Riigikogus detsembris toimunud arutelul kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise üle kõlas arvamus, et Eesti kõrgharidus ja teadus ei oota huvitavaid mõtteid, teravmeelseid ja sügavaid sõnu, kuidas rahastada kõrgharidust ja teadust, vaid rahastamist.

Kas aga kogu praegusele süsteemile ainult raha juurde andmine tagab selle konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tulevikus? Pigem ei.

Eestis on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üks eraülikool, üheksa riigi rakenduskõrgkooli ja üks eraõiguslik kõrgkool, kus õpib kokku ligikaudu 45 000 üliõpilast, ning seitse riigi omandis olevat ja kaks avalik-õiguslikku teadusasutust. Kokku annavad avaliku sektori kõrgharidus- ja teadusasutused tööd umbes 9000 inimesele.

Mitmed rahvusvahelised asjatundjad on avaldanud arvamust, et iga rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ja eduka ülikooli kohta peaks selle asukohamaal optimaalselt olema umbes miljon elanikku. Eelduseks on võime tagada piisav rahastus nii riigilt, ettevõtluselt, tööstuselt, sponsoritelt kui ka ülikooli enda majandustegevusest.

Pea kaheksa aastat tagasi, veebruaris 2014, tellis valitsuse juures asuv teadus- ja arendusnõukogu raporti Eesti ülikoolide ja teiste teadusasutuste, sealhulgas rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade kohta¹. Raport keskendus peamiselt asutuste rahvusvahelisele konkurentsivõimele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele. Tulemuseks oli kokku 21 soovitust, nende hulgas ka mõned radikaalsed ettepanekud.

Vahest oleks nüüd aeg sellelt raportilt tolm maha pühkida ja see emotsioonideta veel kord üle vaadata?

Üks peamine soovitus oli viia läbi laiaulatuslik kõrghariduse ja teadustegevuse reform, mille käigus koondataks Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja teadustegevus kahte keskusesse Tallinnas ja ühte keskusesse Tartus.

See tooks kaasa juhtimise suurema tsentraliseerimise, olemasolevate ressursside optimaalsema ümberjaotamise, teatud tegevustest või funktsioonidest loobumise ja senisest suurema panustamise olemasolevatele tugevustele või perspektiivsetele valdkondadele ning seniste asutuste sisekultuuri muutumise.

Raport tõi välja vajaduse tõsta oluliselt ülikoolide professionaalse (tipp-)juhtimise kompetentsi taset, lihtsustada otsustusprotsesse ja muuta neid läbipaistvamaks, samuti konkretiseerida vastutuse jaotust tippjuhtkondade liikmete vahel.

Ettepanek oli luua ülikoolide ühine õpetamiskoolituse ja õppejõudude täiendkoolituse keskus, arendada välja kõikide ülikoolide ühtne infotehnoloogiline baas ning optimeerida olemasoleva kinnisvara kasutamist. Raport kutsus üles panustama eelkõige sellistesse teadusvaldkondadesse, millel on realistlik võimalus jõuda oma kvaliteediga vähemalt maailma keskmise tasemeni või seda ületada.

Eriti tähtis on arusaamine sellest, mis on praegu antava kõrghariduse tegelik kvaliteet. Selleks soovitas raport teha uuringu selle kohta, kui paljud Eestis saadud bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadiga inimesed (kes ei ole jätkanud õpinguid) on saanud erialast tööd esimese aasta jooksul pärast ülikooli lõpetamist kas Eestis või välismaal. Lisaks oli soovitus uurida, kui suur on nende inimeste palgatase kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist.

Uuringute tulemuste põhjal tuleks kaaluda vastuvõtu olulist vähendamist nendele erialadele, kus tegelik nõudlus tööjõuturul on väike või puudub üldse.

Riikliku rahastamise ümberkujundamise osas soovitas raport asendada praegune tasuta kõrgharidus koolituslepingute süsteemiga, mille puhul rahastab riik Eesti elanike õpinguid laenuga, mis kustutatakse, kui üliõpilane sooritab õpingud mõistliku aja jooksul ja töötab teatud aja pärast ülikooli lõpetamist Eestis. Välisüliõpilastel, juhul kui nad pärast ülikooli lõpetamist jäävad tööle Eestisse, arvata iga-aastaselt nende tasutud õppemaks maha Eestis maksustatavast tulust.

Raport sisaldas ka ettepanekut moodustada riiklik fond, mis rahastaks individuaalsete toetusprogrammidega maailma tippõppejõudude ja professorite toomist Eesti ülikoolidesse. Samast fondist tuleks toetada regulaarselt maailma tippteadlaste, globaalsete juhtimis-, majandus-, poliitika- ja teiste eluvaldkondade arvamusliidrite ja autoriteetide külaskäike Eestisse.

Maailma tippülikoole eristab teistest konkurentidest peamiselt kolm tegurit. Esiteks andekate õpetajate, teadlaste ja üliõpilaste kontsentratsioon. Teine tähtis aspekt keskpäraste ülikoolidega võrreldes on oluliselt suuremad eelarved ja rahastamisallikate paljusus. Nendeks allikateks on riiklikud toetused jooksvateks kulutusteks ja uurimistööks, mahukad lepingud teadustööks nii avalike organisatsioonide kui ka eraettevõtetega, tulud patentide ja litsentside müügist, annetused ja kingitused ning õppemaksud.

Mida tugevam on ülikooli majandusseis, seda rohkem on võimalik kaasata maailma tippõppejõude ja teadlasi, kelle abil suudab ülikool tõsta oma staatust ning omakorda teenida ja kaasata veelgi rohkem raha.

Kolmas tippülikoolide edutegur on kombinatsioon nende vabadusest, autonoomiast ja professionaalsest juhtimisest. Maailmaklassi ülikoolid on loonud sisekeskkonna, kus teistest ülikoolidest rohkem hinnatakse ja edendatakse konkurentsivõimet, kriitilist mõtlemist, innovatsiooni ja loomingulisust. Ülikoolide tippjuhtimist iseloomustavad läbipaistvad ja suhteliselt lihtsad otsustusprotsessid, selged strateegilised valikud ja professionaalne riskide juhtimine.

Edukate riikide kogemus näitab, et arengueesmärkidest lähtuv radikaalne muutus paremuse poole nii kõrgharidus- ja teadusasutuste võrgu kujundamisel kui ka tegevusvaldkondade valikute osas eeldab poliitilisi otsuseid ja nende otsuste sihiteadlikku elluviimist suhteliselt lühikese perioodi jooksul. Seda tuleks teha ka Eestis.

¹ Teadus- ja arendusnõukogu tegi 2014. aastal ülesandeks oma liikme Gunnar Okki juhtimisel koostada Eesti teaduse ja kõrghariduse kvaliteedi tõstmise eesmärgil ülevaatliku sõltumatu ekspertraporti "Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport".