aga jätma otsustamise kaitseväe juhatajale või kiirabi juhile.

Kas on piisav, kui seaduses on vähese informatiivse väärtusega säte: "Uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib rakendada muu hulgas nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel ette nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks" või et terviseamet võib eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks "kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid".

Vabaduste piiramise üle otsustamine on läinud täielikult valitsuse ja ametnike kätte, kes sageli peavad otsustama ebaselge seaduse volituse põhjal. Seadusandja jaoks on olukord mugavam, sest kogu kriitika langeb nüüd valitsuse ja ministri kaela.

Eriolukord saab kesta vaid teatud aja, mille kestuse või ka pikendamise üle otsustab seadusandja. Just ajaline piirang ja selge lõpuaeg eristavad erakorralist olukorda tavaolukorrast. Kuna õiguslikult pole eriolukorda välja kuulutatud, siis on põhjendatud küsimus: kas oleme uues normaalsuses, mis jääb kestma ka pärast epideemia raugemist.

Faktilise ja õigusliku olukorra vastuolust tekib probleem ka õiguste piiramise kohtuliku kontrolli ulatuse jaoks. Nimelt, kas erakorralises terviseolukorras põhiõiguse piiramise korral saab kasutada sama kontrolliskeemi nagu tavaolukorras või peaks kohus üksnes kontrollima, kas võimu poolt kasutatav vahend on sobilik ja vajalik, ehk teisisõnu, kas riigivõimu pole kuritarvitatud.

Riigikohus näib viimaste kohtulahendite põhjal kasutavat sama kontrollimehhanismi nagu õiguslikus tavaolukorras, mis toob ilmselt kaasa suure hulga kohtuasju ega arvesta piisavalt epideemia lainelise iseloomuga.