Uues riigikaitse arengukavas nähakse sõjalise riigikaitse arendamise kõrval järjest olulisemat rolli ka mittesõjalistel suundadel näiteks nagu sisejulgeolekut tagavate asutuste valmisolek, riigi küberruumi turvalisus, side- ja energialahenduste toimepidevus ning elanike ja ühiskonna valmisolek kriisideks tervikuna. Seda nõuab pidevalt muutuv julgeolekukeskkond ja arusaam, et riigikaitseline kriis võib tänapäeval alguse saada ka mõnest hädaolukorrast.

Põhimõttest, et ainult sõjalise kaitse planeerimine ei taga riigi suutlikkust vastu seista võimalikule ohule, oleme riigikaitse laia käsitluse kujul lähtunud juba 11 aastat. Selle lähenemise õigsust kinnitavad hästi viimaste aastate näited, kus otsese sõjalise rünnaku asemel on vastaspoole mõjutamiseks kasutatud näiteks nii rändesurvet, küberrünnakuid, ühiskonna destabiliseerimist infooperatsioonidega või siis kõike eelnevalt kombineeritult.

Eelnevast lähtudes on hea meel tõdeda, et neljapäeval valitsuse poolt heaks kiidetud riigikaitse arengukava 2022–2031 rõhutab veelgi enam mittesõjaliste tegevuste olulisust riigikaitses. Arengukavas on seatud eesmärgiks järgmise kümne aastaga viia ellu sõjalised ja mittesõjalised võimearendused, mis tagavad heidutuse ja kollektiivkaitse valmiduse, kujundavad julgeolekukeskkonda Eestile sobivas suunas ning tagavad riigi kerksuse ja võime reageerida potentsiaalsetele ohtudele.

Samal ajal on arengukavas selge erinevus sõjalise ja mittesõjalise võimearenduse planeerimises. Sõjaliste võimearenduste osas on meil suures pildis selgus ja kokkulepe, et stabiilne rahastamine on vältimatult vajalik.

Kokku on lepitud, et kaitsekulud peavad olema vähemalt kaks protsenti SKT-st. Stabiilne rahastus on riigikaitse arengukavas ka indikaatoriks seatud ja praktilises elus tähendab see seda, et tegevusi saab planeerida kuni kümneks aastaks. See annab võimearenduses kindluse ja nii saavad sõnadest teod.

Samal ajal oleme aga arengukavaga seadnud riigikaitses eesmärgiks pühendada rohkem tähelepanu ka mittesõjalistele võimearendustele. Olgu märgitud, et nimetatud dokumendis on mittesõjalise osa kohta toodud kitsalt ainult need arendustegevused, mis on vajalikud riigikaitse ohustsenaariumidele vastu seismiseks, kuid seejuures ei ole toodud ühtegi rahuaja vajadustest lähtuvat tavategevust. Rahastuse osas lähtume aga millegipärast vaid põhimõttest, et mittesõjalisi arendusi rahastatakse ainult "vastavalt riigieelarve võimalustele".

Mida see praktikas tähendab? Mittesõjalised võimearendused on näiteks küberkaitse tugevdamine, kriisiolukorras turvalise side tagamine vastutavate asutuste vahel, elanikkonnakaitse ja valmisolek inimeste ulatuslikuks evakuatsiooniks, riski- ja kriisikommunikatsiooni kiire ning tõhus korraldamine ja piirivalve tugevdamine.

Tegemist on võimekustega, milleta oleme ühiskonnana haavatavad, sest eesmärk on ju oht võimalikult vara tuvastada ning sellele kiirelt ja otsustavalt reageerida hoidmaks ära sündmuste eskaleerumise. Selleks ongi vajalik arendada mittesõjalist osa, et kahju jääks sündimata ja me ei kaotaks seetõttu ühtegi inimelu.

Ka eelmisel riigikaitse arengukava perioodil oli mittesõjaline osa sisse kirjutatud, kuid reaalsuses ei olnud selles vaates ootuspärast arengut. Miks nii? Erinevalt sõjalisest osas, kus oleme kokku leppinud, et kaitsekulud peavad olema vähemalt kaks protsenti SKT-st (täpsemalt 2,31 protsenti SKT-st ehk ca 700 miljonit eurot aastas), on mittesõjalisele osale samal ajal kõigi valdkondade peale kokku olnud kasutada ligikaudu 7 miljonit eurot aastas.

Uuel perioodil ei ole praegu rahastusega kaetud ükski tegevus, samas on vajadusi 34 miljoni euro eest aastas. See tähendab, et olles samas dokumendis kokku leppinud eesmärgid, peaksime jõudma konsensusele ka sarnaste rahastuspõhimõtete osas. Kui panustaksime lisaks kaitsekuludele ka mittesõjalise osa arendustesse vähemalt 0,1 protsenti SKT-st, siis oleksime riigiüleselt ühiselt tugevamad erinevate kriiside lahendamisel.

Miks ei panusta asutused juba praegu rohkem riigikaitsesse, kui see on prioriteetne valdkond? Eelkõige sellepärast, et asutustel on kohustus hoida igapäevaselt püsti oma tavateenuseid. Näiteks politsei- ja piirivalveamet peab tagama avaliku korra piisava arvu patrullidega, Päästeamet peab saatma õnnetuspaigale päästjad ja tagama neile nõuetekohase varustuse, haiglates peab olema arste ja õdesid.

Kui tavateenuste puhul on meil eelarves puudujäägid, siis ei saa me sealt kokku hoida, et arendada võimekusi, mille puhul me loodame, et neid kunagi vaja ei lähe.

Seda, et riigieelarvelisi võimalusi iseenesest ei teki, ilmestab hästi asjaolu, et 2019. aastal esitati kriisideks valmisoleku eelarvetaotlusi ministeeriumide poolt kokku 100 miljoni euro eest, kuid rahastust ei leidnud kahjuks mitte ükski.

Kui eelmine periood ei aidanud meid loodetud määral mittesõjalistes arendustes edasi, siis tuleb meil uuel perioodil teha midagi teisiti. Naiivne on loota, et tulevad paremad ajad ja raha riigikaitselisteks arendusteks juurde tekib.

Hea meel on, et arengukava eesmärkidesse on lisatud sõnastus: "... panustades senisest enam sisekaitse võimelünkade lahendamisse" ning "... suurendada riigi kerksust ja parandada ühiskonna toimimist erinevates kriisides, sh parendades laiapindse riigikaitse rahastamist."., kuid teame, et saad seda, mida mõõdad.

Peame hakkama lisaks sõjalise osa rahastusele mõõtma ka mittesõjalise osa rahastust. Alles siis saame öelda, et meil on tõepoolest laiapindne riigikaitse. Kriisides oleme üksteisest sõltuvad ja oleme nii tugevad, kui tugev on meie kõige nõrgem lüli. Jääme lootma, et sõnadest saavad ka teod ja oleme uuel riigikaitse arengukava perioodil targemad ning seekaudu ka üheskoos ühiselt tugevamad.